Kaspar Koort, spordireporterMeie (kunagine) suusasangar Andrus Veerpalu pidanuks end esmaspäeval näole andma Innsbrucki maakohtus, kus oli kavas nii Veerpalu enda kui temaga lähedalt seotud Kasahstani suusataja Aleksei Poltoranini kohtuistung. See jäi aga ära, sest ei Veerpalu ega Poltoranin kohale ei ilmunud.
Veerpalu süüdistatakse teatavasti spordipettusele (ehk antud juhul veredopingu manustamisele) kaasa aitamises, Poltoraninit aga spordipettuse toime panekus. Meeste otsuses Austria kohtule trääsa näidata võib näha ülbust ja üleolekut – suva, mida te seal kuskil Kesk-Euroopas seletate, meid see ei morjenda – kuid ennekõike näitab see antud kodanike argpükslikkust. Avalikkuse ees on Veerpalu Seefeldi MMi kurikuulsa „Aadrilaskmise“ teemadel vaikinud nagu kult rukkis, kuid rahvusvahelisele spordikohtule (CAS) antud tunnistustes, mis said avalikuks tänavu aprillis, vandus mees süütust ja absoluutset teadmatust tema ümber toimunud hämaratest tegudest.
Heakene küll – aga miks ta siis Innsbrucki kohale ei ilmunud, et mehe kombel süüdistustele sirge seljaga vastu astuda ja Austria kohtumeestele selgeks teha, et teda on selles loos alusetult süüdistatud? Või arvestas Veerpalu ette, et kui juba spordikohus leidis, et tõendid on piisavad, mõistmaks ta süüdi selles, et aitas teadlikult kaasa Poltoranini veredopingu tarvitamisele oma hotellitoas, siis mida muud austerlasteltki oodata?
Muidugi võib ju luua endale illusioone, et vaikimine ja peitumine aitavad kunagistel inetutel lugudel unustusehõlma vajuda. Tõsi, ka praegu on palju neid, kes ohkavad, et jäetagu see Veerpalu ükskord ometi rahule. Küllap jäetakski, kuid selleks peaks ta üles leidma oma sisemise olümpiavõitja ja rääkima ära, kuidas need asjad olid – või siis ei olnud. Tahaks uskuda, et sellisel juhul oleks lihtsam edasi minna nii tal endal kui ka neil kümnetel tuhandetel spordisõpradel, kes aastate eest tema vägevatele sõitudele kaasa elasid.
Kommentaarid