Sport, eriti Eesti sport on julm. Valad aasta otsa higi, tuled tiitlivõistlustel viiendaks või seitsmendaks, aga kui saabub aasta lõpp ja tibude (parimate) lugemise aeg, jäetakse sind (meelega?) nominentide seast välja. Teadupoolest selguvad Eestis parimad (mees, naine, treener ja võistkond) kolme hääletajate grupi (spordiajakirjanikud, rahvas, alaliidud) tulemuste liitmisel. Kusjuures viimane sõna jääb võrdsete punktide korral leheneegritele.
Ma ei väsi toonitamast, et selle aastasaja alguses võeti ka mind Eesti Spordiajakirjanike Seltsi liikmeks ja üks minu aasta tipphetki oligi Eesti parima sportlase valimine mõne alla keskmise hinnaklassiga hotelli konverentsisaalis. Oi, see oli ilus aeg! Panid hommikul soojad saapad jalga, pidulikuma kuue selga ja läksid õhetava näoga hääletama. Laual oli aurav kohvikann, küpsisekauss ja hoolimata varajasest kellaajast ka „Vana Tallinn” (ühel aastal ka kõige odavam konjak).
Kommentaarid (0)