Rocco Robert Shein: enesekindluse olen pärinud isalt!

Intervjuus Jalkale rääkis Shein oma karjääri algusest, edu tagamaadest, noortekoondistest A-koondisesse jõudmisest ja paljust muust.

Rocco, jätad seljataha poolaasta, millesarnast ei ole Eesti jalgpalluritel vist varasemast naljalt ette näidata. Kui sellele ajale tagasi vaatad, siis milline hetk oli sinu jaoks kõige erilisem?

Esimesena hüppab pähe debüüt Hollandi esiliigas ja esimene seal löödud värav. Kuna tegin hea mängu ja lõin värava, siis oli see väga mõnus mälestus. Sealt alates hakkasin ka põhikoosseisus mängima, nii et see oli ilmselt see tipphetk, kust minu läbimurre seal mingis mõttes algas. Teine oluline hetk oli debüüt Hollandi kõrgliigas – kuna võitsime mängu, siis olid emotsioonid veelgi erilisemad. Lisaks muidugi debüüt A-koondises, mida ootasin päris kaua.

Alustasid karjääri siinsamas JK Tallinna Kalevis, kusjuures teie punt oli ju hilisemaid tegijaid täis. Sina ja Maksim Paskotši olete jõudnud A-koondisesse, Martin Vetkal samuti välismaale, Danil Kuraksin tõstab pead FC Floras. Vahepeal käis teie meeskonnast läbi ka Oliver Jürgens, rääkimata nendest paljudest, kes praegugi mängivad Kalevi esindusmeeskonnaga Premium liigas. Kas teile sattusid lihtsalt head mängijad kokku või kasvatas treener väikestest poistest üles fantastilise põlvkonna?

Esialgu juhendas meid paar-kolm aastat Raimo Leosk, siis tuli meie treeneriks Atko Väikmeri. Meie plussiks oli see, et ka kõrvalt nähti, et meil on hea punt, hea treener ja hea atmosfäär, lastevanemad olid väga toetavad. Atko oli meie jaoks väga nõudlik treener, ta motiveeris meid hästi palju. Kutsusime ka ise teisi mängijaid meie juurde proovima.

Meil võimaldati käia välismaal, võimaldati end arendada ja treeneri roll oli kõiges väga suur. Mängisime aasta vanematega, 2002. aastal sündinutega, sest meie vanuseklass oli meie jaoks liiga nõrk. Usun, et meid tõstis teistest kõrgemale ka see, et hakkasime juba kümneaastaselt MyFitnessis tegema füüsilisi trenne ja eraldi jooksutrenne.

Kui olime kaotusseisus, siis ei andnud me mitte kunagi alla. Motiveerisime üksteist ja isegi välisturniiridel olime võimelised tegema selliseid tagasitulekuid, mida keegi ei uskunud. Meie aga uskusime üksteisesse, teadsime oma kvaliteeti ja omavaheline keemia oli väga hea.

Ühel hetkel siirdus mitu teist FC Flora ridadesse. Kui vanalt hakkasid esindusmeeskonna trennidesse pääsema? Mida sellest ajast mäletad?

2016. aasta sügisel läksin esimest korda Florasse. Nägime isaga, et Floras võiks olla parem tulevik – ikkagi Eesti suurim klubi. Alguses läksin Flora 2001. aastal sündinute juurde, kes olid minust paar aastat vanemad ja oma vanuse Eesti meistrid. Esindusega hakkasin treenima siis, kui sain 17aastaseks. Minu jaoks oli see väga loogiline samm – mängisin duubeltiimi põhirivistuses, jäin treeneritele seal silma ja nad ütlesid mulle, et olen esindusmeeskonnaks valmis. Siis võeti mind esindusmeeskonda, kus ma juba edasi arenesin. Alguses oli natuke raske, sest Konstantin Vassiljev, Markus Soomets ja Markus Poom olid ees, aga tulin neile arengus kiirelt järele.

Floras mängisid erineval ajal koos Frank Liivaku ja Sten Reinkortiga – kõigil teil on korvpallurist isa. Kellele poegadest kõige parem viskekäsi on antud?

Me ei ole koos mänginud, nii et kindla peale ei tea, aga usun, et ikka mulle! (Naerab – toim.).

Sinu isa Mark on ka sinu karjääris olnud oluline tegelane. Kas sina teda korvpalliplatsilt üldse mäletad? Milline mängija ta oli ja kas teis on ka väljakul sarnaseid iseloomujooni?

Ta tahtis korvpallurina väga võita – mäletan, et alati, kui ta kaotas, oli tal pärast väga halb tuju. Ta oli selline, kes võttis alati väljakul initsiatiivi. Kui meeskond oli kaotusseisus, võttis ta palli ja tegi kõik ise ära. Ma arvan, et see on ka mulle üle tulnud. Tahan alati võita – olen väga halb kaotaja! Isa võitles ka alati väljakul lõpuni.

Ütlesid, et oled halb kaotaja – kuidas sa sellises olukorras käitud?

Kui oleme kaotusseisus, siis haibin tavaliselt poisse üles ja üritan neid ümber veenda – suudame küll võita! Kuna mulle ei meeldi üldse kaotada, siis võtan mängu rohkem enda peale, hakkan ise rohkem peale lööma. Kui mängu siiski kaotame, tõmbun aga endasse, bussis istun üksi või helistan isale ja räägime mängust. Ükskõik kas kaotame või võidame, helistan alati talle.

Kui tihti te viimase poolaasta jooksul suhtlesite, kui esimest korda välismaal perest eemal elasid ja mängisid?

Ikka igapäevaselt. Isal oli sealjuures agent Harri Ojamaa kõrval väga suur roll selles, et ma üldse välismaale pääsesin – ta valmistas mind selleks nii füüsiliselt kui mentaalselt ette. Ta vaatab igat mu mängu ja helistas iga trenni järel, et küsida, kuidas läheb. Kui ta vaatab oma poega, siis ta näeb, et on minu üle uhke – mängin Hollandi kõrgliigas! Kaks korda jõudis ta ka külas käia.

Sinu siirdumine Hollandisse tuli paljudele jalgpallisõpradele ilmselt paraja üllatusena, arvestades, et Floras said sa mängida vaid episoodiliselt. Kuidas Flora sinu lahkumissoovi vastu võttis?

Flora oli väga mõistev – nad lubasid mul sinna testimisele minna ja lõpuks ka tasuta laenule, see oli Flora poolt väga hea. Nad olid ka minu üle uhked, et suutsin ennast seal laenuperioodi jooksul tõestada ja sinna jääda.

Kas välismaalt oli sul palju variante?

Itaaliast oli üks pakkumine – Lecce tahtis mind, aga meile tundus Hollandi võimalus parem: kuidas oma karjääris ka hiljem samme edasi astuda.

Sinu peres on isapoolse suguvõsa kaudu ka juudi verd. Teades, kuidas Iisraeli klubidele meeldib juudi juurtega mängijaid endale tuua – kas sinu vastu ka sealt huvi tunti? Su isa mängis ju samuti noorena paar aastat Iisraelis korvpalli.

Haifa Maccabist isegi oli huvi, aga see tundus minu jaoks liiga vara – Iisraeli liiga on päris kõva, seal oleks kohe ilmselt keeruline olnud.

Hollandi liiga siis ei ole!?

Hollandi liiga on ka! Seal oli mul aga alguses võimalus ennast noorte juures esiliigas koguda ja tõestada, enne kui kõrgliigasse läksin. Ma arvan, et see oli loogilisem käik.

Utrechtis ei läinud sul väga kaua aega, et kanda kinnitada. Kogu sinu poolaasta oli väga ebaeestlaslik: duubeltiimis tõusid kiirelt liidrite sekka ning ei läinud kaua, kui hakkasid juba esindusmeeskonda esindama. Sealjuures ei ole Utrechti duubeltiim mõnes noorteliigas, vaid tugevas Hollandi esiliigas, kus on nii mõnedki Eesti koondislased mänguaja osas hätta jäänud. Kuidas suutsid nii kiirelt läbi murda? Kas ise oskasid seda oodata?

Kui Hollandisse läksin, siis nii kiirelt ma seda ei oodanud – keskendusin rohkem sellele, et suudaksin end esiliigas põhikoosseisu mängida. Kõik läks aga nii kiiresti – mängisin seal kümme mängu ja olin juba esinduses. Ma arvan, et võtmekoht oli see, et uskusin endasse ja tegin väga palju tööd. Kui tuli mõni halb mäng sisse, siis ei lasknud pead norgu, mängisin oma mängu edasi.

Selline iseendasse uskumine kiirgab sinu puhul lausa välja. Kust see sul tuleb? Teised Eesti sportlased meenutavad ju tihtipeale pigem halle hiirekesi.

Mu isa on ka väga enesekindel inimene ja oli enesekindel sportlane, nii et ma arvan, et temast tuleb minu puhul nii mõndagi. Kui tahta välismaale proovima minna või lepingut teenima, siis pead olema enesekindel. Kui välisklubil on valida, kas võtta prantslane või eestlane, siis valivad nad sageli ikka pigem prantslase. Eestlastel jääb tihtipeale sellest eneseusust puudu. Tihtipeale, kui keegi mõnelt prooviperioodilt välisklubist tagasi tuleb ja talt küsitakse, kuidas läks, siis vastatakse, et normaalselt. Kui mina tagasi tulin, ütlesin kohe, et läks väga hästi ja usun, et saan lepingu!

Märtsikuiste koondisemängude eel olid Hollandi esiliigas juba viis-kuus mängu ja väravagi kirja saanud. Kas ootasid A-koondise kutset juba siis? Oli sul peatreener Thomas Häberliga selles osas juba toona suhtlust?

Ootasin koondisekutset juba Floras mängides, sest suutsin ennast nii trennides kui mängudes tõestada. Samas on selge, et parem võimalus on A-koondisesse pääseda välismaal mängides. Selles mõttes küll ootasin A-koondise kutset juba märtsis, kuid rääkisin Thomas Häberliga ja ta selgitas, et mul oleks parem U21 koondises mänguaega saada, seda enam, et U21-l oli abi vaja. Selles mõttes olin lõpuks rahul, sest sain mängida. Pigem mängin kui istun pingi peal.

Juunikuine koondiseaken oli sinu jaoks päris omapärane. Lõid esmalt kaasa U21 koondise väga kurvas 0 : 5 kaotusmängus Aserbaidžaanile, siis aga olid juba A-koondise juures, kui võitsime Maltat. Emotsioone skaala ühest otsast teise!

Need emotsioonid olid tohutult erinevad. Markus Poom ütles mulle Maltal isegi lõbusalt: näe, Rocco, vaata – Eesti võidab! See oli väga lahe. 0 : 5 kaotuse pealt sellise 2 : 1 võidu peale tulla… see on eriline tunne.

Sul on ka noortekoondistest ilmsel väga erinevaid mälestusi. 2019. aastal olid ju ka sina selles kuulsas U17 koondises, kes ühe aasta jooksul Hispaaniat, Prantsusmaad ja Rootsit võitis. Kust tulevad käärid sisse, et vaid mõned aastad hiljem paar vanuseklassi vanemate seas Eesti täielikuks peksupoisiks osutus?

Meil oli väga hea sats ja hea treener Norbert Hurt. Need olid head võidud ja tähtsad võidud, aga sõprusmängudes, kus vastased ilmselt oma päris parima koosseisuga peale ei tulnud. Eesti jaoks oli sellegipoolest väga oluline, et suutsime selliseid vastaseid võita. Meil oli hea tiim, hea omavaheline keemia ja hea spordipsühholoog Laur Nurkse, kes oskas meid motiveerida ja tuli alati rääkima, kui midagi juhtus. Hea sats, hea treener ja kõik oli hästi.

Spordipsühholoogi abi – tunnetad sa, et seda peaks ka teistes koondistes kasutama? Praeguses A-koondises ja U21 koondises sellist võimalust ju ei ole.

Mina ütlen, et seda oleks vaja. Isegi siis, kui ei ole mingit konkreetset probleemi, tasub spordipsühholoogiga rääkida, sest alati võib ta anda nippe, kuidas veelgi paremaks saada. Hollandis on meil meeskonna juures ka psühholoog, kes mängijaid aitab. Kui sinna siirdusin, istusime kohe maha ja rääkisime pool tundi. Kui ta saab juba aru, milline inimene oled, oskab ta sind paremini aidata.

Seesama U17 koondis pidi Eestis 2020. aasta kevadel mängima EM-finaalturniiri, kuid koroonapandeemia tõttu jäi kõik sisuliselt viimasel hetkel katki. Kui valusalt see toona mõjus?

See turniir oleks meie poistele olnud väga hea koht, kus ennast näidata. Mänge oleksid vaadanud väga paljud agendid ja kõik lootsime selle peale, et kui hästi mängime, võetakse meid kuhugi välisklubisse. Kahjuks jäi turniir ära, aga Konstantin Vassiljev saatis meile videopöördumise, mis selgitas kõik asjad hästi lahti – et tehtud töö ei lähe raisku, kõik tuleb hiljem kasuks.

A-koondise debüüdil Albaanias pääsesid platsile viimaseks kaheksaks minutiks, aga tundus, et sisseelamisega sul probleeme ei olnud – olid aktiivne ja mängus kohe sees. Jalg üldse ei värisenud?

Ei värisenud üldse! Olin selleks hetkeks mentaalselt ja füüsiliselt valmis ja tegin oma töö ära.

Järgmises koondiseaknas sügisel mängid juba suuremat rolli?

Loodan! Kui mängin Hollandis hästi, siis tahan olla koondise põhikoosseisus.

Selleks tuleks sul positsiooni mõttes vist eelkõige Mattias Käit pingile mängida?

Tema on jah minu positsiooni mängija, aga konkurents on edasiviiv jõud. Konkurents Eestis on väike, aga Hollandis väga suur – jalga ei saa seal kunagi sirgeks lasta. Ma arvan, et meil tuleb Käidiga hea konkurents. Kui vaja, siis mahume koos ka platsile ära!

Koondise uustulnukatel on teadupoolest omad rituaalid – pidid õhtusöögil kõigi ees kindlasti midagi ka laulma. Mida laulsid? Kes on meeskonnas see, kes selliseid rituaale elus hoiab ja uustulnukaid kamandab?

Valisin Nublu „Mina ka“. See on juba vana traditsioon, et kui teed debüüdi, siis pead laulma – nii et olin selleks valmis. Max (Maksim Paskotši – R. O.) tuli juba tükk aega varem ütlema, et Rocco, nüüd pead laulma! Laul oli juba ammu välja valitud. Kodus eraldi ei harjutanud, aga kui autoga sõidan, siis eks ikka laulan kaasa. Kõige tähtsam on see, et poisid naerda saavad.

Millised eesmärgid oled endale seadnud uueks hooajaks ja kogu karjääriks?

Kõige tähtsam eesmärk on mängida uuel hooajal ennast Utrechti esindusmeeskonnas põhikoosseisu ja saada võimalikult palju mänguaega. Teine suur eesmärk on A-koondises ennast samuti põhisse mängida. Need on hetkel kaks põhieesmärki. Muidugi on mul ka pikemaajalisi eesmärke, aga keskendun hetkel neile kahele asjale.

Kümme aastat tagasi ütlesid väikese poisina Jalkaga rääkides, et tahaksid ühel päeval olla Jalka kaanel. Nüüd on see tehtud – kui kümne aasta pärast uue intervjuu teeme, siis mis võiks olla see unistus, mis on vahepeal täidetud?

Premier League’i ajakirja kaanel olla! Olen suur Manchester City fänn, seda Kevin De Bruyne’i pärast. Ta on minu positsiooni mängija ja olen teda jälginud alates sellest, kui ta Wolfsburgist Citysse siirdus. Ta on üks minu iidolitest.

CV
Rocco Robert Shein
Sündinud: 14.07.2003
Koduklubi: FC Utrecht (Holland)
Positsioon: keskpoolkaitsja
Senine karjäär: JK Tallinna Kalev (2010–2016), FC Flora (2016–2021)
A-koondis (mänge/väravaid): 1/0