Saksamaale põgenenud Iraani naistõstja: meil pole raha, õigusi ega vabadust (3)

27aastasest Jahanfekrianist pidanuks saama Tokyos aega esimene Iraani naistõstja olümpiamängudel, kuid ta ei jõudnudki Jaapanisse. Naine väidab, et Iraani tõsteliit purustas tema unistuse.

„Kui kurtsin eelmisel aastal [tingimuste ja ebavõrdsuse üle], kutsuti mind distsiplinaarkomitee ette ja öeldi, et ma ei tohiks millegi vastu protesteerida ja et mul pole mingit võimalust OMile kvalifitseeruda,“ rääkis Saksamaal uut elu alustada püüdev iraanlanna Inside the Gamesile.

„Nad määrasid mulle umbes kuu enne olümpiat karistuseks kuue kuu pikkuse võistluskeelu. Langesin depressiooni ja mul oli sel ajal ka [käe]operatsioon. Umbes kuus päeva hiljem ütles üks ajakirjanik, et olin Tokyosse kvalifitseerunud. Olin šokis, keegi tõsteliidust ei maininud mulle midagi. Nad lihtsalt rikkusid mu olümpiaunistuse.“

Just two days after the news that Yekta Jamali, the star of the Iranian weightlifting team has requested asylum, today Parisa Jahanfekrian, Iran's first female weightlifter to qualify for the Olympic Games 2020, also has sought asylum in Germany. @Athlete365 pic.twitter.com/gRRaAHC4kb

— Sardar Pashaei (@sardar_pashaei) May 14, 2022

Iraani meedia kirjutas, et Samoa sportlase loobumise tagajärjel olümpiakoha teeninud Jahanfekrian ei võistle Tokyos, sest pole käeoperatsioonist taastunud. Mingist keelust polnud seal juttugi.

Kõlab uskumatult. Samas tuleb välja, Jahanfekrianil oli, mille üle kurta. Ta ütleb, et talle maksti kolme aasta jooksul kokku vaid 90 USA dollarit (85 eurot), mehed seevastu said kuupalka. „Alaliit ei toetanud meid rahaliselt ega lubanud meil omada sponsoreid,“ ütles sportlane, kes taotleb Saksamaal põgenikustaatust ja loodab hakata spordivõistlustel esindama seda Euroopa riiki.

„Rahalise toetuse ja austuse puudumine ning naiste diskrimineerimine tõukas mind kodumaalt lahkuma.“

Ta lisas, et alaliit maksis talle aastate jooksul kolm korda 30 USA dollarit puhtalt seepärast, et saaks ajakirjanikele öelda, et naised saavad ka palka. „Kui ma kvalifitseerusin olümpiale, pidanuksin saama rahalise preemia kolmelt organisatsioonilt: Iraani tõsteliidult, olümpiakomiteelt ja spordiministeeriumilt. Ainult ministeerium maksis mulle, teised keeldusid, kuigi väitsid vastupidist,“ märkis ta.

„Pidin töötama personaaltreenerina, et elatist teenida, aga koondiselaagri ajal ma ei saanud ju töötada, sel ajal pidin elama säästudest. Treeningtingimused olid kohutavad ning enda eest hoolitsemise võimalused väga napid, isegi koondiselaagrites. Meil keelati laagritest sotsiaalmeediasse videote postitamine, et inimesed ei näeks tingimusi. Ja Iraani naistõstjad ei tohtinud mõistagi välismeediale intervjuusid anda.“

Parisa Jahanfekrian👇🏻🏋️‍♀️
The first woman in the history of Iranian weightlifting to win an Olympic quota.she can't go?Do you know why? The Iranian Weightlifting Federation didn't tell her!she also underwent surgery due to an injury to her hand and 👇🏻 pic.twitter.com/cBHrsnidiw

— Maryam Majd (@majd_maryam) July 3, 2021

Jahanfekriani sõnul otsustab kõike üks mees – alaliidu president Ali Moradi. Ta jättis Inside the Gamesi kriitilistele küsimustele vastamata. Nii on lugu ühepoolne, kuid probleemide tõsidust ilmestab seegi, et Iraani perspektiivikaim noor, 17aastane Yekta Jamali pani möödunud nädalal Kreekas toimunud juunioride MMi ajal putku. Väidetavalt suundus seegi neiu Saksamaale.

Mis siis veel Iraani tõstmises halvasti on? Naistel pole oma liigat, meestel on. Televisioon ei näite ega meedia kirjuta naiste võistlusest. Vastupidi, naistõstjaid hoopis kritiseeritakse rahvustelevisioonis. Ta tõi näite eelmisest aastast, kui populaarne meesnäitleja Dariush Arjmand (77) ütles intervjuus, et tõstmine on emaduse vastand ning rikub rindu ja munasarju.

Mõistagi ei tohi naised meessoost koondisekaaslastega suhelda, sest riigis kehtib range islamirežiim.

„Nad ei kohtle naisi meestega võrdselt, me pole vabad,“ lisas Jahanfekrian. „Paljud naissportlased tahaksid diskrimineerimise vastu midagi ette võtta, aga nad ei räägi kellelegi midagi, sest ei saa kedagi usaldada.“

Kusjuures aastani 2018 oli tõstmine Iraani naistele sootuks keelatud, kuid siis reeglid lõdvenesid ja riigis võeti sihikule 2024. aasta Pariisi olümpiamängud. Jahanfekrian tegeles aastani 2018 vasaraheitega, kuid jäi tõstmistreenerile silma ja värvati teise ala koondisesse.

„Aastal 2019 kutsuti umbes 30 naist koondiselaagrisse, kuid aastaks 2020 oli neist järele jäänud 10 ja aastaks 2021 vaid kolm,“ ütles Jahanfekrian.