„Kena: Bridge of Spirits“ tekitab tunde, nagu oleksid sattunud multifilmi keskele
Tihti on mängustuudiotega nii, et enne tuleb valmis vorpida mitu keskpärast videomängu, kuni lõpuks ühe suurema hitini jõutakse. Vahel harva aga juhtub ime ning pall lüüakse väravasse kohe esimese puute pealt. Täpselt nii läks ka Ember Labil, kes debüteeris hiljuti teosega „Kena: Bridge of Spirits“.
Tegemist on kolmanda isiku vaates seiklusmäruliga, milles kehastud nimitegelaseks Kenaks. Noor neiu on vaimude teejuht, kelle ülesandeks kõik eksinud hinged teispoolsusesse juhatada. Ühel saatuslikul päeval satub tema teele aga hing, kes ajab sõrad vastu. Tundub, et saladusliku kuju viha on liiga suur. Nii asubki Kena retkele, et probleemile lahendus leida.
Rännakul aitavad teda pisikesed metsahaldjad, kelle kogumisest saab üks väiksematest ülesannetest. Mida rohkem tillukesi abilisi, seda hõlpsam on Kenal võidelda kurjade vaimudega.
Võitlusmehaanika on üpriski lihtsakoeline, ent toimiv. Kenat saadab tema ustav sau, mille abil pahadele kas kiirelt ja nõrgemalt või pisut tugevamalt, ent aeglasemalt pasunasse anda. Lisaks sellele saab saua kasutada ka vibuna. Nii saab neiu tegeleda ka kaugemal asuvate või lendavate vaenlastega. Lisaks on vibu abiks erinevate mõistatuste lahendamisel.
Üldiselt on tegemist võrdlemisi lihtsa mänguga, ent vahel võivad suuremad bossid su eluküünla mitu korda kustutada, enne kui nende mustrist läbi näed ning seda oskuslikult ära kasutad. Ka Kena pareerimissüsteem vajab pisut harjumist. Nimelt tundub selle ajastamine pisut veider.
„Kena: Bridge of Spirits“ on tõenäoliselt üks 2021. aasta nunnumaid mänge. Kohe esimestest hetkedest alates tekib mulje, nagu oleksid sattunud mõne muinasjutulise multifilmi keskele. Kui mul poleks PlayStation 5 pult käes olnud, võinuksin uskuma jääda, et jälgin mõnda uut multikat. Pilku püüavad ka peategelase sujuvad ning isikupärased animatsioonid.
Visuaalselt näeb teos seega võrratu välja. Küll aga leidub tillukesi probleeme kaadrisageduses. Üks mängumehaanikatest näeb ette enda metsahaldjakeste kokkupakkimist suureks hingeussiks. Iga kord, kui see muutus ekraanil aset leiab, kannatab kaadrisagedus, mis silmnähtavalt väikse jõnksu teeb. Õnneks on need sektsioonid pigem harvad ja muud tegevused sujuvad.
Ember Labi esikteos on armastusavaldus ka lihtsamatele aegadele. Nimelt ei raiska „Kena: Bridge of Spirits“ aega erinevate mehaanikate seletamisele, vaid laseb tihtilugu mängijal endal neid avastada. Näed puu küljes sinist helkivat kristalli? Hmm, mis juhtub, kui seda vibuga tulistada? Selgub, et nii mõndagi! Just selliseid momente leiab siit ohtralt ning vaid äärmistel juhtudel manatakse ekraanile kiri, mis tutvustavad sulle loogilisena tunduvaid asju.
Mängulusti pakutakse umbes 10 tunni jagu. Kuna avatumatesse tasemetesse on peidetud ka pisikesi aardeid ja lisaülesandeid, võib mänguaeg mitme tunni võrra pikemaks venida. Oma armsa stiili ning võrdlemisi lihtsa mängitavuse poolest sobiks „Kena“ ideaalselt ka noorematele. Miks mitte neile just selle teose abil videomänge tutvustada.
„Kena: Bridge of Spirits“ on saadaval PlayStation 5, PlayStation 4 ning PC peal.
Kommentaarid (0)