Viljar Voog | Eesti koondise 10. koht paraolümpial on hea tulemus, aga kurlinguturniiri ei saa (veel) pidada õnnestunuks

Ratastoolikurlingu maailma edetabelisse kuulub 26 riiki, kellest paar viimast ei oma enda varustustki. Mängumeesteks (ja -naisteks, sest tegu on segatiimidega), võib pidada kaht tosinat ja Eesti oli enne olümpiaturniiri 14. kohal. Pääs Pekingisse tuli heade esitustega mõne aasta tagustel MMidel.

12 paralümpiale pääsenud kurlingukoondisest üks, Venemaa, koristati ära juba enne suurturniiri algust. Kuigi Šveitsi võistkonna leiab maailma edetabelist isegi seitsmendalt kohalt, ennustati juba enne esimeste kivide teele panekutki nende punase laterna saatust. Ja siis tuligi Eesti, kes hoidis viimasel võistluspäeval Šveitsi vastu eksimused miinimumi peal ja 8 : 6 võit, turniiri kolmas, oli tegelikult palju selgema klassivahega, kui lõplikud numbrid näitasid.

Päeva teises mängus kohtuti juba enda pääsu poolfinaalidesse kindlustanud Slovakkiaga. Valepositiivse koroonatesti tõttu oma koosseisuga vangerdama pidanud eestlased karistasid matši alguses ootamatult (isegi uskumatult) hea turniiri teinud slovakkide eksimused ära, aga finišisirgel varastasid slovakid meilt mitu punkti, mis andis neile 7 : 6 võidu.

Lätlasi kaks korda rohkem

Paralümpia kokkuvõttes sai Eesti seega 10. koha. Võiks ju öelda, et pole paha tulemus, kuid nii mitu matši läksid rumalate vigade tõttu käest – kõige rohkem on kahju kaotustest USA-le ja nelja parema sekka jõudnud Rootsile. Ka sportlased ise olid vähemalt kolmapäeva õhtul, kui kaotus Kanadale purustas ka matemaatiliselt unistuse poolfinaalist, silmnähtavalt pettunud. Võidetavaid mänge oli rohkem, kui lõpuks tabelisse kantud võite ja tegelikult võinuks heidelda medalitele.

Samast vaimust oli kantud ka Õhtulehe turniirikajastus läbi nädala. Kuna matšid on suuresti olnud tasavägised, siis kaotuste puhul on tulnud juhtida tähelepanu võtmehetkedele, kus need nihu läksid. Kohati olles sealjuures võib-olla ebaõiglaselt kuri kapten Andrei Koitmäe peale, aga kahjuks on see tema võetud rolli taak – viimase viskaja (eba-) õnnestumistest sõltub paratamatult palju.

Aga nüüd, kui eestlaste turniir jääb selja taha, on paslik kõik paigutada konteksti. Eestis on kuus (!) aktiivset ratastoolikurlingu mängijat. Olümpiale pääsesid mängima viis, kuues võeti kaasa abitreenerina. Näiteks Lätil, kes lõpetas nelja võiduga üheksandal kohal, aga kellest eestlased omavahelises matšis paremaks osutusid, on mängijaid, kelle pealt rahvusvõistkond kokku panna, 12 ehk kaks korda rohkem. Suurtest kurlingumaadest nagu Kanada või Šotimaa rääkimata – seal on inimesi sadades.

Inimesed, minge jääle!

Juba pooleteise kuu pärast toimuvad Soomes esimesed maailmameistrivõistlused segapaaride ratastoolikurlingus. 2026 Milaano paralümpial on kavas mõlemad distsipliinid ehk kui Eesti tahaks seal välja panna täisesinduse, peaks praeguste numbrite juures suurem võistkond olema väljas varuvõistlejata, mis oleks suur risk.

Seetõttu ei saagi Eesti esitust Pekingi paralümpial lugeda õnnestunuks. Üks põhjus sellest on tõesti hetkeline pettumus, et koha mõttes võinuks minna ju paremini. Aga pigem on seda lihtsalt veel liiga vara õnnestunuks lugeda.

Loodetavasti on jõudnud turniiri kajastus – nii Õhtulehe Eesti Paralümpiakomitee poolt tasutud reisilt Pekingisse kui ka teiste väljaannete panus kodusest Eestist – oma peamise sihtrühmani: need elu keerdkäikude poolt ratastooli sattunud inimesed, kelle igapäevases graafikus leidub üks tühimik, mille võiks täita seltskondliku spordikogemusega ja kes teab ehk jõuda välja isegi olümpiajääle! Et nelja aasta pärast Milaanos oleks Eestis mängijaid vähemalt sama palju kui Lätis. Ega me ju taha naabritest kehvemad olla!