TULD! Õhtulehe reporter Mart Treial andis suurema osa maratonist hagu eeskäega.

Foto: Erki Pärnaku
Mart Treial 3. mai 2022 07:39

98 ketast vihiseb läbi õhu, kui Järva-Jaani kiriku kell kõmiseb üle alevi kaheksandat korda.

Laupäeva hommik on karge, aga kaunis. Päike teeb soovijatele pai ning piiritult sinine taevas lubab loota, et talvemütsid saab varsti peitu panna. Kolm sõpra, mina, Pets ja Chris, olid oodanud tükk aega, et 30. aprillil Järva-Jaanis kohtuda. Küllap me polnud ainsad, kellelt pärmitainana kerkinud elevus ähvardas une röövida juba kolme-nelja paiku öösel.

Kella 8ks on 384 noort ja vana vaprat kettagolfihuvilist üle Järva-Jaani laiali voolanud ning ootavad pingsalt stardimärguannet. Pets ja Chris on vanad maratonihundid, kuid mina pole kunagi varem ühes päevas 100 korvi mänginud. Isegi mitte ligilähedalt nii palju, seega pole mul õrna aimugi, kuidas keha vastu peab. Viskan peamiselt eeskäega, seega muretsen, kas jäse jääb alles või kukub protestiks otsast ära.

Edasi lugemiseks: