Järelehüüe | Jüri Tarmak – kõrguste vallutaja

See mõttekäik on tegelikult palju sügavam, kui ühest kõrvast sisse ja teisest välja lastes tundub. Olümpiakuld särab küll igavesti sportlase auhinnakapis, kuid Bondartšuk pidas silmas isiksust kõnealuse medali taga. Mõni spordi suurkuju jääbki armastama ennast spordis ja kuulutab seda üsna tihti kõva häälega.

Äsja manalateele läinud kõrgushüppe olümpiavõitja Jüri Tarmak oli Inimene suure algustähega. Endine kergejõustiklane, sporditegelane ja -pedagoog Henn Vallimäe kirjutas sotsiaalmeedias tabavalt: „Usun, et kui kunagi oleks korraldatud selline võistlus, oleks Jüri võinud vabalt võita kõige tagasihoidlikuma olümpiavõitja tiitli.“

Tarmak ei surunud end esiplaanile, ent ometi jõudis ta pisut rohkem kui kolmveerand sajandi pikkusel eluteel väga palju korda saata. Ta suutis spordis ja eluski lati seada nii kõrgele, et vähestel õnnestuks sellest üle hüpata. Ise tegi ta seda elegantselt ja kadestamisväärse kergusega.

Siinkohal tuleb rõhutada, et kõikide saavutuste nimel rassis Tarmak nõrkemiseni. Spordis ei näidanud alguses ükski märk, et pisikesest poisist sirgub tippkõrgushüppaja, kelle sooritused vaimustavad tuhandeid pöidlahoidjaid.

Spordiajakirjanik Gunnar Press kirjutas raamatus „Eesti kergejõustiku kullakamber“: „Esimene kõrgushüppevõistlus, millelt Tarmak end mäletab, toimus 3. klassis. 85 cm ületamine jättis kleenukese kluti viimaste sekka. Kodune pisik toeks, proovis noor Tarmak mitmeid spordialasid. Kergejõustikus juhendas teda Viktor Vaiksaar, mitmekülgsust hindav mees. Kõrgushüppe valis Tarmak alles keskkooli lõpuklassis, kui oli 193 cm pikaks veninud.“

Abituuriumis viis ta isikliku tippmargi 1.86-lt 2.00-le ja tuli Eesti täiskasvanute meistriks. Aasta hiljem oli tulevikulootus kerkinud 2.10ni ja tulnud NSV Liidu juunioride meistriks. Tollal tudeeris ta juba Leningradi riiklikus ülikoolis astrofüüsikat ja harjutas Leonid Kuznetsovi juhendamisel.

Tarmak läks võõrsile õppima sügisel 1965. „Olin kooli viimastes klassides astronoomiafänn, mulle meeldis taevalaotustes toimuvaid liikumisi jälgida,“ pajatas ta aastal 2007 Õhtulehele. „Vahetasin kirju ja vaatluste tulemusi 18 linna huvikaaslastega ning lootsin nendega Leningradis kohtuda ja ühist tööd alustada. Kuid hirmsas konkurentsis said meie alal venelastest ülikooli sisse põhiliselt imelapsed, kel oli ükskõik, mida õppida.“

Abituuriumini oli Tarmak hooletu õppur – tunnistusel oli kahtesidki. „Siis võttis ta end astronoomia huvides käsile ning lõpetas keskkooli heade hinnetega ja võitis eksameil 12 kandidaadi seas ühe kahest Eestile Leningradi eraldatud astronoomiakohast,“ kirjutas Press.

Sama sihikindel oli Tarmak ka spordis. 1968. aastal lõpetas ta koostöö treener Kuznetsoviga ning hakkas harjutama Pavel Goihmanni ja Jelizaveta Sossina näpunäidete järgi. Seejärel tõusis visa eestlane maailma tipptasemele. 1970 võitis ta NSV Liidu meistrivõistlustel pronksi ja viis isikliku rekordi 2.17-le.

Rulltehnikat kasutanu harjutas läbilöögi nimel nõrkemiseni. „Goihmani treeningul sooritasin päevas kuni 200 hüpet. Vahel viisime pulsi 250 peale, et siis sooritada minuti jooksul harjutusi lihastele, mis hapnikust tühjaks olid saanud ja töötasid ekstreemoludes. Vahel kasutasime hoojooksu alustamiseks stardipakke, et saavutada maksimaalne liikumiskiirus. Tavaliselt õnnestus õiget rütmi tabada ühel katsel kuuest, aga siis tundsid ka kohe, kuidas lendasid latile hoopis suurema energiaga,“ jutustas Tarmak 2003. aastal Spordilehele.

Neli aastat hiljem lisas ta Õhtulehele: „200 hüpet jäi rekordiks, tavaline oli 50, aga suur arv seegi. Pulsi, jah, olin viinud ebaharilikuks, treenisin vahel pildi täiesti tagurpidi. Minuga töötas mägedes üks spets, kelle hoole all varem olid kosmonaudid. Kui kord tavalise spordiarsti juurde sattusin ja too mulle EKGd tegi, ta karjatas: ära liiguta, lama, ma kutsun kiirabi, sul on infarktieelne seisund! Tõusin ja kõndisin minema, tundsin ju, mis seisus mu süda on.“

Tarmak timmis ka vaimse poole viimase peale. „Elasin olümpiatsüklis. Mul oli nelja aasta programm, mis määras: võin olümpial võita, kui ületan 2.25 esimesel või 2.27 ükskõik mitmendal katsel. Teadsin, et ma ei tohi konkurentide hüppeid vaadata – võidelda tuli üksnes latiga. Tulin toime. Justkui kõrvaltvaatajana nägin, kui pingsalt konkurendid üksteist jälgivad ja end kurnavad.“

Ühesõnaga, Tarmak ei jätnud midagi juhuse hooleks ja nautis teenitult raske töö magusaid vilju. Tema isiklik rekord 2.25 oli 1972. aastal maailma parim tulemus. Müncheni olümpial tagas kuldmedali 2.23. Tarmaku auhinnakapis on ka 1971. aasta sise-EMi hõbe ja 1972 võitis ta samal jõuproovil pronksi.

Töömurdjana kompas Tarmak inimvõimete piire. Sügisest 1975 treenis ta neli korda päevas. Siis purunes koos kannakõõlusega uus olümpiaunistus. „Järgnes üle 30 ravimeetodi. Istusin kuumaveeallikates. Lootus olümpiaks paraneda kustus, ma ei saanud enam hüpata.“

Tavaellu sukeldus Tarmak valutult. Astrofüüsika-vaimustuse raugemise järel jätkas ta ta õpinguid majandusteaduskonnas, mille lõpetas 1975. aastal. Nutikas mees tõusis kiiresti Leningradi ülikooli dotsendiks ja prodekaaniks.

Eestisse naasis Tarmak 1990. aastal. Kodumaal tema särav karjäär jätkus. Multitalent tegutses Tallinnas aktsiaseltsi Broker Baltic juhatuse esimehena ning oli ametis Eesti börsiühingu asepresidendi ja majanduskonsultandina.

Kahe lapse isa Tarmaku hobi oli orienteerumine. Ta korraldas nii sise- kui ka öövõistlusi ja valiti 2005 orienteerumisliidu aasta tegijaks. Mitmekülgne mees oli ka vahva alpinist, vallutades tippe Kaukaasias, Pamiiris, Altais ja Tjan-Šanis.

Oleme kaotanud asendamatu inimese. Väikest lohutust pakub vaid teadmine, et tema hasartne tegevus jätkub taevastel radadel.

EESTI OLÜMPIAKOMITEEE

ESTI KERGEJÕUSTIKULIIT

KULTUURIMINISTEERIUM