SAMAST TAMMEPUUST: Jüri oli Ivo Vanile ideaalne isa, sõber, toetaja, fänn ja mänedžer.
Foto: ErakoguKorvpallur räägib raskete vigastustega toimetulekust, isa ootamatust surmast ja perekonnast Ukrainas
SUUR LUGU | Ivo Van Tamm: mind motiveerib, et isa oli nii kõrgel tasemel sportlane. See on hea teejuht ja tugi (4)
Ivo Van Tamm oli aastate eest noor ja andekas tulevikulootus. Edasi sattusid ta teele takistused, mis oleksid nii mõnegi teise korvpalluri sportlaskarjäärile punkti pannud. Tamm aga ei kaalunud lõpetamist isegi mitte hetkeks, on nüüd Pärnu Sadamaga valitsev Eesti meister ja jahib kohta korvpallikoondises.
Kuigi jaanipäeval tähistab Tamm oma 26. sünnipäeva, siis kutsub ta end endiselt kollanokaks. Ja sisuliselt ta seda ka on, sest kahe ränga põlvetrauma tõttu jäi tema karjäär kolmeks-neljaks aastaks täielikult toppama. Ta ei nimeta end hiliseks arenejaks, kuigi mingi nurga alt võib ju ka nii läheneda.
„Olen karjääri varajases staadiumis käinud läbi raske vigastuste raja, aga minu süda on kerge. Paps (hiljuti meie seast lahkunud kahekordne vasaraheite olümpiapronks Jüri Tamm – toim) on mulle varajasest east õpetanud, kuidas sportlane peaks enda eest hoolt kandma ja kuidas end ülal tuleb pidada. Nii ma sain varakult professionaalse mõtlemise.
Loomulikult tõmbavad vigastused masti maha, aga mul polnud kordagi süümekaid, et p****e, oleksin pidanud rohkem venitama või enda eest rohkem hoolitsema. Olen alati enda poolt andnud kõik, et neid asju vältida. Kui juhtub, siis juhtub, sportlasena pead arvestama, et kõik pole sinu enda teha. Tagasi vaadates on see mind väga palju õpetanud ja teinud mind targemaks inimeseks. Loomulikult on vahel äge mõelda ja spekuleerida, et kus ma ilma vigastusteta oleksin. Aga mulle meeldib mõelda, et kui sa kõnnid otse ja vaatad ainult selja taha, siis on lihtne postiga kokku põrgata. Pilk peab olema ees ja tuleb keskenduda tulevikule. Ei tasu põdeda ja mõelda, mis on olnud.“
Kommentaarid