Eesti paraspordi esinaine Signe Falkenberg räägib sportimisest enne ja pärast ratastooli jäämist, hulluks ajavast olümpiakurlingust ja raskusest järgmise põlvkonna üles leidmisel
20 aastat Eesti talviste paralümpiate vahel! „Kui teised tiimid sellest kuulnuks, oleks meid maha löödud.“ (1)
Signe Falkenberg (59) on pool oma elust tegelenud Eesti parasportlaste olümpiatele saatmisega. Juba enne Eesti Paralümpiakomitee peasekretäriks saamist hoidis ta ohje nii koduses Eestis kui käis mängudel kohapeal. Ka 2022 Pekingis on Signe päral – aga selle vahega, et nüüd tegi ta ise sportlasena debüüdi!
„Paralümpiamängud on minu elus olnud juba aastast 1992,“ räägib Signe, kes on ametis ka Eesti Invaspordi Liidu eesotsas. Aidata Eesti sportlasi paralümpiale – see on tema elu loomulik osa. Aga mitte ainult, sest tiitlivõistluste kõrval peaks või vähemalt võiks olla kõigi elus veidi sporti. „Kuidas teha Eestis puudega inimestele selgeks ja arusaadavaks, kuivõrd äge see on, kui sinu elus on selline touch sees,“ sõnastab ta oma teise sihi.
Liikumine pole Signele kunagi võõras olnud. „Ma jäin haigeks 16aastaselt, aga enne seda olin väga sportlik tüdruk – mängisin esimesest kolmanda klassini tennist, siis tegin kergejõustikku, siis käisin ratast sõitmas, siis suusatasin…“ meenutab ta.
„Kui jäin haigeks, sport kaugenes, aga ta tuli väga kiiresti mu ellu tagasi, sest Nõukogude ajal oli sport ainus vahend, mille kaudu me saime end näidata. Poliitiline tegevus oli puuetega inimestel keelatud, tegelikult üleüldse mingi sotsiaalne tegevus ja sport oli selleks ainus viis. Nii et ma tegelesin autospordiga, sõitsin rahvarallit, ja päris edukalt. Neli-viis aastat olin kaardilugeja. Sealt läks tasapisi edasi. Kui saabus invaspordiliidu aeg, tegelesin laskmisega, mis tuli ka päris kenasti välja. Siis tuli ratastoolitants.“
Tennis ja kurling – mõlemas saavad ratastoolis ja seisjad üksteisega mängitud
Hiljem on Signe valanud higi tenniseväljakutel ja nüüd tegi debüüdi paralümpial 10. koha saanud Eesti ratastoolikurlingu võistkonnas. Aga enim särama löövad tema silmad tantsuaastatest rääkides.
„Kõige glamuursem ja ägedam oli ikkagi ratastoolitants. Kui sa oled elus jäänud ilma võimalusest joosta ja tantsida, siis see ratastoolitants andis midagi tagasi. Kuna see langes veel ka aega, mil Eesti sai vabaks ja kõikjal välismaal kuulsid „Estonia“, siis oli see midagi sellist, mida on raske kirjeldada. See tunne, kui läksid võistlusel sinimustvalge all esinema… Võimas! Ületamatu!“
Kommentaarid