Maria Lasitskene arvab, et ROKi sanktsioonid teevad olukorra vaid kehvemaks.

Foto: AP/Scanpix
Kergejõustik
10. juuni 2022, 19:56

Venelannast olümpiavõitja nõuab sanktsioonidest loobumist: teil pole selleks julgust ega väärikust (13)

Kõrgushüppe Tokyo olümpiavõitja ja kolmekordne maailmameister, venelanna Maria Lasitskene kirjutas Rahvusvahelise olümpiakomitee (ROK) presidendile Thomas Bachile avaliku kirja, kus nõudis, et Vene sportlased lubataks taas rahvusvahelisele areenile võistlema. Sellega on juba tutvunud ukrainlannast konkurent Julia Levtšenko, kellele valmistas selline avaldus mõistagi pahameelt. Seda ei jätnud ta ka enda teada.

29aastane Lasitskene mõistis küll Ukraina sõja hukka, kuid arvab, et ROKi kehtestatud sanktsioonid teevad olukorra vaid halvemaks. Ta kirjutas oma kirjas, mille avaldas sotsiaalmeedias, nii:

Olen Maria Lasitskene, Tokyo olümpiavõitja kõrgushüppes. Ma pole kindel, kas teate, kes ma olen, sest lugesin teie hiljutisi teadaandeid ja otsuseid. Kahtlustan, et tegelete palju rohkem poliitikaga ning kaugenete järjest enam spordist ja tippsportlastest.

Kuid mäletan hästi, kuidas pigistasite silma kinni, kui praegune ROKi liige Sebastian Coe ei lubanud mul 2016. aasta olümpial võistelda pelgalt seetõttu, et sündisin Venemaal. Viimase seitsme aasta jooksul pole ma saanud rahvusvahelistel võistlustel osaleda umbes nelja aasta jagu. Isiklikult minu suhtes pole esitatud kaebusi. Välja arvatud üks… Rahvusvaheline kergejõustikuliit kasutab minu Vene passi igal võimalusel trumpässana. Ning teie silmis polnud selles midagi valesti. Nüüd teevad nad seda taas, kuid seekord teie otsesel algatusel.

Minu põhilised konkurendid kõrgushüppesektoris on Ukraina tüdrukud. Ma ei tea siiani, mida neile öelda või kuidas neile silma vaadata. Nemad ja nende sõbrad kogevad midagi sellist, mida ei peaks ükski inimene kunagi tundma. Olen kindel, et seda poleks tohtinud kunagi juhtuda. Ükski argument ei pane mind oma arvamust muutma. Aga te ei tea seda kõike. Te eelistate mitte teada selle kohta, mida arvavad Vene sportlased ja kuidas nad elavad hiljutiste Ukrainas toimuvate sündmuste valguses. Kui te tõepoolest hoolite sportlaste saatustest, siis te ei nõuaks, et nad räägiksid nendest sündmustest avalikult, vaid prooviksite maailma spordi kaudu liita. Aga valisite variandi, mis on teile kõige lihtsam – keelata kõigil [Vene sportlastel] osaleda kodakondsuse pärast.

Ütlesite, et palusite Vene sportlastel võistlemise keelata nende turvalisuse huvides, kuid see pole tõsi. Vene tennisistid, kes võistlevad üle maailma, on selle tõestuseks. Fännid ei armu sportlastesse nende kodakondsuse või rahvuse pärast. Vaid hoopis sellepärast, mida nad neile võistlustel näitavad. Kuigi minu arvates on viimane aeg olümpialiikumisel ja spordis üldse lõpetada turniiridel rahvuslippude ja -hümnide kasutamine.

Iga otsus peaks tooma tulemusi, aga see, mida teie tegite, ei lõpetanud sõda. Vastupidi, selle tagajärjel sündis uus sõda, spordi sees ja selle ümber ning seda on võimatu ohjeldada.

Mul pole kahtlustki, et teil pole julgust ega väärikust, et loobuda Vene sportlaste suhtes rakendatud sanktsioonidest. Sest sellisel juhul peaksite olete kõik need kuud rikkunud ROKi hartat ning kõikide rahvusvaheliste spordialaliitude statuudid on muutunud väärtusetuks paberiks. Kuid palun teilt seda, et te ei langetaks vastutust enda õlult. See poleks ROKi presidendile sobilik.

Mitmed ukrainlased kritiseerisid Lasitskene seisukohti, nende seas ka Levtšenko.

„Toetasime teid nii palju kui suutsime. Me ei kaotanud kaastunnet ka siis, kui meie maine sai kahjustada. Isegi pärast Krimmi annekteerimist ja Ida-Ukrainas puhkenud sõda.

Tahtsin uskuda, et „kõik pole sellised“. Isegi siis, kui teil ei lubatud teie riigi tegude pärast rahvusvahelistel võistlustel osaleda.

Kuid 24. veebruari hommikul algas täiemahuline sissetung! Rakett lendas minu majast viie kilomeetri kaugusele. Värisesin kell neli hommikul h[irmus ega teadnud, kellele esimesena helistada. Siis sain treenerilt sõnumi, kes kirjutas: „Julia, paki oma asjad kokku.“. Vene sportlastelt ei tulnud ühtegi sõna. Hoopis korraldati seal sõja auks kontserte ning seda toetati peaaegu üksmeelselt. Asi pole poliitikas ega spordis. Need on pagana inimelud! See on õige väärtuslikum! Mitte medalid ja rekordid!

Enamik täiskasvanuid, vanainimesi ja lapsi on praegu keldris, paljud neist on vigastatud, see on psüühiliselt traumeeriv. Mõned meist on kaotanud juba elu!

Kas arvad, et sport on tähtsam kui õigus elada? Sul ei lubata võistelda, sest oled venelane? Meid tapetakse lihtsalt sellepärast, et oleme ukrainlased! Mõistad, kus on vahe?!“ vastas Levtšenko talle sotsiaalmeedias.

Julia Levtšenko.

Foto: Reuters/Scanpix