Tiidrek Nurme nägi olümpiarõngaid vahepeal juba uneski (1)

„Veel päev enne Eestist äralendu sain Synlabi laborist halva uudise: ”Sinu teine koroonatest on piiripealne.” See tõmbas südame seest värisema, olukord nagu filmist enesest. Üritasin kaineks jääda, kuid siiski hakkasin süüdlasi otsima. Teadagi, kes süüdi. Ise ju täitsa terve, kuid poiss kodus nohune,“ alustas Nurme oma postitust. „Treener Mark [Misch], kes oli tulnud enne olümpiamänge Eestisse, ei osanud muud öelda, kui et: ”Palvetame”. Nii tegimegi ning küsisime eestpalveid teisteltki sõpradelt. Juba tunni pärast olin Synlabi laboris ning andsin uue koroonaproovi. Terve päeva ootasin pingsalt tulemust, kohver veel pakkimata. Närvipinget omajagu, kuid rõõm seda suurem kui tulemuseks oli NEGATIIVNE. See oli hea vaimu ettevalmistus eesootavaks Jaapani reisiks.“

Enne kui sportlased lennutati olümpiamaratoni toimumispaika Sapporosse, viibisid nad kaks päeva olümpiakülas, kus piirangud polnudki nii hullud, kuid eelinfo põhjal võinuks karta.

„Küla piires võisid kõik sportlased vabalt ringi käia omale sobival kellaajal. Külas olid peaagu kõik atraktsioonid ja kohad, mis varasematel mängudel on olnud. Minu teada puudus vaid bassein ning religioonikeskus. Viimast reklaamiti küll olümpiamängude leheküljel, kuid usulised tegevused toimusid online-keskkonnas. Koroonahaigete tuvastamiseks pidi iga külaelanik andma igapäevaselt süljeproovi ning täitma eelpool mainitud OCHA äppi. Viiruse leviku tõkestamiseks kasutati desifitseerimisvahendeid ja näomaske ning sööklas kasutati kilekindaid,“ kirjutas Nurme.

„Põhjus, miks meid Sapporosse viidi, oli eeldatavasti jahedam õhutemperatuur ning madalam õhuniiskus. Tegelikkuses see nii ei olnud! Meeste maratoni päeval oli Sapporos ilm palavam kui Tokyos. Nädal aega elasime koos kõigi teiste saatusekaaslastega luksushotellis, mille toad olid mugavad ning toit kvaliteetsem kui olümpiakülas. No, mis sel elul viga, kui kalamari laual. /…/

Nädal Sapporos möödus küllaltki kiiresti ning suuremate tõrgeteta, kuid mitte pingevabalt. Selles hotelli seltskonnas ei olnud vist kedagi, kes seda üritust tõsiselt ei võtnud. Mina lähenesin nädalale sellise motoga: keskendu, palveta ning käi oma rada. Üritasin oma aega jagada mitme erineva tegevuse vahel: treening, massaaž, töö arvutiga, suhtlemine teiste sportlastega ning olümpiamängude jälgimine televiisorist.

Pidin nii mõndagi ära jätma, et kõige olulisemad asjad saaksid tehtud. Kui aus olla, siis vahepeal sai spordist ja selle rääkimisest üsnagi villand. Ei tundnud sugugi süümepiina, kui mõni kergejõustikuprogrammi finaal jäi nägemata. Vahepeal hakkasin olümpiarõngaid uneski nägema. Samas tuju jäi heaks ning võistluseelne põnevus endiseks.“

Oma tulemusega jäi Nurme rahule, kuigi kõigi asjaolude soodsal kokkulangemisel võinuks lõpetada ka esimese 20 seas, usub ta tagantjärele targana.

„Võistluse kõige raskemaks osaks kujunes 32.–40. kilomeeter, mis ongi maratoni kõige olulisem osa. Viimased kaks kilomeetrit olid lihtsamad, sest sain mööduda paljudest tuntud jooksjatest, võimalik, et viimasel kilomeetril lausa kümnest mehest. Suures plaanis olen oma etteastega rahul, kuid tagasi vaadates teinuks paar otsust teisiti, siis võinuks ka top 20 hulgas lõpetada. See kõik annab kinnitust, et olen saavutanud sellise sportliku taseme, millega järgmistel tiitlivõistlustel veel kõrgematest kohtadest võib rääkida,“ resümeeris Nurme.

Loe Tiidrek Nurme täispikka blogipostitust SIIT!