Jalgpall

MAIASMOKK: Arsene Wenger tahab iga päev küpsisetorti 

Raul Ojassaar, Jalka, 29. oktoober 2021 18:23

Arsene Wenger.

Foto: Nicolas Tucat / AFP / Scanpix

Arsene Wenger käis hiljuti täiesti tõsimeeli välja, et kuna jalgpalli MM-finaalturniir on sedavõrd uhke, äge, vinge, populaarne ja oodatud sündmus, võiks turniiri senise nelja-aastase tsükli asemel pidada iga kahe aasta tagant.

Küpsisetorti on tore süüa, aga üks selle võlusid on just nimelt see, et seda saab harva. Neelud hakkavad juba käima, kuuldes, et mõnel sünnipäeval või niisama koosviibimisel on seda magustoiduks valmistatud. Ootus suureneb, kui soolase käigu ajal tort külmikust välja tõstetakse, ja kulmineerub esimese ampsuga. Täpselt parajalt immutatud küpsised, magus kreem, värsked maasikad… Mida paremat veel tahta? Ometi ei söö me küpsisetorti iga päev, sest varem või hiljem hakkaks see vastumeelseks muutuma. Täpselt samasugused küpsised ei tundu enam mõnusalt immutatud, vaid vettinud ja maitsetud. Kreem on läila, maasikad vesised. Aeg-ajalt võib see küll hästi maitseda, kuid kui seda pidupäeval pakutakse, ei ole see enam midagi erilist, vaid tavaline reatoit. Kartulid hakklihakastmega. Mina ei taha, et jalgpalli MMist saaksid kartulid hakklihakastmega!

Arsenali endine peatreener on jalgpalliringkondades igati lugupeetud mees. Hoolimata sellest, et tema viimased aastad klubi eesotsas olid saavutuste mõttes tema kuldaegadest kaugel, ei ole need tema renomeed liialt määrinud. Auväärt ametikoht FIFA tagatubades tagab selle, et Wenger ei pea veel päris pensionile minema ning saab oma teadmisi ja tarkust endiselt maailma jalgpallis jagada.

Wengeri mõttekäiku näib olulisel määral mõjutavat tõsiasi, et tema tööandja FIFA on viimasel ajal soovinud maailma jalgpallis võimu rohkem enda kätte saada (mitu praegust suurt rahalaeva, eelkõige Meistrite liiga ja EM-finaalturniir, on ju UEFA lipulaevad). Just seetõttu soovib FIFA laiendada praegusel kujul suhteliselt kõrvalist klubide MMi, samamoodi kombitakse piire 48meeskonnalise MM-finaalturniiriga. Ju on FIFA finantsosakond suutnud kuskil kontori kohvimasina ääres Wengerile augu pähe rääkida, et tema kui austatud jalgpallitegelane mõtte iga kahe aasta tagant korraldatavast MMist välja käiks – ehk ei naerda seda siis kohe välja.

Kuidas muidu seletada seda, et mees, kes peaks tänapäevase jalgpalli koormustest, niigi maksimumpiiri peal olevatest mängugraafikutest ja kõigest muust sellisest teadma absoluutselt kõike, tuleb välja sellise avaldusega? Kõik signaalid, mis on koroonaajastul (ja juba enne seda) tippvutist tulnud, on rääkinud sellest, kuidas tippjalgpallurite mängukoormust tuleb vähendada. Just seetõttu lisati tippjalgpalli võimalus teha neljas ja viies vahetus. EM-finaalturniirile said koondised kaasa võtta tavapärasest rohkem mängijaid. Piltlikult öeldes on tippvutis kumm sisuliselt viimase vindini pingule tõmmatud. Hüva, Wengeri plaan kätkeks endas ka valiksarjade kärpimist kümnelt mängult kuuele (kas peale suurriikide oleks sellest näiteks Euroopas keegi huvitatud?), aga üks suurturniir oleks ju nelja-aastase perioodi peale kohe juures.

Mängijate koormus on selle plaani juures üks suur probleem, kuid teine ja minu hinnangul isegi olulisem murekoht puudutab MM-finaalturniiri ajaloolist väärtust. Jalgpalli MM on vaieldamatult kogu maailma haarav spordisündmus. Ainus, mis spordiväljal sellega vähegi konkureerida suudab, on suveolümpia,

kuid seal vaatavad kõik spordihuvilised justkui oma programmi – enda lemmikalasid, lemmiksportlasi, oma riigi kangelasi. Jalgpalli MMil pakutakse kõigile ühte ja sama programmi. Suveolümpia on seega justkui moodne Netflix, kus on mõistagi olemas populaarsemad saated ja filmid, aga igal kasutajal on see ikkagi oma nägu. Jalgpalli suurvõistlus on aga vana hea lineaarne televisioon: üle kogu maailma vaatavad kõik ühel ajal ühte asja. Kõigi jaoks kulmineerub turniir ühel ajal, samal ajal kui olümpiamängudel võib kõrghetk saabuda juba täiesti mängude alguses, nagu tänavu Eestiga ka juhtus.

Ei ole juhus, et nii jalgpalli MM kui suveolümpiamängud toimuvad võrdlemisi pika tsükliga. Just see, et need võistlused on niivõrd harva, lisab neile tohutult väärtust ja prestiiži. Maailmameistri tiitel jalgpallis on au, mille pälvides saab seda staatust ka tükk aega nautida, mitte alustada kuu aega hiljem uut teekonda tiitli kaitsmiseks. Kui MM toimuks iga kahe aasta tagant, oleks meil alates 2000. aastast praeguseni 11 maailmameistrit!

Turniiride pideva paisutamisega on niigi osa kunagisi saavutusi pisut devalveerunud, ent mind kui statistika- ja rekordiusku inimest häiriks MM-tsükli tihendamine ka seetõttu, et mitu ammust rekordit ja legendaarset verstaposti võiks hoobilt ajaloo prügikasti heita. Kolmes MM-finaalis mänginud Cafu oleks ehk juba kümne aasta pärast mõni suvaline onu, kelle rekordi seitse hispaanlast vaid kuueaastase ajavahemiku jooksul üle löövad. Miroslav Klose väravate tippmark oleks mõnele Haalandile või Mbappele mõne aasta küsimus. Ent Klose ja Cafu pidid oma saavutusteni jõudmiseks tippvormis püsima väga pikalt, verinoorest kutist veteranmängijani.

Ajalooline järjepidevus annab karika väärtusele ainult juurde. Ka riikide lõikes ei saaks võitude arvu enam võrrelda. Mida peaksid tundma ungarlased, kelle maagilised madjarid jõudsid kahel korral MM-finaali, ent kaotasid mõlemad? Rohkem võimalusi neil lõpuks ei avanenudki. Kui MM oleks toona toimunud iga kahe aasta tagant, räägiksime Ungarist võibolla kui kolmekordsest maailmameistrist. MMi võlu ongi aga see, et kõigile paratamatult ei jagu. Parimatest sõelutakse parimad välja ja liiga palju ruumi vigade paranduseks ei jäeta.

„Mõistan, et nelja-aastase rütmi lõhkumine võib olla paljudele vastumeelne, kuid peame aru saama, et ühiskond nõuab rohkem ja rohkem suurte panustega ja suurte emotsioonidega mänge. Isegi paar kuud tagasi toimunud EM tundub praegu juba ammune üritus,“ rääkis Wenger L’Equipe’ile.

Pläma! Mida MM-tsükli kiirendamine sellisel juhul kaasa tooks? Selle, et paarikümne aasta pärast (ilmselt isegi veel varem!) tunduks paljudele iga kahe aasta tagant toimuv MM liiga harv. Kas siis hakkame igal hooajal või veel tihedamini MMi pidama? Peale selle jätab Wenger tähelepanuta sellesama „küpsisetordi“ argumendi – kui suur jalgpall koosnekski ainult ja ainult suurte panustega mängudest, siis kas saaksime üldse öelda, et mõnel mängul on panused suured? Kui kõik on erilised, pole ükski neist ju tegelikult eriline.

Vastu võib ju väita, et meil on mitu jalgpallivõistlust, mis toimuvad veel tihedamini kui kord kahe aasta jooksul, aga on suutnud prestiiži säilitada. Meistrite liigas selgub igal aastal uus kuningas, ent mitte keegi ei leia, et suure kõrvadega karika väärtus oleks nigel. Klubijalgpall käibki aga teise rütmi, teise loogika alusel. Kui igal aastal selgitatakse riikide meistrid, on loogiline, et ka meistrite meister saab paralleelselt selgeks. Meistrite liiga on küll klubijalgpallis prestiižseim, ent ilmselt on väga vähe neid mängijaid, kes sooviksid pigem tulla Meistrite liiga võitjaks kui koondisega maailmameistriks.

Kui Arsene Wenger saab oma tahtmise, võiks sellega seoses ka muus elus sisse viia olulised muudatused. Igal inimesel võiks olla aastas neli sünnipäeva (kui oled sündinud 1. jaanuaril, siis tähistad lisaks nii 1. aprillil, 1. juulil kui 1. oktoobril), jõule hakkame tähistama nii detsembri kui juuni lõpus ning Eurovisioon võiks toimuda iga kuu aja tagant. Lükkame maailma senisest veel kiiremini pöörlema! Mõne aja pärast tunduvad needki tsüklid liiga pikad…