Eesti naiste koondis sai uued peatreenerid, kes loodavad, et parimad mängijad hakkavad uuesti koondises käima

Esmakordselt juhendavad Eesti täiskasvanute koondist naised (just nimelt mitmuses, ainsuses on neid töötanud varemgi) ja esmakordselt on korraga ametis kaks peatreenerit. Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) presidendi Aivar Pohlaku sõnul oli Eestist peatreenerite palkamine varem püstitatud eesmärk. „Juba siis, kui 2009. aastal Keith Boanas koondise peatreeneriks asus, seadsime eesmärgi kasvatada Eestist naissoost tipptreenereid,“ rääkis Pohlak. Näiteks Sirje Roops oli üks nendest, kes Boanase käe all läbis 2015. aastal spetsiaalselt naiste jalgpallis töötavatele treeneritele korraldatud UEFA B kursuse.

40-aastane Anastassia Morkovkina tuli mängijana 15 korda Eesti meistriks ja valiti 8 korda Eesti parimaks naisjalgpalluriks. Eesti koondist esindas ta 75 mängus ja lõi 40 väravat. Morkovkina saavutas 14 korral naiste Meistriliiga parima väravaküti tiitli. Eduka koondisekarjääri eest autasustati teda EJLi hõbemärgiga. Oma treenerikarjääri alustas ründelegend 2018. aastal, kui asus oma pikaajalise koduklubi Pärnu JK naiste Meistriliiga võistkonna eesotsa. Pärast seda tegutses ta Viimsi MRJK treenerina. Morkovkinal on omandamisel UEFA A treenerilitsents. Viimased viis aastat on ta kuulunud EJLi juhatusse. 

29-aastane Sirje Roops on kogenud naisjalgpallur, kes kuulus kogu oma 15-aastase mängijakarjääri jooksul Tartu JK Tammeka naiskonda. Naiste koondist esindas ta 15 mängus. Roops alustas treeneritööd 2013. aastal ning alustab tänavu neljandat hooaega Meistriliigas palliva Tammeka naiskonna peatreenerina. Roops on õppinud Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonnas ja alustab 2023. aastal Euroopa kõrgeima kategooria treenerilitsentsi, UEFA Pro koolitust. 

Naiste koondis koguneb uute peatreenerite juhendamisel esimest korda 28. jaanuaril treeninglaagriks. Naiste koondise aasta esimene kohtumine toimub 8. aprillil kell 19 Tallinnas A. Le Coq Arenal Kreeka vastu. Lepingud uute treeneritega kestavad kuni käimasoleva valiktsükli lõpuni.

Lühiajaline eesmärk on Balti turniiri võit ja pikaajalisem naiste meistriliiga poolprofessionaalseks tegemine

Kui Morkovkina jaoks oli Viimsi JKs 15. jaanuar viimaseks tööpäevaks, siis Roops jätkab uuel hooajal ka Tammeka naiskonna eesotsas. „Viimsiga ma ei jätka, sest ma tahan tegeleda jalgpallis ühe asjaga korraga. Lapsed võtavad väga palju energiat ja emotsiooni,“ põhjendas Morkovkina. Uued peatreenerid avaldasid pressikonverentsil, et tiim on veel koostamisel, aga abitreenereid nende kõrvale tulemas ei ole.

Pohlak põhjendas treeneritevalikut sellega, et Roopsi ja Morkovkina tandem oli parim võimalik kombinatsioon. „Nad peaksid olema pädevad nii jalgpallimetoodiliselt kui ka emotsionaalselt. Sellest peaks moodustuma tervik jalgpalli füüsilistest ja vaimsetest vajadustest,“ leidis ta.

Roops kiitis eelmise peatreeneri Jarmo Matikaineni tööd. „Tahame jätkata sellega, millega tema alustas ehk põlvkondadevahetusega. Kuna me ise oleme samas süsteemis üles kasvanud, siis on meil seda võibolla natuke lihtsam teha.“

Morkovkina tõi aga mängu tõsiasja, et Eesti naisjalgpallurid on valdavas enamuses amatöörid ega saa mängimise eest palka. „Meil on aastane leping ja midagi kardinaalselt muuta pole võimalik. Aeg on alati suhteline. Kui me vaatame, mis turniire me mängime ja kellele kaotame, siis me kaotame täisproffidele. See ongi nende töö. Kui teisalt vaadata, et keda me võidame - näiteks Lätit ja Leedut -, kus on poolprofessionaalsed liigad, siis see on tee, millest alustada. On aeg, et Eesti naiste jalgpall oleks vähemalt poolprofessionaalne. Üldiselt neid, keda on võimalik võita, me võidame. Kui meie naised saaksid raha selle eest, siis me saaksime vabalt hakkama päris korralike riikide vastu.”

Selle peale sekkus Pohlak, kes võrdles naiste jalgpalli arengut meeste omaga. Tema sõnul on naised praegu seal, kus mehed olid umbes 90. aastate keskel. Kui mingil hetkel oli probleem selles, et noored tüdrukud ei leidnud teed jalgpalli juurde ja täiskasvanute seas ei saadud kokku korralikku liigat, siis nüüd on arvestatav meistriliiga ja küsimus seisneb selles, kuidas tõsta liiga taset, konkurentsi ja klubides tehtava töö taset. Kuidas jõuda selleni, et liiga saaks kasvõi poolprofessionaalse staatuse?

„Kogu naiste jalgpall on arenenud loogiliselt ja samm-sammult nagu ta peabki arenema. Ma ise sõnastaks üldise eesmärgi selliselt, et Eesti naiste jalgpallis on tulemas peale uute võimaluste aeg. Täiskasvanute jalgpalli on jõudmas need vanuseklassid, kus on mängijaid ja mingitki valikut koondise ja klubide jaoks. See leping treeneritega on küll lühiajaline, aga see on tehtud selge eesmärgiga proovida koondist meie oma treeneritega. Üldine eesmärk ongi see kõik terviklikult tuua üle täiskasvanute jalgpalli ja saada vilju A-koondise poole peal. Eesmärk ei saa olla kolme või viie aasta pärast võita Hollandit või Prantsusmaad. Loomulikult tahame olla mängus rohkem sees ja võita rohkem omasuguseid. Eesmärk võiks olla sama, mis meeste poole peal ehk Balti turniiri võit,“ leidis Pohlak.

Parimad tagasi koondisesse

Kui oktoobrikuus tahetakse võita üle kaheksa aasta Balti turniir, siis lisaks jätkub ka MM-valiksari, kus seni pole teenitud ühtegi punkti. Ees ootavad aga kohtumised Kreeka ja Kasahstani vastu, mis peaksid olema Eesti jaoks teistest vastastest mängitavamad. Roops kinnitas, et eesmärk on teenida punkte, aga täpsemat numbrit ta välja hõigata ei osanud.

Sügisel oli Eesti naiste koondises probleem mängijate valikuga, sest paljud parimad meisterklubi FC Flora mängijad ei soovinud koondisesse tulla. Nii treenerite kui ka alaliidu presidendi hinnangul peaks olema probleem möödanik. „Kui on uued treenerid, siis on alati mängijatel peas uued mõtted. Kõigil on kindlasti huvi tulla vaatama, mida uued treenerid teevad. Ma arvan, et juba see huvi toob mängijad kohale, et treener on vahetunud treenerite vastu,“ ütles Roops.