„Deathloop“ – kas tõesti 2021. aasta kõige parem videomäng?

Mängu peategelane ärkab rannaliival. Ta ei mäleta, kuidas ta sinna sai või kes ta üldsegi on. Teispool raadiosaatjat kõlav naishääl, mis kuulub Juliannale, teab mehe kohta aga kõike. Teab, et tal nimeks Cole, ning teab, miks peategelase elunatukest noolitakse.

Näost näkku kohtudes selgub, et ka naise hing ihaldab meest surnuna näha. Peale üllatavat kohtumist iseendaga ärkab Cole taas rannaliival. Selgub, et mees on ajalõksu sattunud ning sellest pääsemiseks tuleb teha vaid üht – elimineerida kõik vaenlased!

Tõele au andes ei kuulu kõik teele ette jäävad vastased hävitamisele. Peamiseks ülesandeks on kaheksa supervõimega Visionääri eluküünla kustutamine, sest just nemad (üheskoos mälu kaotanud Cole'iga) vastutavad selle eest, et kõik lähikondlased ühte ja sedasama päeva läbi peavad elama.

Nüüd on Cole otsustanud ajalõksust põgeneda. See pole aga nii lihtne. Lihtsalt Visionääride elimineerimisest ei piisa. Oma ülesande peab sooritama ühe ööpäeva jooksul.

Mäng on jagatud neljaks osaks: hommik, lõuna, õhtu ja öö. Ka suurel saarel avastatavaid asupaikasid on neli. Cole saab ringi tatsata Updaami linnatänavatel, kolada The Complexi laborites, ekselda mööda Fristad Rocki kaljunukke või nottida vastaseid Karl's Reefi sadamalinnakeses. Piirkonnad on üpriski suured ning avastamisrõõmu jagub pikemaks ajaks.

Visionääridele pääseb ligi vaid teatud aegadel. Näiteks ei tasu hommikul Updaami jalutama minnes loota, et öösel pidu korraldav Aleksis varakult platsis on. Ka tuleb esialgu valikuid teha: kas minna The Complexi laboritesse Wenjiet nottima või hoopiski külastada Fristad Rocki, et Fiale tere öelda?

Kiire matemaatika teeb seega selgeks, et kõiki Visionääre vaid ühe 24 tunni jooksul elimineerida ei saa. Sestap tulebki üles leida viisid, kuidas nende käitumismudelit muuta. Näiteks saab asjad korraldada nii, et teatud Visionäärid külastavad alati Aleksise pidu. See tähendab, et mitu sihtmärki on ühel ajal samas kohas.

Nii saabki üheks oluliseks mängumehaanikaks klassikaline detektiivitöö. Tuleb leida juhtlõngasid, kuulata pealt vaenlaste omavahelisi vestluseid ning teha järeldusi. Lisaks vihjetele Visionääride kohta võib Colt peale sattuda ka uutele ja huvitavatele relvadele, mis vaenlaste ridade harvendamist hõlbustavad.

Peaaegu igal Visionääril on ka oma supervõime, mille Colt peale nende elimineerimist omastada saab. Erinevad võimed lubavad Coltil nähtamatuks muutuda, lühemaid vahemaid teleporteerudes läbida või näiteks vaenlastega koht vahetada. Võimete arendamiseks tuleb nende algset omanikku päris mitu korda maha võtta.

Veel tuleb arvestada asjaoluga, et nii uued võimed, leitud arsenal, kui ka väiksemad uuendused kaovad iga uue hommikuga. Küll aga lukustub üsna kiirelt lahti võime tasemetes teatud valuutat koguda, mille abil eelnimetatud elemente lukustada saab. Kuna antud valuuta kogumine on võrdlemisi kerge ning ka mäng ise alati just kõige suuremat vastupanu ei osuta, ei pea asjade kadumise pärast liialt muretsema.

Tulistamine – mängu üks põhilistest mehaanikatest – on hea! Relvi on parajas koguses, need tunduvad piisavalt kaalukad ning virtuaalne tagasilöök pole liialt tüütav.

Lisaks püssikõmmutamisele võib mängija proovida ka natuke tagasihoidlikumat lähenemist, nimelt hiilimist. Siinkohal mängib rolli minu isiklik maitse, ent üksikisikuvaates hiilimised jäävad üldiselt kolmanda isiku omadele alla. Seda eelkõige tänu asjaolule, et tänu vaatenurgale on mängijal ekraanil tunduvalt vähem infot. Õnneks on mängus vähe kohti, kus see probleemiks osutub, lisaks pole hiilimine kohustuslik element. Kõike saab lahendada kuulirahega!

Kes varem Arkane Studios mängudega („Dishonored“, „Prey“) tuttav, see leiab siit ohtralt äratundmisrõõmu. Viiteid leiab nii füüsikamootorist, animatsioonidest kui ka näiteks kasutajaliidesest. Ometigi suudab „Deathloop“ jääda omanäoliseks. Asjale aitab kaasa äärmiselt mõnus visuaalne stiil ja õhkkond. Ka kirjutamine ning sellele elu andev häälnäitlemine on tipptasemel, mistõttu on „Deathloopi“ vaatamine ja kuulamine (mängimisest rääkimata) täielik lust!

Hiiglaslikus meepotis on mõned üksikud tõrvatilgad. Teatud indikaatorid võiksid olla selgemad. Vahel on raske aru saada, kas Cole kükitab või seisab. Lisaks võivad jääda teatud infokillud märkamata, kui ei suuda neid sisaldavaid dokumente detaile täis tasemest eraldada.

Samuti jäävad Visionäärid pisut võõraks. Mängust leiab küll kaunilt animeeritud vaheklippe, ent need tutvustavad mängijale uusi võimalusi, ega tutvusta vaenlaseid. Niivõrd mahuka kelmide kogumiku puhul tundub see maha visatud võimalusena. Tagatipuks võib (kuid ei pruugi) muutuda tüütuks samade levelite korduv läbimine.

„Deathloop“ ei ole seega ideaalne, ent palju puudu ei jää! Muhe ja omapärane stiil, lihvitud mängitavus ning unikaalne lähenemine ajalõksu kontseptsioonile aitavad teosel teistest selgelt eristuda. Seda, kas tegemist on aasta parima mänguga, on veel vara öelda. Küll on aga konkurentidele antud korralik tormihoiatus.

„Deathloop“ on saadaval PS ja PlayStation 5 peal.