Eesti noortetreenerite raske elu: vastutus on tohutu, palk armetu (1)

Võrdleme: Eesti keskmine palk on 2022. aastal 1628 eurot, keskmine kultuuritöötaja töötasu 1400 eurot, treenerid saavad aga keskmiselt vaid 1020 eurot, mis jääb Eesti keskmisest maha ca 40%. Võrreldes 2021. aastaga treeneripalk ei tõusnud, ent kui lisada valemisse muu elu kallinemine, siis võib öelda, et samaks jäänud töötasu ostujõud on hoopis langenud.

Olukorra parandamiseks tegid spordiinimesed veel vanale valitsusele pöördumise, kus selgitati vajadust leida treeneritele konkurentsivõimelise palga tekitamiseks ühekordset lisaraha ca 5 miljonit eurot koos võimalusega edasiseks regulaarseks kasvuks.

Praegune süsteem näeb ette, et riik panustab kuni 50% ulatuses alates viienda kutsetaseme treenerite töötasude maksmisesse. See tähendab aga, et noored ja alles alustavad treenerid on täielikult spordiklubide enda vastutusalas, sest viienda kutsetasemeni jõudmine võtab ju aega. Eelnimetatud pöördumise üheks eestvedajaks olnud Audentese spordiklubi juht Peeter Tishler tunnistas, et kui nende suur asutus saab kuidagi hakkama, siis väiksematele klubidele on noorte treenerite palkamine tegelikult koormav. „Süsteem on väga jäigalt tehtud ja praegu pole vahet, kas sa oled viienda, kuuenda, seitsmenda või kaheksanda kutsetaseme treener. Idee järgi võiks süsteemi diferentseerida, et treeneritel oleks huvi enda kutsetaset tõsta ja sellega seoses oleks korrelatsioonis ka palgatase. Praegu on alustavad treenerid täiesti ringist väljas,” selgitas ta.

Tishleri sõnutsi tuleb noori treenereid küll peale, aga see on täielikult spordiorganisatsiooni kulu. „Praegu on ju vastuolu: klubid ei taha õhinaga pealetulevaid treenereid palgata, sest see on neile liialt suur kulu. Süsteem peaks aga noorte treenerite teket soosima. Võin oma klubist näite tuua: meil on spekter küll päris lai, aga kandvaks jõuks on vanemad ja kogenud treenerid, kes on oma elutöö juba ära teinud. Oluline on järjepidevus ja selleks on vaja noori peale tuua.”

Eesti Jalgratturite Liidus treenerite nõukogu esimehe positsioonil olev Rene Mandri tõi välja veel ühe kitsaskoha: praegune süsteem näeb ette, et riik doteerib treenerite töötasu kuni 50% ulatuses ja ette nähtud täiskoormus on 24 akadeemilist tundi nädalas. Sellest rohkem riik ei panusta. Ehk kui treener käib nädalavahetusel võistlustel, siis teeb ta seda hobikorras, kuna arvesse lähevad vaid treeningtunnid. Samuti ei lähe akadeemiliste tundide alla treeningute planeerimised, analüüsimised, jooksvate probleemide lahendamised.

„Mu tutvusringkonnas on palju treenereid ja klubijuhte ning mul on palju infot erinevate spordialade kohta. Üks on kindel – selleks et treeneritele saaks üldse normaalset palka maksta, on raha süsteemis liiga vähe. Selle mahu juures ei ole reaalne, et treenerid saaksid täiskohaga töötada. Riik peaks sellisel juhul 24 tunni reeglist lahti ütlema, et see tööaeg poleks piiratud. Et kui treener läheb nädalavahetusel võistlustele, siis ka see oleks tööaeg. Need 24 tundi teed sa ju ära ühe nädalavahetusega – hommikul sõidad välja, oled päev läbi võistlustel ja jõuad hilja õhtul koju. Praegune süsteem ei saagi elutervelt toimida. Esiteks on loomulikult vaja nõuda riigilt suuremat panustamist ja rohkem raha, aga on vaja üle vaadata ka see, millistel alustel raha jagatakse.”

Mandri tõi näite enda rattaklubist: kuna hoovisporti kui niisugust tänapäeval enam ei ole, siis on vaja juhendajat, kes lastele tegevust leiab. Enda rattaklubiga viidi läbi lastele organiseeritud ürituste sari, kus käis iga kord kohal 200 kuni 400 last. Seda tehti enda vabast ajast ja vabast tahtest, riigi loetud 24 tunni sekka midagi ei läinud. „Ma tean, et osad treenerid parema meelega ei käigi võistlustel, sest tasustatud on ju ainult 45 minutit. Päris nii see ikka ei käi – sul on vaja treeninguteks valmistuda ja pärast ka koristada. Seda enam 45 minuti sekka ei arvestata. Seinad on ette ehitatud ja raamid on ümber tehtud, sest raha on liiga vähe,” leidis Mandri.

Tishler avaldas muret ka uue koalitsiooni pärast. „Uus valitsus loodi küll vaid kaheksaks kuuks, aga spordi osa oli suhteliselt vähe esile toodud. Seda ei tasu ära unustada. Laste sportimise mure tuli koroonapiirangute ajal hästi välja. See on ühiskonnale laiemalt oluline, et lastel oleks tegevust ja elu oleks normaalne. Mõnedes peredes on treeneri roll isegi olulisem kui lapsevanema oma,” nentis ta.

Noorte treener – poissmeeste amet

Oma loo rääkisid Õhtulehele kaks tuntud ja tunnustatud spordimeest, kes on treeneriametile selja pööranud. Raido Rebane töötas enam kui kümme aastat korvpallitreenerina Tartu Ülikooli spordiklubis ja tegutses ka noortekoondiste juures. Nüüd aga töötab ta Karlova koolis kehalise kasvatuse õpetajana ja keskendub rohkem perekonnale.

„Alguses olid mul treenerina selged ambitsioonid ja eesmärgid, mida ma proovisin püüda. Rahaline pool polnud ju nii oluline, sest ma olin poissmees. Treeneritöö oli kaif ja äge – mulle sport meeldib ja sain noortega toimetada, asja sees olla ja võistlustel käia. Kuid pere kõrvalt inimese kulud suurenevad. Kui ma noortekoondiste juures töötasin, siis olid mingid asjad üldse tasustamata. Võtsin seda kõike kui investeeringut endasse ja tulevikku,” rääkis ta.

Rebane meenutas, kuidas teiste treeneritega suheldes selgus, et osades kohtades on summad veelgi väiksemad. „Piltlikult öeldes maksti oma tegevusele peale. On olnud ka selliseid treenereid, kes oma väikese tasu eest on ostnud mõnele lapsele varustust, kes tulevad vähekindlustatud peredest. Tasu pool on äärmiselt nukker.”

„Nüüd, kui mul on endal lapsed, siis mõistan natuke rohkem ka vastutuse poolt. Käisin ise just oma lapsel spordilaagris järel ja temaga rääkides näen asja teises valguses. Vastutus laste ees on ikka meeletult suur. Mul on muidugi vedanud ka mõistlike ja arukate lapsevanematega. Olen kuulnud lugusid, kuidas ka see pool võib olla päris hull.”

Vaatamata sellele, et Rebasele treeneriamet väga meeldis, otsustas ta ühel hetkel ikkagi sellele joone alla tõmmata. „Ma läksin ühtede poistega lõpuni, kuni neil sai U18 klass läbi. Siis oli hea hetk ära lõpetada ja mitte uusi võtta. Muidu annad näpu ja sind kistakse ikkagi sisse. See on äge amet – sa kasvad lastega emotsionaalselt kokku, aga nende lõpetades oli seda otsust lihtne teha.”

Rebane tõi mängu veel ühe kuluka perspektiivi, ilma milleta aga lihtsalt ei saa – enda arendamine. „Kui jõuame saavutusspordi juurde, siis on oluline, et treener oleks haritud ja suudaks ajaga kaasas käia. Kõik koolitused aga maksavad. Vaatasin just, et Sloveenias on äge koolitus, kus on kohal Euroliiga treenerid, aga sinna alla tuleks panna Eesti keskmine palk. Kui sa niigi eriti midagi ei teeni, siis kuidas sa käid end harimas? Kui vaadata Eesti treenereid, siis paljud teevad kaht tööd korraga. Kui sa oled hommikul kontoris, siis sa oled õhtul trennis väsinud. Kui ma tahan minna koolitusele, siis kuidas asjad teise töökohaga ära klattida? Süsteem lonkab,” ohkas Rebane.

Kui Rebase minek treeneriametist kehalise kasvatuse õpetajaks käis üsna valutult ja sujuvalt, siis hoopis teistsugune lugu on rääkida kunagi ühes kohtumises ka Eesti jalgpallikoondist esindanud Siim Roopsil. 2010. aastal naasis Roops FC Flora süsteemist Tartusse, hakkas mängima Tammekas ning samal ajal treenima linnarivaali Santose klubi noori. Sekka tuli paar aastat pausi, kui Roopsi karjäär viis ta Norrasse, aga 2014. aastal naastes jätkas ta oma teekonda Santoses.

„Kui ma Norras olin, tuli sealsesse klubisse uus treener ja võttis minu positsioonile vanast meeskonnast mängija kaasa. Nad tahtsid mind küll alles jätta, aga palka kärpida. Olin samal ajal ühenduses Santose klubi presidendiga, kes ütles, et kui siiber saab, siis võin tagasi tulla. Mõtlesime naisega, et kuna laps on sündimas, siis tuleme tagasi Eestisse.

Alguses olid plaanid palju-palju suuremad kui reaalsus. Jutt oli optimaalsest koormusest, et olen ühes grupis peatreener ja aitan kõrvalt ka teist. Pidin selle eest saama vastava tasu, et ei peaks mujale tööle minema. See väga ei õnnestunud. Lugesin kokku, et mingi hetk oli koos esinduse trennide ja mängudega mul nädalas lausa 17 erinevat asja. Käisin küll esinduse trennides ja mängudel, aga ise enam sporti väga tõsiselt ei võtnud. Loobumise hetke mäletan ma väga hästi. Ühel hetkel oli hooaja lõpus Esiliiga mäng Tallinna Kalevi vastu ja järgmisel päeval ärgates sain aru, et nüüd on kõik. Ma ei tee enam mitte midagi. Ma põlesin läbi,” tõdes Roops.

„Mõtlesin, et mida ma edasi teen? Lõin siis CV-keskuse lahti ja hakkasin järjest kandideerima. Oma praeguse töökoha sain tänu sellele, et olen jalgpallur olnud. Minu ülemus oli käinud Tammeka ajal mu mänge vaatamas ja ütles, et „sina mind ei tea, aga mina sind väga hästi“. Ta andis mulle sellise töökoha, millele ma isegi ei kandideerinud,“ meenutas nüüd Mammut Elemendi ostujuhina töötav Roops.

Pereinimesena oli lahkumisotsus Roopsi jaoks lihtne. „Kui oleksin töötanud ainult ühe grupiga, siis oleksin saanud selle 20 lapse juhendamise eest sisuliselt ainult kütuseraha, et trenni ja koju tagasi sõita. Mul pidigi olema viis või kuus gruppi, et äraelamiseks mingitki raha saada. Ja ma ei räägi siin hästi elamisest. Seda kõike oli natuke liiga palju. Ma kutsun seda poissmeeste ametiks, mida on pere kõrvalt ebareaalne pidada. Kui sa töötad mitme grupiga, siis sa oled staadionil kella viiest kümneni. Koju jõudes naine ja laps juba magavad, ärgates on nad juba ära läinud. Nädalavahetusel, kui võiks perega midagi teha, on võistlused.”

***

Kultuuriminister: treenerite palgatõus on meie prioriteet

Õhtuleht uuris kultuuriministeeriumilt, millised võimalused on riigipoolse toe tõstmiseks, et lahendada probleem, kus treenerkond üha vananeb, sest uute ja hakkajate inimeste leidmine pole praegustes tingimustes tihti võimalik.

Vastab kultuuriminister Piret Hartman: „Treeneritesse panustamine on kahtlemata ülimalt oluline – treenerid kannavad endas laiemat ühiskondlikku rolli, aitavad kasvatada noortes spordiarmastust ja panna neid rohkem liikuma. Pädevate treenerite olemasolu, nende oskuste pidev täiendamine ning süsteemne juurdekasv on eelduseks, et Eesti inimesed, eelkõige lapsed ja noored, ohutult spordiksid ja liiguksid.

Treeneriameti väärtustamise oluline osa on kindlasti väärilise sissetuleku tagamine. Riiklik treenerite tööjõukulu toetus ning kohalike omavalitsuste meetmed on viimaste aastatega treenerite tasustamist märgatavalt parandanud – seitsme aastaga on treenerite vähim tasu pea kahekordistunud. Toetussüsteem on motiveerinud treenereid koolitusi läbima ja kutsetunnistusi taotlema ning aidanud tagada neile sotsiaalsed garantiid. Kuid kindlasti peavad treenerite palgad, nagu ka kultuuri- ja haridustöötajate palgadki, tõusma. Kultuuriministeeriumi eesmärk on viia laste ja noortega töötavate kõrgema kutsetasemega treenerite miinimumpalk võrdeliseks Eesti keskmise palgaga.

Treenerite palgatõus on olnud ning on kindlasti ka eesseisvatel riigieelarve läbirääkimistel meie jaoks oluline prioriteet. Täiskohaga töötatavate 5. kategooria treenerite palga vähemalt Eesti keskmisele tasemele viimine tähendab 2023. aastal täiendavalt vähemalt kuue miljoni euro leidmist.  

Kutsetunnistus eeldab treenerilt oskuseid ja erialakoolitust, mis aitavad inimestel ohutult ning vanuse- ja võimetekohaselt treenida, ennetada vigastusi ja vaimse tervise probleeme. Kuigi on rõõmustav, et viimaste aastatega on kasvanud nii kutsega treenerite arv kui ka treenerikoolituse nõudlus ja pakkumine, tegutseb Eestis jätkuvalt üle 1500 kutsetunnistuseta juhendaja. Kutsetunnistus tõestab inimese sobilikkust ja pädevust treeneritöö tegemiseks. Kultuuriministeerium on võimalusi madalama kui 5. kutsetasemega treenerite toetamiseks spordivaldkonnaga korduvalt arutanud. Enne tuleb aga jõuda eesmärgini – viia kõrgema kutsetasemega treenerite miinimumpalk võrdseks Eesti keskmisega.“