Reportaaži jõudmine ETVsse: Kristjan Kalkuni näitel (5)

Lõppenud EM-finaalturniiril tegi Kristjan Kalkun omamoodi revolutsiooni, kui ta pakkus esimest korda ETV ajaloos vaatajale-kuulajale jalgpalli telereportaaži.i Seni pakuti meile segažanri, mille peamine tunnus oli asjaolu, et liikuv pilt mängust andis kommentaatorile ja abikommentaatorile lihtsalt tapeedi, mille taustal omi jutte pajatada. Sisuliselt jätkati stuudios räägituga samas rütmis ja vahepeal räägiti ka sellest, mis mängus toimub. Kalkuni pööre oli sama ootamatu kui rõõmustav.

Lihtsas keeles: reportaaži üks põhitunnus on see, et pilt ekraanil ja reporterite jutt kõlavad kokku; ekraanil nähtav on esmane ja kommentaatorid lähtuvad sellest, millest tuleneb, et reportaaž kõlab valdavalt olevikus. Tähtis on mäng, just see mäng, ning vahendajad koolutavad end selle kõikvõimalike käikude ja pöörete alla.

Žanrireegleid, mille kriteeriumid on objektiivselt kirjeldatavad, on järgida tähtis, sest kui jutt ja pilt lahknevad, hajub tähelepanu mängule. Kui me vaatame mõnd mängu samal ajal kaaslastega suheldes, magame maha palju olulist, sest meie fookus on mujal. Me tegelikult ei jälgi mängu. Sama efekt tekib lobisevate kommentaatoritega. Teadusuuringud on näidanud, et kui eri meediumitest tulev üheaegne info on sama sõnumi teenistuses, siis toetab see info vastuvõttu. Kui info lahkneb, on eri tajukanalitel raske sõnumit vastu võtta – kõrvalist infot või kaude mänguga seotud narratiive kuulates ei ole võimalik mängule keskenduda.

Kristjan Kalkun sättis end õigele lainele enne EMi toimunud jäähoki MMil, kus ta kohati tegi ideaalilähedasi sooritusi: fookus püsis seal, kus oli litter või toimusid mängu arengu suhtes otsustavad sündmused. Mängukatkestuste ajal torkas Kalkun vahele olulist taustainfot, tajudes suurepäraselt, millised nüansid või reegliseletused on televaatajale vajalikud ja mida ei pea üle nämmutama. Mõistagi aitas sellele kaasa litrispordi ja selle telgitaguste suurepärane tundmine. Õnnestumist tsementeerisid asjalikud kaaskommentaatorid, kes tulid kaasa Kalkuni seatud rütmiga, teades, mis on nende roll – napilt ja asjatundlikult juhtisid nad tähelepanu kõige olulisemale. Reportaažižanri järgimise tulemuseks oli haarav ja pingestatud atmosfäär, milles vaataja tundis end olevat kui osaline just selles mängus.

Ohtrasõnaline mängust kõrvalekaldumine

Tüüpiline eestikeelne reportaaž kulgeb nõnda: vaatamata sellele, et stuudio on kogu mänguks olulise tausta ekspertide abiga juba välja toonud, jätkab põhikommentaator sealt, kus stuudio pooleli jäi, või hakkab seal juba arutatut teiste sõnadega ümber jutustama. Žanrivahetust ei toimu või toimub osaliselt. Kahetsusväärselt sageli kuuleme kohe mängu alguses kommentaatori kuulutust, et sellest ja sellest ja sellest jõuame veel mängu jooksul palju rääkida. See on märguanne, et kõige tähtsamad on jalgpallijutud – kommentaator ja tema internetist kokkukuhjatud infomäed, mitte mäng. Aga sellisel juhul võiks kommentaator esineda nagu diskor mistahes vana mängu taustal: paneme mingi suvalise või vähem suvalise vana mängu käima ja kommentaator sisustab meie aega oma juttudega ning abikommentaator aitab kaasa, osaledes pikkades dialoogides. Sest mäng pole ju esmatähtis!

Stuudiot kopeeritakse sageli ka poolaegade lõpus, kui asutakse tegema seninähtust kokkuvõtteid. EMil püüdis üks abikommentaator kõrgelennulist mänguanalüüsi ja üldistusi teha juba poolteist minutit pärast avavilet. (Omamoodi kummaline on ETV Premium liiga ülekannetes viljeldav komme raisata vahel kuni paar kõige magusamat lõpuminutit selleks, et arutleda, kes on mängu parim pallur. See on viiendajärguline küsimus.) Taustainfot võib ja peabki jagama, aga küsimus on, millal ja kui palju.

Abikommentaatorite suurimaid vigu (tõenäoliselt kommentaatorite soositud ja julgustatud) on põhjendamatu dialoogivalmidus. Piisab vaid kommentaatoril öelda mõni napp ja õigustatud mänguväline taustakild või pidada pikem asjasse puutumatu tiraad, kui abikommentaatorid haaravad sellest kinni ja arendavad edasi mõtteid, mis pole nende rida. Mängule keskendumise asemel pajatavad ka abikommentaatorid enesestmõistetavusi. Nämmutatakse juba toimunud olukordi, arvestamata sellega, et vaataja nägi kõike ise ja vajaduse korral piisaks lihtsalt ühelauselisest märkusest: mis oli nähtus kõige olulisem? Selles rütmis kulgeb terve mäng, kusjuures suurem osa toimunust jääb tähelepanu alt kõrvale.

Ühe hiljutise suurturniiri ajal mõõtsin ETV kommentaatorite jutu asjakohasust esimese poolaja põhjal: olenevalt persoonist räägiti 45 mänguminuti jooksul 15–22 minutit. Soomlaste näitaja oli ligi 40 minutit. Jalgpalliajakirjanik Joosep Susi mõõtis lõppenud EM-finaalturniiril esimest 15 minutit ja tuvastas, et mängul püsis ETV kommentaatorite (välja arvatud Kristjan Kalkuni) jutt vaid ligikaudu viis minutit.

Selline praktika teeb muu hulgas karuteene (endistest) jalgpallureist kaaskommentaatoritele. Esiteks omandavad nad valed kommenteerimisvõtted ja selle asemel et aidata televaatajal mängu olulistest hetkedest aru saada, hajutavad nad hoopis tema tähelepanu. Teiseks: kui ühel hetkel peaks kanal tervikuna või mõni üksik kommentaator otsustama žanripuhta reportaaži kasuks, on kaaskommentaatoritel raske ümber õppida (nagu ka ajakirjanikel endil). Seda nägime Kalkuni pikema telekogemusega abikommentaatorite pealt: nad olid harjunud pikalt ja mõnuga lobisema. Aga Kalkun lõikas nende jutu järsult läbi. Tõsi, turniiri arenedes ei suutnud Kalkun kaaskommentaatorite ohtrasõnalisusele enam piiri panna ja sõelmängudes vajus ta tagasi harjumuspärasesse segažanri.

Samas torkas kõrva, et pikema telekommenteerimise kogemuseta jalgpalliinimesed, näiteks Marti Pähn, olid rohkem pühendunud mängule. Norbert Hurt suutis üllatuslikult isegi Kalkuni kolleegid hoida rohkem mängu juures, segades nende plaani meile ettevalmistatud lugusid jutustada.

NSV Liidu pärandi kandjad

Eestikeelset jalgpalli telereportaaži NSV Liidu anneksiooni ajal sisuliselt polnud. Kui jalgpall oli veel arvestataval tasemel, oli televisioon lapsekingades ja kui televisioonil tekkis tehniline võimekus, polnud jalgpalli, mida kajastada. Kui Eesti vabanes ja hakkas mängima tiitlivõistluste valikmänge, võttis meie televisiooni vanem kaardivägi eeskuju vene koolkonnast, kuigi võinuks õppida soomlastelt, kelle žanripuhtus (ning ajakirjanike ja abikommentaatorite koolitus) on olnud imetlusväärselt kõrgel tasemel.

Kummaline on kuulata eestikeelses jalgpalli telereportaažis ajast-arust säilinud jäänukeid NSV Liidu ajast. ETV loobus alles tänavusel EMil koosseisude ettelugemisest pärast avavilet! Juba aastaid kuvatakse koosseisud rahvusvaheliste mängude ülekannetes ekraanile. Seda tehakse nii mängijate paigutuse kui vahel ka fotodega. Kõik on vaatajale kandikul ette kantud, aga kui pall mängu lüüakse, asus reporter koosseisu ette lugema. Sellest patust pole puhtad ka eestikeelsed erakanalid. Isegi meie jalgpalli telereportaaži tipud Kalev Kruus ja Toomas Vara teevad seda. (Kruusi ja Vara reportaažides läheb pilt ja jutt enamasti kokku, kuigi mõni aasta tagasi oli meeste kommenteerimises tunda eneseimetlust ja laisklevat rahulolu ning kiputi žanripuhtust eirama.)

See komme – lugeda avavile järel ette koosseise – tuleneb ajast, kui NSV Liidus algasid jalgpalliülekanded täpselt koos avavilega. Stuudiot ei olnud ja telepilt anti vaatajale ette hetkel, kui üks meeskond oli palli keskringist lahti löömas. Praegune Vene telereportaaž, mida allakirjutanul õnnestus jälgida Venemaale tehtud EM-retkedel, on paljuski sama pärandi vang. Meie jalgpallilise mõtlemise mahajäämust demonstreeris Lilleküla staadioni valmimisjärgne aeg – hollandlased lõid 2001. aastal alles poolikult valmis ehitatud staadioni esimesel mängul oma stuudio täie enesestmõistetavusega püsti nõnda, et taustale jäi jalgpalliplats, aga kulus pikki aastaid, enne kui ETV oma stuudio sama loogilisele taustale tõi.

ETV stuudio ja taktikalaud

Aet Süvari juhitud tiitlivõistluste stuudio on läbi teinud positiivse arengu – aastaid tagasi oli tal pealehakkamist palju, aga oskusi ja teadmisi napivõitu. Nüüd on Süvari vabanenud krambist teeselda end sama pädevaks kui stuudioeksperdid. Enese ausam positsioneerimine on toonud kaasa suurema usutavuse ja kvaliteetsema tulemuse. Süvari tegi olulise kvaliteedihüppe juba 2018. aasta MM-stuudioga, mil tundis end senisest mugavamalt, suutes naerutada stuudioeksperte ja teenides Jalkalt aasta jalgpalliajakirjaniku tiitli.

Tänavuse stuudio märksõna oli esiteks stuudio kahte löömine: mängu seletas üldjuhul lahti kaks püsieksperti, kellele sekundeeris külalisekspert, ning „kuulsad ja kummalised“ külalised olid eraldi omaette stuudios. See oli õigustatud samm, sest aitas hoida lahus mängu ja sellele sekundeerivat. Abistuudiot viisid läbi külalissaatejuhid, ERRi oma töötajad, aga paraku oli nende endi ja teemade arendamise tase lubamatult kõikuv.

Teine märksõna oli taktikalaud, mis on väga tänuväärne, aga ka nõudlik abimees. Öeldu mõistmiseks lõi sobiva kontrasti FC Flora abitreener Joel Indermitte, kes oli konkurentsitult parim taktikalaua valitseja. Mees oli instrumendi käsitsemise endale selgeks teinud ning suutis ühel ajal hakkama saada nii selgitamise kui ka pildi liigutamise, joonte ja ringide vedamisega. Indermitte jutt oli selge, lühike, konkreetne, arusaadav. Teised jalgpalli samuti hästi mõistvad eksperdid sellega hakkama ei saanud. Nende jutt takerdus, sest samaaegne rääkimine ja taktikalauaga tegelemine ei õnnestunud, sageli pudrutasid nad pikalt ja sõnatühjalt, raisates väärtuslikku stuudioaega. Või polnud suutelised tavavaatajale arusaadavalt väljenduma. Häirivalt palju toimus lõbusat lustimist stiilis „teeme nüüd punaseid ringe, teeme nüüd siniseid ringe“, milles kogu tähelepanu hajus mängu taktika seletamiselt ja koondus kommenteerijate saamatusele. Vähegi nõudlikumal televaatajal ei olnud lõbus.

Taktikalauda võinuks üldse stuudiojuttude arvelt kasutada näiteks kahe poolaja vahel rohkem. Sellele jäetud aeg sai kiiresti läbi ja selgitused tuli katkestada. Ja lauataguse intervjuuvormi – mis oli puhuti puine – asemel võiks julgemalt liikuda stuudiovestluse poole.

Emakeelsed jalgpalliterminid

Televisiooni mõju on oluline ka jalgpalliterminite loomises, säilitamises ja lõhkumises. ETV stuudio tegi selles osas suurepärast tööd: näiteks oskussõna „sõelmängud“ kinnistamisel meie vutisõnavaras. Samuti suutis stuudio turniiri arenedes peaaegu välja juurida ingliskeelse sõna wingback, mille kasutamine on seda mõistetamatum, et meil on olemas täiesti asjakohane „äärekaitsja“ või olenevalt kontekstist „tõusev äärekaitsja“, „tõusev äär“ vms. Vingpäkitajatel tasuks või meelde tuletada Tarmo Rüütli unustamatut panust eestikeelsesse jalkaterminoloogiasse: „seisev äär“!

Emakeelsetel väljenditel on suur pluss ainuüksi sellel kujul, et enamasti annavad nad täpse info asja sisu kohta: edurivi, keskpoolkaitsja, (tõusev) äärekaitsja – sõna ise kätkeb endas seletuse. Seega aitab nende kasutamine viia mõtted selgemini televaatajani. Suurele hulgale vaatajatele arusaamatud võõrkeelsed väljendid vähendavad ajakirjanike ja ekspertide töö tulemuslikkust ja kvaliteeti.

Otse-eeter on ohtlik värk, sest kõik sisselipsavad sõnakonarused võimenduvad. Mõned neist peegeldavad ka üldiseid tendentse. Üks stuudioekspert ütles ligilähedaselt nõnda, et mängija X „oli kaetud või korralikus jalgpallikeeles öelduna markeeritud“. Tõepoolest: väljend markeerima on jalgpalliinimeste seas üldlevinud, aga see pole mitte korralik jalgpallikeel, vaid halb eesti keel. Mis võimendub, kui eestikeelne väljaöeldud termin parandatakse võõrkeelseks. Stuudiojuht ei leidnud ühes olukorras eestikeelset vastet sõnale presence, lisades, et eestikeelset vastet sellele väljendile polevatki. Ometi polnuks sõna „kohalolu“ mitte ainult otsetõlge, vaid andnuks edasi ka soovitud mõtte. Eesti keel on väga rikas ega ole süüdi, kui meile mõnes olukorras meenub esmalt võõrkeelne termin. Seda enam peame avalik-õiguslikus meedias vältima isegi mõtet midagi sellist välja öelda.

Kokkuvõtteks: Kristjan Kalkun tegi ETV ajalugu ja loodetavasti mõistavad ka tema kolleegid, et NSV Liidu pärandist pole mõtet kinni hoida. Žanripuhtus peaks meedias olema enesestmõistetav ja konkreetsel juhul aitaks see teha olulise sammu eestikeelse jalgpallireportaaži arengus. Muidugi on ümberõppimine ebamugav nii ajakirjanikule kui kaaskommentaatorile. Kaaskommentaatorite valikul peab lähtuma ainult professionaalsetest alustest, mille hulka kuulub võimekus end selgelt ja arusaadavalt väljendada ja keskenduda mängule, mitte jutustamisele. Sama kehtib ka stuudioekspertide ja eriti taktikalaua taga toimetajate kohta.

PS. Mitmes omavahelises jutuajamises on osa nii era- kui ka avalik-õiguslikus televisioonis jalgpalli kommenteerivad ajakirjanikud end kaitsnud väitega, et reportaaži saab teha ka teisiti, et see on maitse asi. Just selles probleem ongi – senise eestikeelse jalgpallireportaaži ajalugu näitab, et peamiselt nii-öelda teistmoodi tehaksegi ja asi pole maitses ega küsimuses, kas meeldib või ei meeldi, vaid selles, kas on reportaaž või mitte. Nagu ülal näidatud, on see tähtis, sest žanrireegleid eirates segatakse vaatajal keskenduda mängule.

Lugu ilmus esmakordselt septembrikuu ajakirjas Jalka.