Sellist musta iludust eraisik endale lubada ei saanud. Mustad Volgad olid vaid ametnikele ja parteibossidele.

Foto: Pixabay
Sisuturundus
9. mai 2022, 08:00

Nõukogude Ford ja Mersu tegid ilma nii filmides kui ka filmistaaride eraelus

Sõiduauto GAZ-21 oli sõjajärgses Nõukogude Liidus üks esimesi staatusesümboleid. Seda nägid tänaval paljud, ihaldasid kõik, kuid omada said vaid vähesed.

Välimuselt justkui Ford Mailine’i suust kukkunud Volga esimene versioon vuras konveierilt maha 1956. aastal. Üsna pea sai autost toonase eliidi kohustuslik atribuut, millega sõitsid nii Juri Gagarin kui ka Vladimir Võssotski, rääkimata parteigenossedest, kaubabaaside direktoritest ja muidu hangeldajatest. Lihtrahval Volgasse asja ei olnud, kui just taksosse ei istunud või universaalkerega kiirabisse ei sattunud. Ja asi polnud niipalju selles, et auto oli kallis. Kuna defitsiit valitses kõiges peale seebi ja paberosside, ei jagunud tavakodanikele ka autoostulubasid, kui just tutvusi polnud. Ja tutvused olid kõiges määravad. Teada on, et kuigi universaalkerega Volgat üldse müügile ei jõudnudki, sõitis sellega Moskvas ringi filmistaar ja tsirkuseartist Juri Nikulin – seda autot olla teadnud kõik pealinna miilitsad ja triibulise saua näitamise asemel löödi autot nähes hoopis kulpi.

Miljonite lemmikstaar

Volga populaarsuse meeletu kasvu taga seisis nõukogude filmitööstus. Volga tegi suurrolle kümnetes ja kümnetes filmides. Neist kõige kuulsam, 1966. aastal valminud „Ettevaatust, auto!“ kujunes ühe tunni ja 28 minuti pikkuseks haarava süžee ja kümnete miljonite vaatajatega reklaamfilmiks. Kui kümme aastat varem oli Volga lihtsalt auto, mida taheti, siis pärast filmi jumaldusobjekt.

Toredaid osi mängis Volga ka Eesti mängufilmides „Mis juhtus Andres Lapeteusega?“ (1966) ja „Keskpäevane praam“ (1967), kus lumivalge staatusesümbol lihtinimeste leekidest päästmiseks üle rambi merre tõugatakse. Sama särtsakad rollid tegi mõlemas linateoses Ada Lundver, kes 1970-ndate alguses ka ise Volga omanikuks sai. Selleks ajaks oli GAZ-21-st saanud juba uue kerega GAZ-24 (eeskujuks Mercedes-Benz W114), kuid endiselt oli tegu Nõukogude Liidu kõige parema autoga.

Kummardus tublile tööhobusele. Ausammas miilitsavärvides GAZ-24-le Nižni Novgorodis. Foto: Pixabay

Rahvas teab rääkida, et Ada Lundveri autoostu taga olevat olnud tema Kanadasse emigreerunud isa pärandus ning loomulikult tutvused, tutvused ja veel kord tutvused. Kuna lahkunud isalt saadud valuutat ei lubatud Nõukogude Liitu tuua, ollagi Adal selle asemel lastud valida endale filmidiivale kohane auto – Volga. Ja mitte niisama, vaid ekspordiks mõeldud mudel. Seda Volgat olevat nähtud sageli peatumas šikimate restoranide ees ja sealt väljumas lille löödud elunautlejaid, aga ka Hiiumaal, kus kõik, kes Volgat nägid, teadsid, et Ada on taas kodus käimas.

Ada kodusel Hiiumaa rannal. Foto: Fototeek, ERR

Volga teeb uue rolli sel suvel

Vana kooli GAZ-21 on proovideta kinnitatud rolli peagi publikuni jõudvas suveetenduses „ADA. Rääkimata lugu“, et ta mängiks seal iseennast. Vaido Uibo, üks kolmest etenduse produtsendist, rääkis, et neljarattaline näitleja läbib praegu Lõuna-Eestis taastuskuuri ja veereb lavale oma endises hiilguses. Nõukogude Fordil on oluline roll eelnimetatud Eesti mängufilmide valmimist meenutavates episoodides, aga ka Ada Lundveri ja Mikk Mikiveri pulmastseenis, mida võib võtta kui kunstilist vabadust, sest päriselus sõitis noorpaar saksi tõenäoliselt ikkagi uue Volgaga.

Vaata etenduste toimumisaegu Piletitaskust.