Aafrikast? Järelikult kiire ja tugev

Uurimuses võeti muu hulgas luubi alla 2018. aasta MM-finaalturniiri kohtumine Poola ja Senegali vahel, kus poolakate ridades oli platsil 11 valget, senegallaste poolel 11 tumedanahalist mängijat. Ühele rühmale näidati samast kohtumisest paariminutilist klippi täpselt sellisena, nagu see teleülekandes maailmani jõudis. Teisele grupile näidati küll idee poolest sama klippi, kuid selle arvutiprogrammiga töödeldud versiooni, kus kõik mängijad olid muudetud ühesugusteks kriipsujukudeks – samas olid nende liigutused, kehaasend, liikumine ja kõik muu endised.

Klipi näitamise järel küsiti mõlema rühma inimestelt samu küsimusi: kumba meeskonda pidasid nad paremini organiseerituks, kumba tehnilisemaks, kumba jõulisemaks ja kumba atleetlikumaks. Kui muudes aspektides nägid mõlemad grupid asju sarnaselt või väga sarnaselt, siis atleetlikkuse küsimuse juures tulid sisse suured käärid: videoklipi nägijatest hindas Senegali mängijaid atleetlikumaks lausa 70 protsenti, töödeldud graafika kaudu sama lõiku vaadanud inimestest leidis aga senegallased atleetlikumad olevat vaid 38 protsenti.

Seega leiti kinnitust hüpoteesile, et tumedanahaliste jalgpallurite puhul hindavad vaatajad automaatselt nende kiirust, jõudu ja füüsist, isegi siis, kui nad nendes elementides tegelikult vastasele alla jäävad. Tumedanahalised mängijad lahterdatakse sageli pikemalt mõtlemata tugevateks, kiireteks ja jõulisteks „elajateks“.

Siinkohal võib lihtsasti tekkida küsimus: aga mis selles halba on? Väga lihtne: asjal on ka teine pool. Jõu, kiiruse ja toore talendi kõrval räägitakse tumedanahaliste mängijate puhul kordades vähem nende tehnikast, mängutarkusest, oskustest ja muudest omadustest, mis ei seostu suurte musklite või kiirete jalgadega. Nagu ka Romelu Lukaku ühes hiljutises intervjuus tõdes: kui teda teiste ründajatega võrreldakse, ei räägita kunagi tema oskustest, vaid ikka ja jälle jõust ja kiirusest. Mis sest, et toore füüsise kõrval on Lukaku väga hea mõlema jalaga ning ilma igasuguse kahtluseta maailma absoluutses tipus ka väravavaistu, ründajaspetsiifilise osavuse ja targa liikumise poolest.

Teine hea näide on ka juba mitme aasta eest Dortmundi Borussia noortesüsteemis särama löönud Youssoufa Moukoko. Vaid 14aastaselt Dortmundi U19 meeskonnas klassi näidanud ründaja puhul arvasid pealiskaudsed jälgijad ja netikommentaatorid automaatselt, et tegu on aktselerandiga, kes domineerib noorteklassis, sest on teistest paremini arenenud – tegelikult ei ole Moukoko mäng kunagi põhinenud füüsilisel tugevusel, vaid pigem väga heal väravavaistul, kavalal liikumisel ja esmaklassiliselt täpsetel löökidel.

Ajakirjanike ja kommentaatorite igapäev

Uuringud on viimaste kümnendite jooksul pidevalt näidanud, et meedias kasutatakse tumedanahaliste ja valgete mängijate kohta erinevaid omadussõnu. Juba 2002. aastal tehtud uuringus märgati, kuidas Inglismaal iseloomustati 1998. aasta MMi kajastades Aafrika mängijaid peamiselt nende atleetlikkuse, tugevuse ja kiiruse abil, aga samal ajal ka stereotüüpsete negatiivsete konnotatsioonidega: aafriklasi peeti tooreteks, lühikese süütenööriga ja agressiivseteks mängijateks. Juba toona arvati, et selle jäljed võivad olla koloniaalajastus, kus Aafrika tumedanahalisi kujutati kui agressiivseid, tsiviliseerimata ja valgetest rumalamaid inimesi, kelle allutamine oli seetõttu õigustatud.

Olen täiesti kindel, et kui samasugune uuring teha ka Eestis, näiteks spordikommentaatorite teksti põhjal, mis on üldjuhul vahetum ja väiksema filtriga, siis tuleksid välja samasugused tendentsid. Kommentaatorina ei ole ma kindlasti ka ise nendest stereotüüpidest puhas, kaugeltki mitte. Omapärasel moel on need reeglipärad millegipärast väga paljudesse meisse sisse kodeeritud, sisse harjutatud.

Võib ju vastu väita, et tumedanahalised mängijad ehk ongi keskmiselt valgetest kiiremad ja füüsilisemad. Vaadake kasvõi olümpiamängudel 100 meetri jooksu finaliste! Eestis tundub see mõnes mõttes isegi loogiline: tumedanahaliste mängijate puhul on üldjuhul tegemist proffidest leegionäridega, kes peavadki olema keskmisest kohalikust mängijast paremad. Millegipärast ei jää aga neist rääkides sageli kõlama tehnika või oskused, vaid hoopis kehalised omadused. Ja nagu eelmainitud Senegali ja Poola mängu eksperiment näitas: sama kohtumist nahavärvi tajumata vaadates jääb inimestele mängijatest erinev mulje.

Hea uudis on aga see, et alati ei ole see sugugi nii. Sirvisin huvi pärast Paide Linnameeskonna pressiteateid, mis on tehtud tumedanahaliste mängijatega lepingu sõlmimisel – klubi spordidirektor Gert Kams on nendes rohkem rõhutanud mängijate head tehnikat, taipu ja iseloomu kui füüsilisi omadusi.

Skauting ja mängijate arendamine saavad olla veel paremad

Uurimuses tuli Gregory muu hulgas välja ka teooriaga, et mängijate rassiline kuuluvus mõjutab päris palju ka seda, kuidas neid noorena skauditakse ja kuidas treenerid neid kasutavad ja arendavad. Gregory sõnul on olemas kindlad positsioonid, kus on selgelt näha kalduvust ühe või teise nahavärviga mängijate poole – näiteks ääremängijate puhul on tumedanahaliste mängijate esinemine keskmisest suurem, keskpoolkaitsjate puhul aga tohutult palju väiksem. Gregory sõnul võib üks sellise lahknevuse põhjuseid peituda selles, et ka noortetreeneritel on olemas eelarvamused, mistõttu suunataksegi tumedanahalised mängijad eelkõige nendele positsioonidele, mis arvatakse nende füüsilistele omadustele sobivat. Väikest tumedanahalist poissi nähakse tavalisest sagedamini kiire ja füüsilise ründajana, valget poissi aga tasakaaluka ja rahuliku keskväljamehena. 

Gregory tõi näitena välja Paul Pogba – maailma ühe parema keskväljamehe, keda kirjeldades tuuakse meedias eelkõige välja tema jõulisust ja kiirust, selle asemel et rõhutada prantslase platsinägemist, tehnikat ja sööduoskust.

Samasugune raamidesse asetamine toimub kindlasti ka skautingu puhul. Väga populaarse treenerisimulatsiooni Football Manageri andmebaasid mängijate kohta üle kogu maailma on väga põhjalikud ning lausa sedavõrd asjalikud, et neid kasutavad isegi Premier League’i klubid uute talentide leidmiseks. Hoolimata sellest, et igale mängijale seal antud oskused ja omadused tekivad üle kogu maailma sadade skautide hinnangu põhjal, on leitud, et ka seal tulevad sisse märkimisväärsed rassilised erinevused – 2019. aastal toodi näiteks välja, et Football Manageri koodi on sisse kirjutatud, et Aafrika riikidest pärit jalgpallurid saavad tõenäolisemalt madalamad hinded sellistes kategooriates nagu spordimehelikkus, professionalism ja lojaalsus, mis tekitas selge korrelatsiooni nahavärvi ja iseloomuomaduste vahel.

Ehk oleks selline arvutiprogramm, mis kaotab mängijatelt nahavärvi ja muud välised tunnused, skautidele hea tööriist? Mõistagi ei asendaks see oma silmaga mängijate nägemist, kuid oleks ilmselt aeg-ajalt hea viis, kuidas eelarvamuste ja stereotüüpidega võidelda – mängijaid nende segava mõjuta hinnata oleks ju ka neile kasulik.

Kõik see puudutab mingil määral tegelikult ka Eesti mängijaid, sest sellised eelarvamused ja stereotüübid ei põhine vaid rassil, vaid ka muudel omadustel – näiteks kodakondsusel. Kui tihti oleme lugenud, et mängijad, treenerid või agendid on kurtnud, kuidas Eesti passiga mängijal on mõnes välisklubis jalga ukse vahele saada tunduvalt keerulisem kui näiteks brasiillasel, hispaanlasel või mõne muu suure jalgpalliriigi esindajal? Kokkuvõttes on tegu ju samamoodi järelduste tegemise või hoiakute võtmisega, mis põhinevad vaid stereotüüpidel.

***

Eestlane ja hiline areneja? Jätke järele!

Aastakümneid oleme Eesti noorsportlaste ebaõnnestumise järel kuulnud (peamiselt treeneritelt) vabandusi: Eesti noored arenevadki füsioloogiliselt hiljem ja seetõttu ei maksa tulemustele liigset tähelepanu osutada. Kaks aastat tagasi kirjutas ka Indrek Schwede Jalkasse samateemalise artikli, kus Norbert Hurt, Mart Poom ja Ott Meerits sellele kulunud väitele vastu vaidlesid.

Viimasel ajal oleme jalgpallis näinud, et võibolla on asjad hoopis vastupidi! Eesti U17 poiste koondis võitis äsja oma valikgrupi ja pääses eliitringi, kahe aasta tagune U17 koondis murdis aga ühel aastal maha nii Prantsusmaa, Hispaania kui Rootsi. Tänavu näitas väga head minekut ka Eesti U17 tüdrukute koondis. Millisest hilisest arenemisest me siis räägime? Tulemused näitavad paraku, et hoopis vanemates vanuseklassides läheb Eesti tulemustekõver järsult allapoole…

Artikkel ilmus ajakirja Jalka detsembrikuu numbris.