28. septembril teatas terviseminister Tanel Kiik, et „liigume jõudsalt piirangutevaba ühiskonna suunas“. 30. septembril kinnitas Kiik, et „oleme lõpusirgel“. 6. oktoobril väitis Kiik, et „täiendavaid piiranguid pole vaja“. 14. oktoobril sõnas minister, et tema lubaks vaktsineerimata inimestel igale poole minna ja et plaaniline ravi on tagatud. 19. oktoobril otsustas aga valitsus piiranguid karmistada – nädala pärast.
Oli ka teisi hääli. 9. oktoobril hoiatab matemaatilise statistika professor Krista Fischer, et kuu pärast oleme punases kriisis. 13. oktoobril avaldab teadusnõunik Mario Kadastik prognoosi, mis näitas, et oleme teel kriisi ja on viimane hetk tegutseda. 20. oktoobril teatab TÜ Kliinikum, et nad peatavad plaanilise ravi. 22. oktoobril teatab terviseamet, et 25. oktoobrist tagatakse Eestis eelkõige erakorralise ja vältimatu abi andmine, see tähendab mitteplaaniline ravi.
Võrrelge neid kuupäevi. Siis aga võrrelge uuesti, kui lisame ühe kuupäeva – 17. oktoobril toimusid valimised. Tõenäoliselt asetub kõik nüüd konteksti.
Mullu tõenduspõhise riigivalitsemise edendamise ja teadlaste kaasamise eest Skytte medali saanud minister Kiik valetas ja vassis ning ei kuulanud kedagi, et vaid enne valimisi piirangute kehtestamisega mitte välja tulla, kuigi teda hoiatati. Piiranguid olid hädavajalikud. Minister Kiige jaoks olid tähtsamad mõned hääled – sest piirangud oleks inimesi nörritanud – tähtsamad kui sinu ema või isa või sõbra elu. Lähikuudel toimuvad kindlasti kümned, loodetavasti mitte sajad Kiige tegematajätmise peied.
Aga minister Kiik ei astu tagasi, sest ta ei näe endal süüd. Süüdi on kõik teised: halvad prognoosid, inimesed, kes ei taha vaktsineerida, kuid mitte tema. Tema pole süüdi, et Eesti vaktsineeritus on Euroopa viimaste seas, tema pole ka süüdi, et Eesti nakatumine on Euroopa tipus. Kiik näeb ennast kui päästjat, inimest, kes tüürib meid sellest kriisist välja, küsimata, kes on see inimene, kes on meid sellisesse kriisi suunanud. Tanel Kiik on igavene, sest julgust teda vallandada pole ka peaminister Kaja Kallasel. Kiik kuulub teise erakonda ja nii võib võimuliit laguneda. Võim on tähtsam kui inimelud (seda kinnitab ka EKRE juhi Martin Helme tegevus).
Kuid siin me siis oleme. Isamaa ja sotsid vaatavad pealt, EKRE õhutab nakatumist, Reformierakond ja Keskerakond ei tegutse ning Tanel Kiik on enda ümbert välja vahetanud peaaegu kõik, kes seal olnud on – terviseameti juhid, sotsiaalministeeriumi kantslerid, muud ametnikud, kuid tulemuslikkus pole muutunud. Kus küll võib viga olla, Tanel Kiik?
Kommentaarid