Sildaru raamat võib juba teisipäeval lettidelt kaduda. Randpere: kas Eesti on jõudnud sinnamaani, et me ei loe, vaid põletame raamatuid? (85)

Seoses müügiga paralleelselt käinud skandaaliga on raamat teinud arusaadavalt võimsat müüki – esikohal troonitakse nii Rahva Raamatu Nädala TOPi kui ka Apollo eestikeelsete raamatute edetabelis. Kuivõrd aga Sildaru on esitanud Harju Maakohtule hagi KAVA Kirjastus OÜ vastu, milles nõuab raamatu „Imelaps. Kelly Sildaru lugu“ mistahes moel levitamise keelamist kuni temalt selleks kooskõlastuse saamiseni, siis võib see juba teisipäeval lettidelt kaduda.

„Imelapse“ müügi peatamise nõuet hakkab Harju maakohus arutama tõenäoliselt järgmise nädala algul. Kuigi me oleme kindlad, et KAVA kirjastus pole midagi valesti teinud ja on heas usus täitnud kõik oma lepingulised kohustused, ei oska me ette ennustada, mida otsustab kohus. Võib vabalt juhtuda, et kohus otsustab „Imelapse“ müügi teisipäeval keelata ja sellest juba järgmine samm oleks raamatu tiraaži hävitamine. Kas tõesti on Eesti jõudnud aastal 2022 sinnamaani, et me ei loe, vaid põletame raamatuid? Seetõttu pole sugugi võimatu, et eelolev nädalavahetus on üldse viimane, kus „Imelast“ veel osta saab,“ kirjutas Randpere Facebookis.

„Lõpetuseks võiks ju küsida: kes sellest kohtuvaidlusest võidab? Mis on selle vaidluse mõte? Kui Kelly tahab teistsugust raamatut, siis raamatu müügi peatamine ei teeni ju seda eesmärki. See ei muuda raamatu sisu, ei tee seda paremaks ega halvemaks. Raamat on juba mõnda aega müügil olnud ja kes on tahtnud, on saanud selle endale soetada.

Ka KAVA kirjastusel pole sellest kohtuprotsessist midagi võita, ehkki paljud inimesed peavad seda heaks reklaamitrikiks. Meie igatahes sellist „reklaamikampaaniat“ ei tellinud ega telliks, sest raamatu hävitamise korral on kaotajateks ka lugejad. Raamatute põletamine pole kunagi maailma paremaks teinud ega tee seegi kord.

Ainsad võitjad selles vaidluses on advokaadid. Mitte et mul endise juristina midagi advokaatide vastu oleks, aga me ei andnud kindlasti seda raamatut välja eesmärgiga, et üksnes advokaadid ennast hästi tunneksid,” arutles Randpere.

Sildarut aga häiris Kalle Muuli kirjutatud raamatu juures, et seal on faktivigu ja olümpiamedalit kirjeldati teda intervjueerimata. „Kui sinust ilmub autobiograafia, tahad ju ometi, et see oleks algusest lõpuni sinu lugu. Seda enam, et kõnelen raamatus „mina“ vormis. Olin kõigis intervjuudes siiras, aus ja avameelne. Soovisin kogu südamest, et see raamat annaks minust edasi eheda pildi ning avaks varem avaldatule lisaks uusi ja huvitavaid killukesi,“ on ta rääkinud. „Täitsin Pekingis ühe oma suure unistuse – võitsin olümpiamedali. Paraku juhtus aga nii, et minust rääkivasse raamatusse jõudsid mu karjääri suurimast hetkest üksnes kiretud sündmuste kirjeldused ja ajakirjanduses juba varem ilmunud mõtted. Mul olnuks väga palju lisada, samuti soovisin tehtut laiemalt lahti mõtestada. Paraku ei antud mulle selleks võimalust. Ma isegi ei näinud seda osa. Suur oli mu hämmeldus, kui sain teada, et raamat on saadetud trükki ja nüüdseks jõudnud juba ka poelettidele minu teadmata ja nõusolekuta.“

Ta lisas: „Mulle ei meeldi asjade ülejala tegemine. See, mis on tänaseks kaante vahele jõudnud, ei ole lõpuni minu lugu. Mulle korrutati: ära muretse, sinu kooskõlastuseta ei ilmu midagi. See kohustus on kirjas ka lepingus, ometi otsustati mind lõpus täielikult eirata ja ilmselt müügi huvides hakata tormlema. Ma ei saa säärase korralikult lõpetamata ja kiirustades trükitud raamatuga kuidagi rahul olla.”