Kuigi hingelt suur, on Eesti ikkagi väike riik. Meid on vaid pisut üle miljoni, polegi võimalik, et kõigil aladel oleks pidevalt säravaid atleete. Lihtsalt pole nii palju inimesi, et nn tugevat baasi luua. Usinalt värbavad lasteaias nii tennisekoolid kui ka jalgpalliklubid. Põnevaid trenne pakuvad kaljuronijad ja tantsijad. Mis ala noori rohkem kõnetab ja on paremini korraldatud, sinna minnakse.
Eesti spordisüsteemi on kirutud üht- ja teistpidi. Küll on raha vähe, siis on juhtimine vilets, tingimusi pole ollagi. Kui aus olla, siis ega ole jah. Aastaid olid tenniseväljakud väga viletsas seisus, nüüd on neid ikka siia-sinna, tihti ka ettevõtjate toel rajatud. Viimase võiduga maailma kuuendaks reketiks tõusnud Anett Kontaveidil on juba valida, millises tennisehallis harjutada.
Äkki peaks loobumagi mingist üleriigilisest kõike normeerivast spordisüsteemist, mis toimib ilmselt paremini mõnes suurriigis. Sildaru suusatas oma vanemate ja sponsorite toel mööda maailma ringi. Suuri suusamägesid siin riigis pole. Ilves treenib Norras. Iga tipp on hinnas ja igaühele tuleb anda vabadus leida täpselt selline süsteem, mis aitab tal edu saavutada.
Ja naudime nende tippude ilusaid esitusi, toetame nende püüdlusi. Ja kui eelmistel kümnenditel võitsid medaleid murdmaasuusatajad, siis nüüd vigursuusatajad. Võib-olla lööb järgmistel olümpiatel laineid hoopis Eesti jääkeeglimeeskond? Või annavad lumised talved võimaluse rohkem suusatada?
Kommentaarid