Mõistatuslikud tervisehädad sundisid Rataseppa järjekordsel katsumusel katkestama (6)

„Täna oli üks neist vähestest kordadest, mil olin sunnitud võistluse pooleli jätma,“ kirjutas Ratasepp sotsiaalmeedias. „Kurvaks teeb meele selle juures tõsiasi, et lihasvalu tähenduses ei jõudnud ma veel kannatama hakatagi. Õigupoolest ei ole varem ilma suurema lihasvaluta pidanud ultrajooksu katki jätma. Täna kimbutasid mind mured ja probleemid, mida ei ole varem kogenud ja seepärast ei teadnud ma, mida need tähendavad ja kas jätkamine oleks olnud ohutu. Seega võimalike riskide realiseerumise või isegi tõsiste tervisekahjude ärahoidmise nimel otsustasin katkestada, sest ka võistluse ajal jooksmisest väikese pausi tegemine ega ka pikem rahulik kõndimine ei pannud sümptomeid taanduma. Nimelt uuesti väga rahulikult jooksma hakates, andsid kõik mured uuesti tunda.

Mis need sümptomid siis olid? Nimelt teise maratoni alguses hakkas pulss märgatavalt kasvama ja jätkas seda ka siis, kui tempot oluliselt alla lasin. Kui esimesed kolm tundi käitus pulss ootuspäraselt, siis pärast seda hakkas see arusaamatult kiiresti tõusma ning lõpuks isegi 35–45 sekundit aeglasema kilomeetri jooksutempo juures (võrreldes esimese maratoniga) tõusis see minu jaoks lausa ulmeliseks (160–165). Ka veidikene pikem venitamise ja kehakinnitamise paus ei toonud seda oluliselt alla. Seejärel hakkasid reielihaste ülaosas kimbutama krambid, kus ma kunagi varem ei ole sportimise ajal krampe kogenud. Kui lõpuks ka kõrvad kippusid lukku minema (nagu nt suure nohu korral või vahetevahel lennukiga sõites), siis sain aru, et selle võib tingida kõrgenenud vererõhk.

Hetkel on mul endal ka üksnes küsimused ja põhjuseid võib olla mitmeid. Alustades sellest, et 60-kordne ultratriatlon võib olla endiselt kehas ja et liiga innukalt asusin uuesti treenima. Näiteks 40-kordse järgselt lasin kehal enam kui kuu aega rohkem taastuda kui seekord. Kuna aga treeningutel tänaseid sümptomeid kordagi ei esinenud, siis tuli see kõik mulle suure üllatusena.

Teisalt võivad need probleemid peituda ka rauapuuduses ja väga madalas hemoglobiinis – nimelt eelmisel nädalal pärast treeningtsüklite lõppu andsin vereanalüüsid ja sealt vaatas mulle otsa normväärtusest madalam ferritiini näit. Kuigi kõrge ferritiini tasemega ei ole ma kunagi silma paistnud, siis seekord tegi veidi rohkem muret hemoglobiin, mis oli minu kohta väga madal (136). Kuigi kasutasin täpselt sama raualisandit ja see aitas mul ka 60-kordse ajal rauavarud normi piires hoida (andsin analüüsi 57. päeva õhtul), siis millegipärast nüüd on selle lisandi toime olnud märgatavalt väiksem. Nüüd tuleb mul välja selgitada, kas probleem on raua imendumises või keha tarbimine on muutunud vms.

Nüüd koju tagasi jõudes asun kõiki neid põhjusi välja selgitama. Aga kõige selle juures on hea asi see, et mu isu sportimise ja enda keha toimimise õppimise vastu on endiselt alles. Sisimas tean, et tegin õige otsuse, kuid kahjuks ei ole see hetkel suureks lohutuseks. Kurb enesetunne ja korralik pettumus tuleb mul ikkagi läbi tunda.

Ametlikuks tulemuseks jääb 100 km, millest viimased 11 km kõndisin, kuigi kõnnikilomeetreid ma ise enda suhtes ei aktsepteeri. Kõndimise mõte oli lihtsalt vaadata, kas tempo muutus ja korralik kõhutäis annab positiivse efekti ja aitab lahendada müsteeriumit.“