Sport: Värsked spordiuudised Eestist ja välismaalt

Salumets: “Hea töö oli!” 

Tarmo Paju , 4. mai 2001, 23:00
AJALOOLINE KAADER: 6. mai 1991. aasta, Kalev on NSV Liidu meister! Aivar Kuusmaa lõikab Kalevi halli korvirõngalt õnne toonud võrku. Lembit Peegel
“Ega mulle vanu aegu meenutada meeldi. Parema meelega vaatan tulevikku,” kostab kümme aastat tagasi Kalevi korvpallimeeskonna viimaseks Nõukogude Liidu meistriks tüürinud Jaak Salumets.

Päev hiljem on Salumets siiski kohal. Nagu ka kümne aasta tagune teine treener Riho Soonik. “Eesti korvpalli jaoks on vaja seda sündmust meenutada,” ütleb Salumets.

Teleris jooksevad ajaloolised kaadrid: 6. mai 1991, algab NSV Liidu meistrivõistluste finaali teine mäng Kalev - Leningradi Spartak. Poolteist tundi hiljem kroonitakse Kalev tiitliga. Salumets tunnistab, et vaatas linti viimati aasta tagasi, kui kolimise käigus kassette korrastas. Sooniku viimane tutvus videoga jääb nelja aasta taha.

Kalevlased jooksevad platsile. Kuusmaa, Sokk, Saksakulm, Metstak, Nagel... “Vaata, milline koosseis! Kümme meest, keda platsile saata. Kujuta ette, kümme meest! Nii peaks igas meeskonnas olema. Praeguste treenerite nahas ei tahaks olla,” teatab Salumets.

“Vaata, kui sale ta on!”

“Igale kohale oli vahetus,” nendib Soonik. “Korvi all Metstak, Babenko, Sass (Aleksander Karavajev - toim.), Saksakulm. Kõik variandid,” lisab Salumets. Pool tollasest koosseisust teeb tänapäevalgi platsil tegusid. “Põhi on nii kõva,” selgitab Salumets.

Muljetavaldav tundub ka vastaste koosseis, teiste seas praegugi Venemaa koondise põhimehed Vassili Karasjov ja Sergei Panov. “Nagu poeet!” imestab Soonik noort Karasjovi nähes. Samad sõnad oli ta veidi varem öelnud Kuusmaa kohta: “Vaata, kui sale ta on!”

Pärast ajaloolist võitu pole Kalevi spordihallis ilmselt kunagi nii palju rahvast olnud. Möll kergitab katust. Miks hiljem taolist õhkkonda ei tekkinud? Soonik: “Süsteem muutus. Tulid uued mängud, see polnud enam see. Vene ajal lihtsalt pidi saalis olema.”

Juba esimesel minutil viib Sokk Kalevi ette 4:0. “Kui hästi kerega mängib!” muigab peatreener. Mõni minut hiljem, kui Sokk palli üle toob, tunnustab ta: “Kui selle mehe käes oli pall, siis see lihtsalt toodi üle. Tiit on ikka fantastiline!”

Kalevi 7:3 eduseisul pöördub Salumets võitluskaaslase poole: “Riks, tegime vea. Vaata meie dresse! Marat müüs neid veel viis aastat. Pidanuks patendi võtma.”

Spartak jõuab 8:8 viigini, siis teeb Kalev 12:0 vahespurdi. Spartak võtab aja. Reklaamipaus. Ekraanil kirjad Soft-Tronic, Ponder Classic. Kui suur osa tollastest mängijatest on senini platsil, siis firmad on ammu hingusele läinud.

Kolgata tee

Tandem jõuab meenutada, kui palju halle juuksekarvu lisandus kahe võõrleegionäri - Sergei Babenko ja George Jacksoni - Eestisse toomisega.

Kalevi edu sulab. Hartšenkov teeb 29:25, Kuusmaa vastab esimese kolmesega, aga ikka tulevad venelased lähemale. Poolajal Kalev ees 42:36.

Kalevi võiduaastat on võrreldud Kolgata teega. “Kogu aeg olid mingid jamad!” meenutab Salumets. Omaette tee oli ka viimane kohtumine. “Nagu kassi ja hiire mäng, ora oli kogu aeg tagumikus. Nagu tahaks samas sada grammi teha. Seda tunnet mäletan hästi.”

Teise poolaja algul lisab ärevust Babenko neljas viga. “Za što? Bob ei olnud kunagi rahul,” matkib Soonik žeste. Spartak jõuab järele 53:50.

Mida lähemale lõpule, seda vaiksemaks tandem teleri ääres jääb. Naljad on otsas. Või on põhjus mujal. Pigem mujal.

Vahepeal vagur 3500-pealine (Sooniku pakkumine) rahvamass ärkab paar minutit enne lõppu Kalevi 78:74 eduseisul. “Nüüd on ainult vormistamise küsimus,” lubab Soonik.

Kuusmaa teeb 80:74. Spartak kaotab palli, Babenko vastab korviga - 82:74! Hullunud fännid kõigutavad korvilauda, miilits jookseb korda looma. Kalevi vahetusmehed on lõpuvile ootuses püsti tõusnud.

Telekaamera pühendub pingiotsal istuvale Salumetsale. Ta on mõttes. Teleri ääres, kümme aastat hiljem, muutub ta sarnaseks. Mis tema sees toimub, jääb saladuseks.

Lõpuvile. Võit. 85:77. Rahvas valgub platsile. Salumets vabaneb nii pildikasti sees kui ääres. “Hea töö oli!” teatab ta ja surub võidukalt Sooniku kätt.

Mida võidust kümme aastat hiljem õppida? Salumets: “Meil on ka praegu 15 mängijat, kellest võiks hea meeskonna saada. Aga tänapäeval on kõik isetegijad. Oleme väike rahvus, meil peab olema igas asjas oma lähenemine. Ent käib Andrese ja Pearu mäng.”

Mälestusena on Soonikul kilde karikast, Salumetsal korvivõrk. “Paluks kirstu kaasa panna,” ütleb Salumets.

Innukas fänn lõhkus Kullamäe abiga võidukarika

Nõukogude Liidu korvpallitiitli eest Kalevi korvpallimeeskonnale kingitud võidukarikas purunes kildudeks, kui üks fänn piduhoos Gert Kullamäe õhku tõstis ning viimase kand maandudes vaasi ümber lükkas.

“Möllu sees ei tulnud kellelegi meelde karika purunemise üle kurvastada. Võib-olla oli lõpp omamoodi sümboolnegi - killud pidid ju õnne tooma. Praegu haiglavoodis lebades me seda just öelda ei saa, üldiselt aga küll,” rääkis äsja Antverpenis põlveoperatsioonil käinud Kullamäe.

Karikakilde Kullamäel ette näidata pole. “Tol hetkel ei osanud võtta. Aga oleks võinud,” kahetses ta.

Küll aga leidub kilde Kalevi tollase treeneri ja klubi praeguse peadirektori Riho Sooniku kodus.

“Kui õigesti mäletan, korjasid enamiku kildudest kokku mina ja Sergei Babenko,” meenutab Soonik.

Mida teevad meistrid praegu?
Aivar Kuusmaa

Üleeile lõpetas Kuusmaa hooaja Belgia klubis TEC Liege, pärast lühikest puhkust alustab EM-finaalturniiriks valmistumist. “Võidust tuleb silme ette metsik rahvamass ja minut enne lõppu välja toodud šampanjapudelid. Muid tundeid ei tärka, olin tollal 23aastane tatikrae ega teadnud maast ega ilmast suurt midagi,” ütleb ta.

Tiit Sokk

Olümpiavõitja veab endanimelist korvpallikooli ning on Nybiti peatreener. “Võitu kui sündmust mäletan hästi, aga erilist episoodi ei meenu,” tunnistab Sokk. Omaaegse mängujuhi arvates on meistritiitlit raske üle hinnata. “Nõukogude Liit oli suur osa Euroopast ja paljud meeskonnad meist paremini komplekteeritud,” leiab ta.

Sergei Babenko

Venemaalt Kalevisse värvatud Babenko lõpetas karjääri 1998. aastal ja peab Eestis ärimehe ametit. Vanu mälestusi ei soovinud ta jagada. “Ma ei suhtle pressiga,” ütles Babenko.

Rauno Pehka

Osaleb neil päevil Oostende särgis Belgia liiga veerandfinaalis, on Eesti koondise asendamatu mängujuht. “Emotsionaalselt tähendas meistritiitel palju. Olin noor mängumees, aga sain tihti platsile. Meelsasti meenutan esimest finaali Leningradis, kus minu roll võidus oli päris suur,” räägib Pehka.

Margus Metstak

Suvel 40aastaseks saav Metstak vananemise märke ei näita. Kümne aasta tagusest finaalist meenub talle eredamalt üks kaduma läinud kiirrünnak. “Umbes kolm minutit enne lõppu sain lauapalli ja tahtsin vastasest nii mööduda, et pall ühelt ja ise teiselt poolt, kuid lõpuks palliga enam ei kohtunudki,” meenutab Metstak. Vanameister nõustub, et mängib nüüd kasulikumalt kui kümme aastat tagasi. “Liigne uljus ja mõttetu rabelemine on jäänud minevikku,” nendib ta.

Andrus Nagel

Täpse käega ääremängija peab Keila korvpallikoolis treeneriametit, kuulub linna volikogusse ning lööb töö kõrvalt kooli ridades kaasa esiliigas. “Ei usu, et kümme aastat tagasi keegi aru sai, millega hakkama saime. Tagantjärele on hea meenutada, et olime impeeriumi viimased meistrid,” arvab Nagel.

Aleksandr Karavajev

Kalevi pikim mängija nimetab end eraettevõtjaks, kes maksab endale palka. Korvpalliga on side jäänud - Karavajev mängib Ehitustööriista esiliiga meeskonnas, poeg Anton tegeleb alaga spordigümnaasiumis. “Olin varem mitmes erinevas võistkonnas teeninud hõbedaid ja pronkse, aga meistritiitlit veel polnud,” meenutab Sassiks hüütu kümne aasta taguseid sündmusi rahuloluga.

Ivo Saksakulm

Mängib Nybitis, ehkki treenib enda sõnul teistest vähem. Töötab sporditarvete importijana. “Usun, et meistriliigaga on nüüd lõpp, kuid esiliigas võiksin veel pisut mängida,” arvab Saksakulm tulevikust. NSV Liidu tiitlist tal eredaid mälestusi pole. “Kui õigesti mäletan, sain mõlemas finaalmängus umbes viieks minutiks platsile ja viskasin kaks punkti.”

Gert Kullamäe

Oostende tagamehel on käsil karjääri paremad aastad. “Pilt tuleb silme ette küll,” meenutab ta meistriks tulekut. “Mängumeest minust polnud, pääsesin meeskonda tänu Taavi Reigami loobumisele. Mina ja Marek Noormets olime pingiotsal kaks noort ja andekat koos Aivar Toomistega. Tema polnud enam noor ja andekas, oli lihtsalt mõnus mees. Hoidsime meeskonnas tuju üleval.”

Aivar Toomiste

Töötab kütuse hulgimüügifirmas logistikuna. Canadian Goldi meeskonnas lööb kaasa esiliigas. “Alaga nii palju tegeletud, et korvpall on meie pundis kolmandale kohale vajunud. Kaks korda nädalas mängime jäähokit ja jalgpalli. Korvpalli patsutame parimal juhul korra nädalas,” tunnistab ta.

George Jackson

Esimese ameeriklasena NSV Liidu meistrivõistlustel osalenud mehe kohta andmed puuduvad. “Viis aastat tagasi osanuksin teda leida, siis lahkus ta kodulinnast Detroidist,” pakub Riho Soonik. Jacksoniga omal ajal palju suhelnud Pehka pole targem. “Pärast lahkumist mängis ta Belgias, see on ka kõik,” sõnas Pehka.

Marek Noormets

Ravib varakult hooaja lõpetanud katkist käeluud ning vaatab lootusrikkalt tulevikku. “Meistriks tuleku ajal istusin sügaval pingiotsal, kuid ikkagi oli kihvt meeskonda kuuluda. Kalevi eesliin oli tollal niivõrd võimas, et mul polnud varianti platsile pääseda. Kuid ega pingiotsal Toomiste ja Kullamäe seltsis igav ei hakanud. Olid lõbusad ajad,” tõdeb Noormets.

Lisaks 12 mängijale said meistrikulla peatreener Jaak Salumets, treener Riho Soonik, meditsiiniline teenindaja Rein Jalak, arst Roman Prussakov ja massöör Heino Jürviste.

Kalevi pikk teekond meistritiitlini

* Saraatov, 8.-10. oktoober 1990. Kalev alustab alagrupiturniiri, nelikust kaks pääsevad kõrgliigasse. Kalev kaotab Krasnodari Impulsile, Saraatovi Avtodorožnikule ja Moskva Dinamole. Aleksandr Karavajev: “Mis puutub kaitsemängu, siis seda meil põhimõtteliselt pole. Ei mängus ega treeningul.” (Spordileht, edaspidi SL, 12. oktoober).

* Krasnodar, 17.-19. oktoober 1990. Kalev võidab Krasnodari, kaotab Saraatovile. Lootuste säilitamiseks tuleb Dinamot võita. Kalev võidab 104:82. Dinamo juhendaja Aleksandr Sidjakin: “Ma ei saanud aru, miks mehed üldse ei püüdnud võidelda.” (SL, 22. oktoober)

Kuluaarides räägitakse, et Kalev ostis mängu ära. Osa tõest selgitatakse 1996. aasta juuni Sporditähes.

Tair Tenno: “Pidasime mängijatega plaani, et äkki tuleks dinamolastega enne mängu mingile kokkuleppele jõuda. Tiit Sokk ja Aivar Kuusmaa uurisid asja ning said Dinamo põhimeestega jutule. Meilt sooviti 2500 või 3000 rubla. See oli päris suur raha. Mul oli juhuslikult vajaminev raha kaasas.” (ST 1996 juuni)

* Tallinn, 26.-28. oktoober 1990. Kalev saab kodus kolm võitu ning tõuseb Dinamo järel teiseks.

* Tallinn, 29. november 1990. Saabub George Jackson, ainus NSV Liidu korvpalli meistrivõistlustel osalenud ameeriklane. Riho Soonik: “Rääkisin talle meie elust, loodan, et šokiefekti ei teki.” (SL 30. november).

* Nikolajev, 6. detsember 1990. Esimene mäng kõrgliigas lõpeb 84:81 võiduga. Jackson pääseb kinnisesse linna välisministeeriumi eriloaga. Kõrgliigas ei osale Leedu ja Gruusia klubid.

* Riia, 13. jaanuar 1991. Õhtul peaks Kalev mängima VEF-iga, kuid eelneval ööl on Vilniuse teletorni juures tapetud 13 leedulast. Baltikum kuulutab leinapäeva. Mäng jääb ära, Kalev katkestab meistrivõistlused veebruari alguseni.

* Tallinn, 3. veebruar 1991.

Pärast pausi alistab Kalev AKSK 100:85. AKSK peatreener Stanislav Jerjomin: “Kalevis on alles eesti korvpalli traditsiooniline tugevus - arukas mäng.” (SL 4. veebruar)

* Tallinn, 19. veebruar 1991. Mäng Moskva Dinamoga. SL küsib Salumetsalt: “Kas on oodata tõsist vastupanu?” Salumets: “Igal juhul. Me pole neile võlgu” (18. veebruar). Kalev kaotab 97:117.

* Moskva, 6.-8. märts 1991. Kalev alistab võõrsil AKSK 107:104 ja Dinamo 81:65. AKSK-le viskab Kuusmaa 43 silma, võidukorvi teeb Sokk. Salumets: “Meistritiitlit hakkasin uskuma pärast võitu Dinamo üle. Aimasin, et meeskonnas on midagi sündimas (SL, 8. mai).

* Lugansk, 8. aprill 1991. Kalev lõpetab põhiturniiri parimana 18 võidu ja 4 kaotusega.

* Kiiev-Tallinn, 11.-14. aprill 1991. Kalev alistab veerandfinaalis Kiievi ASK võõrsil 90:75 ja kodus 100:91. ASK peatreener Gennadi Tšetšuro: “Meil ei olnud mingeid šansse.” (SL, 12. aprill).

* Riia, 25. aprill 1991. Kalev kaotab poolfinaali avamatšis VEF-ile 87:94, mis aga hullem - vigastada saab Kuusmaa. Doktor Rein Jalak paneb diagnoosi: kubemelihase venitus ja puusaliigese nikastus. Spordilehe pealkiri küsib: “Kuusmaast ilma, kõigest ilma?” (26. aprill).

* Tallinn, 26.-27. aprill 1991. Kuusmaa saab jalule. Jalak enne mängu: “Ütlen vaid nii: ma ei väida, et ta ei mängi. Loodame välismaiste ravimite abile.” (SL, 29. aprill).

* Tallinn, 28.-29. aprill 1991. Kalev alistab VEF-i 107:90 ja 113:96. Esimeses mängus toob Kuusmaa 30, teises Babenko 33 punkti. Jalak Kuusmaast: “Aitas tema natuur, usk, et ta peab saama ja saab terveks.” (SL, 29. aprill).

* Leningrad, 4. mai 1991. Kalev alistab esimeses finaalmängus Spartaki 93:82. Spartaki peatreener Aleksandr Kondrašin: “Lõpus oli loterii.” (SL, 6. mai).

* Tallinn, 6. mai 1991. Kalev alistab Spartaki 85:77 ja tuleb NSV Liidu meistriks. Metstak: “Spartaklaste surve oli tõesti võimas. Aga meie meeste hing oli kõva, tõesti kõva.” Kuusmaa: “Mul oli täna närv püsti. Soojendusel käed värisesid.”

Korvpalli-Kalevi kullast stardipauk

Me kõik oleme kogenud hetki, mille lõppu nihutaks edasi kas või sekundikese. Neid hetki koguneb aastatega palju, kuid see üks, tihti pisarani viiv, ei unune kunagi.

Mulle oli selleks hetkeks 1991. aasta 6. mai, mil Tallinna Kalevi korvpallimeeskond tuli NSV Liidu meistriks. Päikeseline ja tuuline kevadpäev. Aeg oodatud avavileni näis kummina venivat. Juba hommikust näris hinge erutus. Ja ma polnud ainus. Kalevi meeskonnast ja tõenäolisest kuldmedalist rääkis kogu Eesti. Ka need, kellele ei meeldinud venelased meeskonnas või kes alahindasid võistlussarja pärast leedulaste loobumist.

Kalevist oli enam kui 40 aasta jooksul kujunenud üks vabadusvõitluse sümboleid. Iseseisvuse taastamiseni oli jäänud siis veel veidi alla nelja kuu. Mulle tähendab Kalevi 1991. aasta triumf ühte meie vabadusvõitluse kulminatsioonihetkedest.

Kalevi tee 6. maini oli pikk ja valuline. See umbes 20liikmeline miniühiskond elas aastate jooksul üle nii vapustusi, tülisid kui uskumatuid õnnestumisi, tihti tuli tikutulega otsida meeskonnavaimu. Aga vajalikul päeval, mil ajalugu andis neile võimaluse olla väikeriigile kui Jumal, särasid ja hiilgasid nad täiel rinnal.

1991. aastaks oli Kalev end sel kujul ka ammendanud. Isiksused ja nende ambitsioonid vajasid uusi väljakutseid ning uut keskkonda. Neist olid kasvanud staarid.

Igaüht meist on ellu astudes keegi kõige enam mõjutanud ja suunanud. Kui isegi mitte teadlikult, siis vähemalt alateadvuses ja kaudselt. Minu jaoks on see Kalev, kelle pühendumust ja tööd krooniti 1991. aasta 6. mai õhtul NSV Liidu meistritiitliga.

Urmo Soonvald, Eesti noorte korvpallikoondislane 1991

Leedu veretöö järel näis mäng punalipu all ebaeetilisena

Päevalehe sporditoimetuses algasid 1991. aasta kevadpäevad vaidlusega, palju me täna Kalevile tähelepanu pöörame. Ants Põldoja oli jäägitu spordifännina seda meelt, et sporti ja poliitikat tuleb lahus pidada. Meie Indrek Schwedega hoidsime joont, et NSV Liidu taolise riigi meistritiitel ei saa - vabandust, ei tohi! - enam midagi ihaldusväärset olla. Hääletus lõppes 2:1 vastaliste kasuks, kuigi lugejate hääletus tooks ilmselt vastupidise tulemuse.

Meie meelest vääris järgimist juba leedulaste ja grusiinide samm - nad loobusid enne turniiri teatega, et lahkuvad NSV Liidu spordisüsteemist. Siin, kui üht turniiri riigiimpeeriumist lahus vaadelda, võis vaielda.

Aga ööl vastu 13. jaanuari 1991 tappis NSV Liit Vilniuses neidsamu leedulasi, kellega olime Balti ketis seisnud. Siis polnud enam millestki rääkida, mõrtsukaliku riigi lipu all mängimine tundus lihtsalt ebaeetilisena.

Usun, et rahvusspordi kauaaegse lipulaeva korvpalli-Kalevi täielik loobumine kiidetuks ka vabanemismeeleoludest vallatud rahva poolt heaks. Võidueufooria tuli hiljem...

See kõik ei vähenda põrmugi mu austust Salumetsa, Sooniku ja korvpallurite vastu - kust aastaid tagasi alustati ja kuidas end üles töötati!

Päevalehe sporditoimetus aga sai korvpalli kullapäevil, kui kriitikat oavarrena sadas, karastuse, mida peagi vaja läks. Siis, kui spordiametnikele tuli lehenumbrist teise selgitada, et Eesti maa ja eesti rahva püsimine on spordivõitudest tähtsam, et taasiseseisvunud riigi koondisse ei saa arvata kõiki, kes meie maal parajasti elavad või keda on paremat elujärge pakkudes siia nii lihtne meelitada.

Gunnar Press, Päevalehe sporditoimetuse juhataja kevadel 1991

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee