Ksenija Balta lõplik otsus: ma ei soovi enam kaugushüpperajale astuda (25)

„Nüüd, kui Tokyo OM sai mõned päevad tagasi ametlikult läbi ja oleme jõudnud tagasi kodumaale, olen ka ise saanud üht-teist enda jaoks läbi mõelda. Kahjuks või õnneks ma kohe postitama ei asunud, sest emotsioone oli liiga palju, samas vastandlikuna oli nagu täielik tühjus. Tahtsin anda endale aega kõike seedida ja mõelda selle üle, et kas ajakirjanikele öeldu „... see oli minu viimane kaugushüppevõistlus“, on see, mida ma tegelikult tunnen ja arvan.

Tuleb tõdeda, et sellest ebaõnnestunud võistlusest on möödas kümme päeva ja tunnen endiselt samamoodi –  ma ei soovi enam kaugushüppe rajale astuda. Kaugushüpe on tekitanud minu elus mulle seni suurimaid katsumusi, aga samas pakkunud ka suurimat rõõmu. Tegelikkuses lõppude lõpuks katsumused teevad meid tugevamaks ning minu mälestustes on õnneks ülekaalus just need suurimad rõõmud ja õnnestumised, mida on olnud kuhjaga.

Millal on siis see õige või vale hetk lõpetada? Selle kohta oskavad tihti täiesti võõrad inimesed vaat et paremini ja lihtsamalt vastata, kui sportlased ise... miks, ei tea. See on küsimus, mida olen ammu aega tagasi nii endalt kui teistelt sportlastelt küsinud ja vastus on olnud alati selline: „seda on raske öelda, aga kui tunned, et sul pole midagi enam anda.“

Siit tekib kohe järgmine küsimus: mis hetkel saad sellest aru, et sul ei ole enam midagi anda? Kas see on järjestikused ebaõnnestunud võistlused või vanus? Kas see, et oled emotsionaalselt tühi, või hoopiski see, et sinu tervis enam ei pea vastu? Milline neist aspektidest? Suure tõenäosusega kõik nimetatu loeb, kuid samas võib olla ka mööduv nähtus. Lõpuks vanus pole mingi näitaja, seda on tõestanud paljud sportlased, kas pole nii?

Olen kõiki neid tundeid ja mõtteid oma elus tundnud, ebaõnnestunud võistlused kohe väga mitmel aastal, emotsionaalselt tühi, mõne arvates juba liiga vana ja see, et keha ehk ei ole seda koormust enam valmis taluma. Aga kui ma oleks neile asjadele tähelepanu pööranud ja mõelnud, siis oleks ma juba lõpetanud aastal 2015, sest 2011. aastal saadud vigastus röövis mul palju edukaid aastaid spordis, täpsemalt viis aastat. Ma küll võistlesin, aga midagi väga suurt ei õnnestunud saavutada, ei suutnud kahjuks MM-le kvalifitseeruda.“

Kuid sellisel juhul oleks ma ilma jäänud kõigist nendest tulemustest aastatel 2016-2018, mille sisse jääb 6 tiitlivõistluste finaalkohta, sealhulgas Rio olümpiamängude 6.koht! Miks? Sest keegi arvab, et sa enam kunagi midagi ei saavuta. Mulle tundub, et see, et need inimesed sinusse ei usu, pigem näitab nende inimeste sisu ja seda, milleks nad ise võimelised ei ole ja nende usku iseendasse. Seega ma ei kahetse Tokyo OM-le minekut. Seda enam, et ei olnud võimalik pääset edasi anda mõnele teisele Eesti sportlasele. Omalt poolt me valmistusime nii hästi kui saime ja andsime endast täieliku maksimumi, kuid kahjuks peale esimest katset, mil hoojooks jäi kitsaks, panin jala vastu ja lõi minu krooniline hüppaja põlve valu välja nii nagu ta pole veel kunagi varem löönud. Tuli võtta vastu otsus katkestada võistlust, sest seda jätkata polnud lihtsalt võimalik ja siis oligi juba järgmine hetk kui hakkasin mõtisklema, et mis siis edasi saab. Kui ma kogu asjale mõtlesin ja esitasin iseendale küsimuse, kas see aeg on ehk käes, siis sain lõpuks täpse vastuse oma küsimusele, millal on see õige aeg ja tunne lõpetada. See oli täpselt peale seda võistlust, kus ma sain aru, et mul pole enam kaugushüppes endast midagi anda ja et see ei paku mulle enam mingit naudingut. Poleks kunagi arvanud, et see tunne tekib peale võistlust olümpiamängudel. Mõnele võib see mitte meeldida, aga ausalt see mind ei huvita, sest mul on seljatada märkimisväärselt ja piisavalt pikk karjäär, mille jooksul olen tõestanud, et minus on visa võitleja ja niisama ma alla ei anna. Olen alati arvanud, et ükskõik mis ka ei juhtuks, viib see paremuse poole, seega usun, et selles kõiges on kindlasti midagi head. Siinkohal SOOVIN SÜDAMEST TÄNADA oma perekonda, treenerit, sõpru, fänne, sponsoreid @esinduskauplusedtln @sportlandeesti @restoranarmudu ja Kergejõustiku Liitu @kergejõustik , Tallinna Spordiselts Kalev, @kallasmanagement , füsioterapeute ja kiropraktikuid, loomulikult ka kõiki teisi sponsoreid ja eraisikuid, kes meid on sellel sporditeekonnal aidanud nii materiaalselt, hea nõuga, abistamisega kui oma siira usuga meisse. Ma teen teile suure sügava kummarduse. AITÄH TEILE!!! See sõnum ei ole kindlasti minu hüvastijätt spordiga, sest nagu ma meediale ütlesin, ma soovin ja tunnen, et ma võiksin end proovile panna mõnel jooksu alal, seega kui elul mingit üllatust plaanis pole, siis ma usun, et te veel näete mind spordirajal. Kuid mis on ERILISELT RÕÕMUSTAV - ainuüksi mõte jooksule keskendumisest paneb mu südame ärevusest meeldivalt põksuma ja tänu sellele saangi aru, et praegune otsus on ÕIGE! Järgmiste kohtumisteni!“