„Kõige hirmsam on näha lennukeid. Veri tarretub soontes.“
Ukraina kaevuri pikk teekond Narva: „Mul ei olnud isegi telefoni ega passi. Kõik jäi poja kätte.“
Endisel Donbassi kaevuril, pensionieas Nikolail on seljataga pikk teekond Venemaalt Narva. Tal aitasid Mariupolist siia jõuda Venemaal elavad vabatahtlikud, kelle täisnimesid ta isegi ei tea.
Nikolai elas varem rindejoone lähedal – Lebedinskoje külas Mariupoli ja Donetski rahvavabariigi piiri vahel. Suurtükituld ja plahvatusi oli ta varemgi kuulnud ja näinud. Mõned kuud pärast seda, kui Venemaa algatas Ukrainas 2014. aastal sõjalise agressiooni, kolis ta noorema pojaga Mariupolisse.
Kui Venemaa alustas tänavu Ukrainas sõda ja Mariupolis plahvatas esimene rakett, kukkus Nikolai eramaja katus lihtsalt kokku. „Pärast vaatasin, et olime plahvatusest 60 meetri kaugusel. Kui oleksime lähemal olnud, siis ilmselt poleks ellu jäänud,“ rääkis ta.
Linnas levisid jutud, et inimesi viiakse rindejoonelt ära. Nikolai ja tema poeg võtsid dokumendid ja läksid äärelinna kogunemiskohta. Kuna rahvast oli seal palju, kaotasid isa ja poeg aga teineteist silmist. Et Nikolai pass oli poja käes, läks ta tagasi naabri juurde. „Mõtlesin, et ju poeg tuleb tagasi,“ ütles Nikolai.
Aga kolm päeva hiljem polnud poega tagasi tulnud.
Kommentaarid (0)