Alan Wake Remastered annab PlayStationi omanikele võimaluse kogeda parimat soomlaste tehtud mängu
Kui Eesti mängutööstus on alles lapsekingades, siis meie põhjanaabrid on juba aastakümneid äärmiselt produktiivsed olnud. Soomlaste üheks tuntumaks mängustuudioks on Espoos paiknev Remedy Entertainment („Max Payne“, „Control“), kelle üks hittidest on viimaks ka PlayStationile jõudnud.
Õuduspõnevik „Alan Wake“ nägi esmakordselt ilmavalgust aastal 2010 ning seda vaid Xbox 360 peal. Kaks aastat hiljem said seda kogeda ka PC-mängurid. PlayStationi omanikud jäid mõlemal korral tühjade pihkudega. Nüüd on aga lootusekiired pimedust eemale peletamas. Seda kõike muidugi piltlikult, sest vähemalt mängus on peategelane pimeduse jõududega korralikult kimpus.
„Alan Wake Remastered“ nimitegelane Alan Wake on kuulus kirjanik, keda on juba pikalt vaevanud motivatsioonipuudus. Et loomemahlad taaskord joosta saaks, otsustab ta üheskoos abikaasaga puhkama minna. Liisk langeb Bright Fallsile – tillukesele Ameerika linnakesele, kus kõik teavad kõiki ning mida ümbritsevad mäed ja metsad.
Mees aga ei tea, et näiliselt rahuliku kaane all pulbitseb kurjus, mis ootab parajat hetke väljapääsemiseks. Kui kirjatsura selle lõpuks võimaldab, varastab pimedus mehelt ta abikaasa. Nii peabki Alan asuma rännakule, eesmärgiks naine elusa ja tervena tagasi saada.
Kuigi mängu narratiiv on võrdlemisi klišeeline ja lausa juustune, on tegemist kaasahaarava meelt lahutava looga. Stsenaristid on ohtralt inspiratsiooni ammutanud Stephen Kingi loomingust ja „Twin Peaksi“ teleseriaalist ning seda ilma häbenemata.
Lisaks peategelase sisemistele monoloogidele ja vahevideotele kantakse lugu edasi ka maailmasse laiali laotatud raamatu lehekülgede abil, mis vahel meenutavad varem juhtunut, ent võivad ennustada ka tulevikku. Säherdune jutustamisviis on üpriski julge. Kuna lehekülgede kogumine ja lugemine on aga vabatahtlik, võib juhtuda, et mängija jaoks võivad mõned loolõngad lahtiseks või segaseks jääda.
Tegemist on kolmanda isiku vaates seiklusmäruliga, kus suurimateks abivahenditeks erinevad tulirelvad, kuid ka kõiksugused valgusallikad. Ilma taskulambita pimeduses ellu ei jää, sest tehistõrviku üheks eesmärgiks on vaenlaste kaitsekilpide purustamine. Kui see tehtud, saab pimeduse kätte kaotatud kurjameid kostitada kuulide või lausa valgusgranaatidega. Häda korral saab vastaste rünnakute eest ka põigelda.
Tulistamine on piisavalt rahuldav. Alan Wake pole kunagi kõige osavam kõmmutaja olnud, ent õnneks on tulirelvad piisavalt omanäolised, et võitlused üheülbaliseks ei muutuks. Kaasa aitab ka asjaolu, et kunagi ei visata kirjanikule ette liialt suurt kurjamite kampa ning vahemaad nn turvapunktide vahel on samuti mõistlikud. See garanteerib teose sujuva tempo.
„Remastered“ versioonile omaselt on Alan Wake saanud tunduvalt tänapäevasema ilme. Tõusnud on nii resolutsioon kui ka kaadrisagedus, tegelaste mudelid on saanud aga uued väljanägemised. Ainus, millest ehk pisut puudu tunda, on kiirtejälitus. Valguse ja varjudega mängiv teos oleks võinud sellest veelgi rohkem võita. Õnneks näeb „Alan Wake Remastered“ ka ilma selleta võrratu välja.
Kui nuriseda, siis ehk selle üle, et oma olemuselt on tegemist ikkagi 2010ndate mänguga. Tolle ajastu teoste üheks nurgakiviks oli tarbetu kola kogumine. Nii ka siin – kel soov kõik PlayStationi trofeed kokku koguda, peab olema valmis, et teose lahmakates levelites tuleb kõik nurgatagused läbi käia. 100 sinist kohvitermost ei leia end ise üles!
„Alan Wake Remastered“ ei pruugi igaühele meele järele olla. Kel aga vähegi tahtmist teada saada, millega Soome mängutööstus aastate jooksul on tegelenud, sel tasub kõnealust mängu kindlasti proovida. Tegemist on pineva teosega, millest kumab läbi tegijate armastus videomängude vastu.
„Alan Wake Remastered“ on saadaval nii PC, Xbox Series X/S, Xbox One'i kui ka PlayStation 5 (testitud) ja PlayStation 4 peal.
Kommentaarid (0)