Saskia Alusalu muretseb: raske on ette kujutada midagi valusamat noorte enesetappudest

„Oleme ühiskonnana elanud tervisekriisis nüüd juba kaks aastat. Depressiooni all kannatab eelkõige ühiskonna kõige haavatavam osa – noored. Vähemalt minul endal on raske ette kujutada midagi valusamat noorte enesetappudest,“ sõnas Alusalu.

Ta intervjueeris kolme ema, kes on oma lapse kaotanud.

Heldin, Sigrid ja Miikael olid lastena väga rõõmsameelsed ja perspektiivikad. Kasvades hakkas Heldin huvituma fotograafiast ja unistas piloodiametist. Sigrid fännas võimlemist ja tegeles kirglikult hobuste ning ratsutamisega. Blondid kiharad ja hea huumorisoon viisid Miikaeli 13aastaselt isegi lastefilmi „Väikelinna detektiivid“. Ent teismelisena tabas kõiki vaimsed raskused. Näiteks Miikaelil algasid mured vaimse tervisega pärast esimese armastuse purunemist, räägitakse „Pealtnägijas.“

„Ega noored ei tea, mida tunnetega peale hakata. Muidugi on olemas Google’id ja Ask.fmid ja seal soovitati igasuguseid asju, mis ei ole muidugi tervislikud ja siis Mikaelil tekkiski mingisugune sisemine valu. Selle ajendil hakkas ta end vigastama, et psühholoogilist valu leevendada füüsilise valuga. Tagantjärgi sain teada. Hakkasime otsima psühholoogi, sest teadsin, et selline käitumine pole okei,“ lausus Miikaeli ema Heivika Aasamets-Ainla.

„Kõik hoidsid eemale temast ja teda kogu aeg hõigati koolis, nii nooremad õpilased kui ka vanemad õpilased, kellega Heldin tegelikult üldse kokku ei puutunud. Ja see oli viiendas või kuuendas klassis, kui oli mingi klassiüritus klassivanema pool, siis oli terve klass kutsutud, välja arvatud Heldin,“ meenutas Heldini ema Irma Nool.

Kui nii Miikael kui Heldin sattusid meeleoluhäirete tõttu arstide ja psühholoogide juurde ja Heldin oli isegi kahel korral ravil ka psühhiaatriahaiglas, siis Sigridi puhul nii selgeid ohu märke ei olnud. Tagantjärgi teatakse et, tal olid mured seoses sõbrannade vaheliste suhetega. 

„Väga raske on vahet teha, kui 15aastane mõnikord oma vihatujus virutab pauguga ukse kinni: kas laps on depressioonis või on tal puberteediiga. Ühtegi sellist märki, mis oleks viidanud, et ta tahaks endalt elu võtta, ei osanud küll keegi meist [näha]. Tegelikult teadsid mõned tema sõbrad, et tal probleem sõbrannadega. Aga sõpru ei reedeta ehk see jäigi nende vahele, sõnas Sigridi ema Irene Salumets.

Sigrid jättis emale hüvastijätukirja 15aastasena.

“See päev on hästi meeles, sest see oli üks väheseid kordi, kui ta tuli koju ja oli õhtul tujust ära. Küsisin, mis mureks. Aga nagu talle kombeks, ütles, et kõik on hästi. Natukese aja pärast tuli ta toast välja ja tundus, et tal on tuju parem. Kuna tal oli tulemas sünnipäev, milleks tegime ettevalmistusi, koristasime koos elamise ära.

Ärkasin kella 2 paiku üles ja nägin, et telefon vilkus, sõnum oli tulnud. Unise peaga vaatasin, et Sigrid oli selle saatnud. Paraku oli seekord see hüvastijätukiri. Alguses unise peaga vaatasid, et Sigrid on saatnud. Mõtlesin, et ta vahel, kui on väga väsinud, kirjutab et ära aja mind täna üles, et ma ei lähe kooli. Aga paraku seekord oli see hüvastijätukiri. Selle sisuks oli „emme, ära nuta, ära nuta. Mul on nüüd hea, mul ei ole paha enam. Sa oled imeline ema ja mul on ka nüüd väga hea olla,“" lausus Salumets.

Miikael sooritas enesetapu 17aastasena.

„Ta pidi tol ööl olema tegelikult tööl, kuid sai kogemata ühe sõnumi, mis ei olnud tegelikult talle mõeldud. Et üks pidu on kusagil ja ta tahtis ka seal osaleda, sest seal oli üks tütarlaps, kes oli talle väga südamelähedane. Ta jäi õue nende kohtumispaika ootama tüdrukut ja siis seal see siis juhtuski. Kuna ootusaeg läks väga pikaks. Tegelikult Miikael ei läinud sinna surema. Tal ei olnud plaan minna sinna, et endalt elu võtta, vaid tal oli plaan kokku saada, üks tore õhtu veeta. Me tegelikult ei tea, mis juhtus tol ööl, aga midagi tema sees juhtus,“ sõnas Aasamets-Ainla.

Heldin lõpetas enda elu 19aastaselt.

„See oli eelmisel aastal, mõned päevad enne jaanipäeva. Tal oli suhteid raske luua, kuid tal oli üks noormees, kes oli Belgiast pärit. Temaga ta suhtles ja siis see noormees saatis talle sõnumi, et ta ei soovi tegelikult suhet. Et kuna ta ei taha kellelegi haiget teha. See oli Heldinile selline viimane piisk karikasse,“ sõnas Nool.

Tervise Arengu Instituudi uuringu andmetel on iga viies 13-15aastane noor mõelnud aasta jooksul enesetapule, vahendab „Pealtnägija.“ Maailma Terviseorganisatsiooni teatel on Eesti noorte enesetappude seas esirinnas. Ent eriti alarmeeriv on, kui palju on tõusnud katsete arv. Kui 2019. aastal sattus Tallinna lastehaiglasse suitsiidikatse tõttu 35 kuni 19aastast noort, siis sellel aastal novembri seisuga juba 123.

“Noored on hädas. Neil ei ole tuge. Nad ei oska ise oma olukordi lahendada ja täiskasvanud pole õigel ajal nende kõrval. Ootused, mida ühiskond justkui seab – et igal hetkel peab olema suuteline kõigega hakkama saama – ja kui mõelda, kuidas pandeemia on koolirahu rikkunud, sõprussuhted, igapäevane koolirütm, Ja kui sellele veel lisandub see, et keegi ei oska selles olukorras toetada, siis see võibki noorel inimesel, kes on oma arengu tõttu väga impulsiivne, tekkida meeleheide, et nüüd on kõik, ma enam ei oska siit edasi minna,“ kommenteeris „Pealtnägijale“ psühhiaater Anne Kleinberg.

Alusalu tõi lugudest välja kolm mõtet.

Esiteks saame olla kõik rohkem inimesed. Võtta aega, et olla üksteise jaoks päriselt olemas. Kuskil leidub siiski keegi, kes kas juba sel ajal või kasvõi mõne aja pärast mõistab ja kellega saab jagada. Kõik emad kordasid seda sama ideed, et elada tuleb just täna ja praegu, mitte üksnes tuleviku nimel,“ võttis Alusalu uurimise kokku.