Janno Kivisild meenutab elu Kasahstanis: lamba ohverdamine ja ajaloo jaoks ununenud mäng Põhja-Koreaga

Põhjalikus intervjuus räägib Kivisild nii oma teekonnast jalgpallis, treeneritöö spetsiifikast, Eesti noortejalgpalli hetkeolukorrast, pikast tööst Eesti A-koondise juures, põikest Kasahstani ning paljust muust.

Kelleks sa väikesena saada tahtsid? (@anne_mai.alas)

(Mõtleb tükk aega – toim.). Ma arvan, et üks, mis väikeseid poisse-tüdrukuid ikka imponeerib, on see, mida nende vanemad teevad. Kui lasteaias käisin, oli minu isa kaugsõiduautojuht – ta sõitis nõukogude ajal mööda Venemaad ja Eestit ringi ja sel ajal tundus see hästi huvitav ja seiklusrikas töö. Mõtlesin, et kui ise suureks saan, oleks küll vahva millegi sellisega tegeleda.

Kui ühel hetkel sporti teadlikumalt suhtuma hakkasin, käisid ka mul peast läbi mõtted, et mis oleks, kui saaks professionaalseks sportlaseks. Samas jõudis mulle ka reaalsus küllaltki kiiresti kohale – et minu oskustest ja tasemest elukutseliseks sportlaseks saamiseks ei piisa.

Väiksemana käis ilmselt veel asju läbi – lugesin kooliajal palju raamatuid, näiteks on läbi loetud kõik lood „Seiklusjutte maalt ja merelt“. Siis mõtlesin küll, et oleks lahe olla maadeavastaja või mõni selline tegelane. Kindlat kinnisideed aga polnud.

Kuidas jõudsid jalgpalli juurde? (Joosep)

Minu isa Tiit tegeles aktiivselt jalgpalliga, aga mina ise olin alguses hoopis korvpallitaustaga. Käisin algkoolist 12. klassini Rapla spordikoolis, treenisin regulaarselt ja mängisin korvpalli, aga isa mängis samal ajal Kohila Püsivuse eest jalgpalli. Poistena olime seal muidugi pidevalt kõrval ja toksisime palli ka ise. Mäletan hästi seda päeva, kui suured mehed mind ja minu aasta nooremat venda esimest korda oma treeningule lubasid ning lasid meil mõned harjutused ja väiksemad mängud endaga kaasa teha. Väga uhke tunne oli! Ja enda mäletamist mööda saime vennaga päris hästi hakkama ka. (Naerab – toim.).

1993. aastal lõi isa koos paari sõbraga jalgpalliklubi Rapla Atli. Kõigepealt loodi poiste treeninggrupp, siis juba meeste oma, mis noortest välja sirgus. Alates sellest hetkest hakkasin lisaks korvpallitrennile regulaarselt osalema ka jalgpallitreeningutel. Ühel hetkel mängisin noorte meistrivõistlustel isegi paralleelselt jalgpalli ja korvpalli. Täiskasvanute võistkonnaga hakkasime jalgpalli mängima Eesti teise liiga tasemel – võistkondi oli toona vähem ja see oli riigi tugevuselt kolmas liiga. Korvpallis mängisin Eesti esiliiga tasemel. Kuna teenisin kaht jumalat korraga, siis ülikooli kehalise kasvatuse õpetajaks õppima astudes ma ei teadnud, kummaga edaspidi tegeleda tahan. Kuna jalgpallisuunda aga Tallinna pedagoogikaülikoolis ei olnud, siis pidin valima korvpalli eriala, kuid huvitaval kombel hakkasin treeneriametit ikkagi praktiseerima jalgpalli juures.

Ehk siis: tänu isale ja Rapla Atli kaudu on see teekond alguse saanud. Edukamaks jalgpalluriks sai aga hoopis mu vend Janek, kes jõudis ka Eesti U21 koondisesse välja.

Mis meeldib sulle jalgpalli juures kõige rohkem? (Inger Rudsit)

Ühelt poolt öeldakse, et jalgpall on ääretult konservatiivne: reegleid väga muuta ei soovita ning traditsioonidest peetakse auga kinni. Mulle see meeldib! Teisalt on jalgpallimängul ääretult palju variatsioone – see on nii mitmekülgne ja ettearvamatu! See on spordiala, kus ka paberi peal selgelt nõrgemal võistkonnal või autsaideril on iga mängu alguses reaalne, mitte ainult teoreetiline võimalus tulla mängust välja võitjana. Selleks peab muidugi ühel konkreetsel ajahetkel sündima palju õnnestumisi ja eneseületamisi, kuid teadmine, et see on võimalik, teeb jalgpallist siiani minu jaoks väga armastusväärse ja huvitava mängu.

Kes on sinu lemmikjalgpallur? (@johannesluik11)

(Mõtleb pikalt – toim.). Eks see on ajas muutunud. Vanasti imponeeris mulle väga Manchester Unitedi kapten Roy Keane, just karakteri ja võitlejamentaliteedi poole pealt. Kui lugesin läbi tema autobiograafia, sain aru, kui kompromissitu ja tough ta tegelikult oli.

Lisaks veel näiteks ka Peter Schmeichel, kes mulle natuurilt ja olemuselt väga meeldis. Just selle poolest, millise panuse ta oma liidriomaduste ja vaimsusega võistkonnale andis. Tema oskuste pagas ei pruukinud paljude jalgpallisõprade arvates olla väravavahi jaoks täiuslik, kuid olenemata sellest suutis ta end maailma tippu mängida ja olla oma aja üks parimaid puurilukke.

Viimasest ajast on kindlasti silma jäänud see, millist taset vaatamata oma vanusele on näidanud Lionel Messi ja Cristiano Ronaldo. Nähes, kui nõudlik on tänapäeva tippjalgpall ja mida see nii füüsiliselt kui vaimselt mängijatelt nõuab, millist pühendumist ja milliseid ohverdusi, siis on see ainult imetlusväärne.

Kes võidab sel hooajal Premium liiga? (Joosep)

Tänasel päeval on jäänud valik kahe võistkonna peale – kas valitsev meister FCI Levadia või tiitlit tagasi nõudlev FC Flora. Võib muidugi kulli ja kirja visata, aga et mitte keerutada ja konkreetne vastus öelda, siis tean oma karjäärist hästi, et meistritiitlit kaitsta on tunduvalt raskem kui seda mingi aja tagant uuesti võita. See ei ole lihtsalt klišee, see ongi päriselt nii! Mingisugune loogika soosib praegusel hetkel seega Florat, nii et kui peaksin ühe meeskonna pakkuma, siis oleks selleks Flora.

Kust otsid harjutusi, mida trennides kasutada? Millistest allikatest? (@marianicole_88)

Harjutuste planeerimisel või loomisel on alguspunkt tegelikult mäng ise. Ma ei tegele lastega, kus drilliharjutustel on tihti suurem osakaal, sest soovitakse lihvida isoleeritud keskkonnas mingit jalgpallilist elementi, vaid olen toimetanud profimängijatega selles keskkonnas, kus lähtepunktiks on suur mäng ja selles tekkida võivad olukorrad või probleemid, mis tuleb lahendada. Selles maailmas luuakse harjutused, lähtudes enamjaolt sellest, mis suurel platsil on mängus juhtunud, ja tuuakse need olukorrad väiksemal maa-alal väiksema mängijate arvuga harjutusse üle. Selles mõttes on see huvitav ja loovust nõudev protsess, sest olukorrad ja väljakutsed on erinevad. Mina ei ole selline, kes väga palju YouTube’ist või raamatutest harjutusi vaatab, sest minu töö spetsiifika on seni olnud natuke teistsugune.

Kuidas motiveerida mängijaid midagi tegema? (@merith_k)

Kõige olulisem on mängija sisemine motivatsioon ja see sõltub väga palju mängijast endast. Treenerina on sul võimalus ja roll aidata mängijal see sisemine motivatsioon üles leida, seda võimendada ja pidevalt värskena hoida. Väline motiveerimine võib lühikeses ajaperspektiivis olla mingit moodi tulemuslik, aga pikas perspektiivis on need mängijad ise, kes peavad endast selle motivatsiooni üles leidma. Treeneri roll on leida need viisid, kuidas mängijas sisemise motivatsiooni hoidmise või kasvatamise osas teadlikkust tõsta – olgu selleks näiteks sobivate tegevus- või soorituseesmärkide püstitamine.

Kas Eesti noorte arendamine on heal tasemel? (@stevensiilmand)

Jah ja ei. Alustades positiivsest: „jah“ seetõttu, et tänasel päeval on Eestis klubisid, kus erialane teadlikkus ja kvalifitseeritud spetsialistide olemasolu on noormängijate arendamiseks täiesti arvestataval tasemel. „Ei“ aga seetõttu, et kahjuks on neid klubisid meil liiga vähe. On olemas üksikuid häid eeskujusid, aga laiemas plaanis on meil veel kõvasti arenguruumi soovitud tulemuseni jõudmiseks.

Missugune noorteakadeemia on Eestis kõige parem? (@kaarel_ruus)

Eestis ei ole seni ära defineeritud, milline klubi või organisatsioon võib ennast akadeemiaks nimetada. Kuna täna võib seda teha sisuliselt igaüks, siis on sellele küsimusele keeruline vastata, kuna me ei ole konsensuslikult kokku leppinud, millistele kriteeriumitele peab selline klubi vastama.

Jalgpalliliidu akadeemia on endale võtnud õiguse end akadeemiaks nimetada seetõttu, et meie mudel on Šveitsist toodud ja meie keskkonda ümber kohandatud – ja Šveitsis nimetatakse selliseid mudeleid akadeemiateks. Aga senikaua, kuni me ei ole loonud kindlaid kriteeriume, millele peab end akadeemiaks nimetav organisatsioon vastama, ei ole mõtet edetabeleid koostada.

Millist nõu annaksid noortele palluritele? (@rocco_oja)

Kui peaksin välja tooma ühe lühikese soovituse, siis see kõlaks nii: olge tublid ja usinad treenijad, osalege aktiivselt treeningutel. Kuulake tähelepanelikult, millist nõu treenerid teile annavad, ning üritage alati aktiivselt kaasa mõelda. Võtke igast treeningust maksimum – aga sellele lisaks leidke aeg, pühendumine ja motivatsioon tegeleda järjepidevalt enda oskuste arendamisega ka väljaspool treeninguid. See on sama oluline kui treeningutel osalemine ja seal endast parima andmine! Iseseisvaks treenimiseks ning oma oskuste lihvimiseks püstitage endale eesmärgid, mis oleksid ühelt poolt piisavalt keerulised ja paneksid teid pingutama, aga teisalt usina harjutamise järel saavutatavad.

Kas nõustud mitme endise mängija hiljuti välja öelduga, et meie treenerite koolitamise tase on madal? Kas koolituste taseme parandamiseks on juba midagi ette võetud või kas lähiajal on plaanis sellega seoses midagi muuta? (Kristjan)

Alustame sellest, et võtame igasugust kriitikat enda suhtes tõsiselt, me ei suhtu sellesse üleolevalt. Esimene samm, mille tegime, on see, et tellisime endale UEFA auditi – meie juurde tulevad inimesed, kes tunnevad olukorda igal pool Euroopas ja on loonud dokumendi nimega „Coaching Convention“, mille järgi kogu Euroopas sünkroniseeritult ja ühtsete aluste järgi treenereid koolitatakse. Nad teostavad detailse auditi, et üles leida ning välja tuua meie kitsaskohad, misjärel on meil reaalselt olemas eksperthinnang oma koolituste kvaliteedile.

Tänasel päeval näeme ise, et meil on vajaka tööjõust. Need inimesed, kes meie koolitusosakonnas töötavad, on väga tublid ja töökad, aga tegutsevad oma võimekuse ja võimete piiril. Hetkel jääb kahjuks inimjõust puudu, et piisava kiirusega olemasolevaid programme ja koolitusi veelgi mitmekülgsemaks muuta ning samaaegselt arendada ja välja töötada uusi ja huvitavaid täiendkoolitusi. Me muidugi kõige sellega täna ka tegeleme, aga see on väga aeganõudev protsess. Seda kõike tahaks ju kohe, nüüd ja praegu! See on koht, kuhu peaksime organisatsioonina rohkem investeerima, et progress oleks kvaliteetne ja kiire.

Kas inimjõudu peaks sisse tooma välismaalt? Nii ja naa. Juba täna teeme väga palju koostööd välisekspertidega. On kohad, kus vajame teadmisi väljastpoolt, aga on ka valdkondi, kus on meil endal väga pädevaid ja kogenud eksperte, keda on võimalik meie protsessi kaasata.

Miks on Eesti U21 koondise tulemused olnud viimastel aastatel niivõrd kehvad, lausa katastroofilised? (Timo)

Olen nõus, et see on emotsionaalselt olnud ehk kõige rohkem mõrusid hetki pakkunud vanuseklass. Üritan sellele anda selgituse kahe nurga alt. Kohe kindlasti ärge võtke seda vabanduste otsimisena. Oleme piisavalt enesekriitilised, et mõista olukorra tõsidust, ning teeme ka omalt poolt kõik, et leida tekkinud olukorrale mõistlik lahendus.

Toon lihtsa näite – kui võtame eelmise aasta nii poiste kui tüdrukute U17 koondise, siis olime seal väga konkreetselt kokku leppinud, et need võistkonnad komplekteeritakse kahe sünniaasta pealt. Mõlema U17 koondise kohta saame täna öelda, et 2021 oli Euroopa mõistes neile pigem edukas – poistel ja tüdrukutel on küll pisut erinev võistlussüsteem, kuid eelmisel aastal pääsesid mõlemad U17 koondised esimesest etapist edasi ehk sisuliselt Euroopa 55 riigi seas esimesse poolde.

U19 on aga vanus, kus edu saavutada või korrata on juba oluliselt keerulisem, U21-s veel keerulisem. Miks nii? Meil on täna olukord, kus parimad U19 vanuseklassi mängijad esindavad juba U21 koondist, parimad U21 mängijad aga A-koondist. Paljud võtmemängijad, kes peaksid olema võistkonna selgroog, esindavad juba järgmise astme koondist. Hea näide on meile kõigile positiivseid emotsioone pakkunud Maksim Paskotši, kel jäi U21 koondis täiesti vahele – ta liikus otse U19 koondisest A-koondisesse. See on üks ratsionaalne selgitus.

Teisalt peame tõsiselt järele mõtlema ning analüüsima, mida saaksime täna veelgi paremini ära teha nii meie jalgpalliliiduna kui ka klubid selleks, et üleminek noortejalgpallist täiskasvanute jalgpalli sujuks noorjalgpalluritel veelgi efektiivsemalt ning võimalikult väikeste tagasilöökidega. On ääretult oluline, et perspektiivikad noormängijad jõuaksid keskkonda, kus samaaegselt ollakse piisavalt nõudlik kui ka toetav selleks, et noormängija arengule kaasa aidata ning toetada tema potentsiaali maksimaalset realiseerimist.

Kes on Eestis olnud viimase kümne aasta jooksul lootustandvaim noortetreener? (@ehtekas)

Kas see tähendab, et tal on noortetreenerina perspektiivi või ta on tänasel päeval juba suurepärane noortetreener ja seda oma tegudega viimasel kümnendil tõestanud?

Esimene inimene, kes kohe silme ette tuleb, on Ivo Lehtmets, sest tean, kui pühendunud, kvalifitseeritud ja kõrge kvaliteediga noortetreener ta on, kuid küsimuse sõnastus tähendaks minu jaoks justkui seda, et sellel treeneril peaks olema potentsiaali, milleni ei ole ta veel jõudnud. Ma arvan, et sellisel juhul on sellele küsimusele keeruline vastata, sest klubides on kindlasti palju lootustandvaid perspektiivikaid noortetreenereid, aga ühtegi konkreetset nime ma tänasel päeval välja ei tooks, sest ei soovi hakata praegu kellelegi isiklikult survet peale panema: et näe, see on treener, kes tuleb ja päästab meid kõigist meie hädadest. (Naerab – toim.).

Miks sa ei ole tahtnud peatreeneriks saada? (@silverpaev)

Kes ütleb, et ma ei ole tahtnud? (Naerab laginal – toim.). Kui ausalt ära rääkida, siis oli aeg, kus olin samal ajal peatreener ja abitreener – see oli aeg, kui töötasin Floras esindusmeeskonna abitreenerina ja olin samal ajal duubeltiimi peatreener. Sain mõlema ameti kogemused ja vitsad. Samuti tean ju hästi, mida tähendab Eesti kõrgeimal tasemel peatreener olla, sest olin aasta ja natuke peale ka Flora esinduse peatreener. Tagantjärele mõeldes tuli aga see kõik minu jaoks liiga ruttu ja ootamatult ning ma ei olnud selleks valmis – ma polnud iseenda jaoks sel hetkel suutnud luua jalgpallinägemust. Sel ajal oli see suuresti siiski Arno Pijpersi jalgpallifilosoofia Janno versioon.

Tegelikult kukkusin ju peatreenerina läbi, vähemalt ise tundsin sel hetkel nii. See võttis ka arvestatavaks ajaks ära soovi peatreener olla, sest tundsin, et ma ei olnud sel hetkel Premium liiga tiitli peale mängiva meeskonna peatreenerimaterjal. Abitreener olin aastaid olnud, teadsin hästi, mis on minu tugevused ja kuidas saan meeskonnale ja peatreenerile kasulik olla. Seetõttu olidki minu järgmised ametid seotud just abitreeneri rolliga ja mul ei olnud mõtteski midagi sellist, et aitab – nüüd tahan saada peatreeneriks.

Ühel hetkel tekkis mul jalgpalliliidus tehnilise direktori väljund ja see töö mulle tohutult meeldib. Tunnen, et saan siin kokku panna kõik oma senised kogemused ja neid rakendada – olen olnud ju treenerite koolitaja, noortetreener, täiskasvanute treener, peatreener, abitreener, olen isegi ülikoolis jalgpalliteooriat ja -praktikat õpetanud. Üks pool on ameti spetsiifika, teine aga see, et mul on olnud võimalik selle ameti kaudu kohtuda ja koostööd teha suurepäraste oma ala ekspertidega. Hea näide on Michel Sablon, kes pani aluse Belgia jalgpalli suurele tõusule. Olen saanud selliste inimeste kõrvalt õppida ja näha, mismoodi on teatud protsessid alguse saanud ja mida kõike peab enne läbi tegema, et lõpuks kuhugi jõuda. Pean tunnistama, et täna ei mõtle ma peatreeneriks olemise peale.

Jah – aeg-ajalt, eriti suurturniiride ajal mänge vaadates hakkan selles suunas mõtlema, sest treeneriks oleku kogemus on võtnud mult võime lihtsalt niisama jalgpalli vaadata. Vaatan seda alati mõtestatult ja jälgin, kuidas võistkonnad käituvad ja miks midagi väljakul toimub. Täna olen aga valinud enda jaoks tehnilise direktori tee, mis annab mulle emotsionaalselt väga palju, ja loodetavasti sellel teel ka jätkan.

Kui palju on sulle klubid Eestist või mujalt aastate jooksul tööpakkumisi teinud? (Vello, Tallinn)

Saan öelda, et on tehtud ja mitte ainult Premium liiga tasemel, vaid näiteks ka esiliigadest ja isegi teise liiga tasemelt. Samuti on lihtsalt uuritud, kas sooviksin vahepeal noortega ka tegeleda. Kuna minu praegune amet haarab mind endasse aga 24/7 ja nõuab suurt pühendumust, siis on need jutud suhteliselt kiiresti lõppenud. Mul on selge nägemus, kuhu ma ideaalses maailmas soovin meie tehnilise osakonnaga jõuda, on olemas põhjendatud ootus ja lootus, et oleme selle suunas esimesi samme tegemas, ning sellel on konkreetne ajaline mõõde. Tahaksin hetkel enda poolt kõik teha, et sinna jõuda, siis saab juba edasi vaadata.

See ideaal tähendab seda, et tehniline osakond oleks Eesti jalgpalliteadmiste, professionaalsuse ja teadlikkuse keskus, kuhu koondame kokku oma ala parimad eksperdid Eestis. Tänase päeva reaalsus on see, et meil on liiga palju neid inimesi, kes tegutsevad väga mitmes rollis ning kel ei ole seetõttu võimalik ühe kindla spetsiifilise valdkonnaga tegeleda. Samuti on meil palju osalise töökoormusega inimesi, kelle know-how’d me sisse ostame ja kes pole pidevalt meie käsutuses. Kui inimene peab teenima kaht-kolme jumalat, siis annab ta paratamatult kokkuvõttes igal pool natuke ära ja see segab tal konkreetses valdkonnas potentsiaali maksimaalselt realiseerida.

Millise peatreeneri kõrval oli sul koondises kõige parem tööd teha? (@karlandressaul)

Kirjeldaksin kõigepealt inimesi. Sain Teitur Thordarsoniga, kes mu A-koondise juurde abiliseks tõi, koos töötada kõigest pool aastat. Tema puhul kõnetasid mind tema inimlikud väärtused ja see, millise meeleolu ta lõi. Tema juures sain esimest korda aimu, misasi see tippjalgpall olla võib, ja seda lähemalt näha.

Arno Pijpersiga käisin pika ühise tee nii Eestis kui Kasahstanis, kus olime sarnases rollis nagu Eestis – samaaegselt koondise juures kui ka ühe klubi – FC Astana – juures peatreeneri-abitreenerina. Ühelt poolt oli see väga huvitav ja edukas periood, teisalt ka väga keeruline aeg. Kes on välismaal ja kodust kaugel töötanud, arvatavasti teab, mida see kõik tähendab, eriti kui olla suur osa ajast üksi, ka oma perest ja lähedastest eemal. Aeg Arnoga aitas mul oma jalgpallialast teadlikkust pidevalt kasvatada, sain temalt aina suuremat ja suuremat vastutust ja rolle juurde. Ta on üks minu mentoritest. Kõik sai ka väärikalt premeeritud – tulime meistriteks nii Eestis kui Kasahstanis.

Eestlastest tooksin välja Tarmo Rüütli. Esimene periood oli temaga lühike, vaid aasta, aga just see teine periood… Ta on treenerina kõigist teistest nii erinev ja seda ei oskagi kirjeldada või selle kohta ratsionaalset selgitust anda. Võistkonna atmosfäär ja üksteise usaldamine – see oli mingis mõttes nagu sõpruskond, mis oli nõus endast kõik viimse veretilgani väljakule jätma. Tema enda natuur ja see vabadus, mida ta ka mulle abitreenerina andis – seal oli nii palju usaldust ja samas meie enda vastutust, et meenutan seda kõike suure naeratusega näol.

Viimane oli Martin Reim, kellega tegime alguses koostööd Flora tasandil, tulime kaks korda Eesti meistriks ja võitsime palju asju vaatamata sellele, kui keeruline see aeg Floras tegelikult oli. Martiniga olime ju tegelikult olnud varem Floras ka nii, et tema oli mängija ja mina treener – aga Martin oli nii intelligentne mängija, et mis treener Janno Kivisild tema jaoks oli! Ühel hetkel sain aga oma kogemusi talle kui treenerile edasi anda. 

Millise koondisemängu järel on riietusruumis olnud kõige parem olla? Millise mängu järel aga kõige halvem? (Henrik, Tallinn)

Olin koondise abitreener enam kui 230 ametlikus mängus, nii et päris kõiki ma kohe kindlasti meenutada ei suuda, aga üks, kust mäletan atmosfääri ja kõike hästi, oli ka ehk üks esimesi suuri saavutusi – see oli võit kodus Venemaa üle. Jah, see oli sõprusmäng ja nii edasi, aga kõik, mis selle mängu ümber toimus, tegi sellest emotsionaalselt ühe erilisema kohtumise, mida platsi kõrvalt vaadata. See tunne, mis lõpuvile ajal oli… Sama meeleolukas ja vinge oli ka kõik see, mis sellele riietusruumis järgnes.

Ma arvan, et kõige muserdavam oli ikkagi häving Saksamaa vastu. Seda tunnet ei saa kirjeldada, see oligi üks ääretu tühjus, peas oli mustmiljon küsimust ja palju arusaamatust. See on kogemus, mida ei soovi mitte kunagi mitte kellelegi. Nii palju asju oli valesti, et ei teadnud, kust pihta hakata, teadmised-oskused ei käinud sellest enam üle. See oli ka põhjus, miks pärast seda tagasi astusime.

Milline näeb koondise treeneri töö igapäevaselt välja? Mängijaid, keda treenida, on ju vaid mõne nädala jooksul aastast. Mida tehakse lisaks sellele, et hoitakse silm peal sellel, kuidas koondislased klubis mängivad? (Kristo, Tartu)

Põhiline töö on kindlasti mängijate jälgimine klubide juures. Kas nad mängivad, millises rollis nad on? Kui on vigastusi või tagasilööke, tuleb neid toetada. Üks roll, mis minul väga palju aega võttis, oli ka vastaste skautimine ja analüüsimine. Tavaliselt vaatad järgmise vastase puhul ära kolm kuni viis mängu. Lisaks igasugused muud organisatoorsed ja administratiivsed küsimused.

Eesti koondises, nagu ka paljudes teistes jalgpallimeeskondades, on tavaks, et debüüdi teinud mängija peab kaaslaste ees lauluga esinema. Kas see tava oli Eesti koondises juba siis, kui sina A-koondise juures alustasid? Kes on selle aja jooksul olnud parim, kes halvim laulja? (Kert)

Traditsioon ise tuli meile Viggo Jenseniga. Esimene mängija, kes laulma pidi, oli vist Kaimar Saag.

Ega jalgpallurid erilised viisipidajad mehed ei ole, aga võin öelda, kes on olnud kõige pühendunum laulja! Mees seisis rahva ette, jalad laiali, käed risti rinnal ja silmad kinni, nõjatus taha ja lihtsalt hakkas laulma – see oli Marko Meerits! Kui ma õigesti mäletan, siis laulis ta Jaan Tätte laulu. See enesekindlus, kuidas ta sellele kõigele vastu läks, oli muljetavaldav! Viisipidamine ja õigele kõrgusele pihta saamine oli seejuures täiesti teise- või isegi kolmandajärguline…

Kuidas võrrelda koondise treenerina täiesti erinevates liigades mängivate pallurite mängutaset? Mille järgi saada aru, et kuskil tugevas välisliigas esimesi samme tegev mängija pole veel koondise jaoks valmis, aga mõni Eestis palliv sama positsiooni mängija on? (Berit, Tallinn)

Eks see ongi keeruline. Minu hinnangul saab kõige parema pildi ette ikkagi siis, kui on võimalus mänge kohapeale vaatama minna – eriti hea, kui saab neid mängijaid ka treeningutel selles keskkonnas vaadata. Ühelt poolt on see väga tänuväärne, et meil on täna olemas InStati keskkond, kust kõikide mängude videopilti vaadata saab, aga sellistes keerulistes liigades, mida ise nii hästi ei tunne, on oluline aru saada, milline liiga tase päriselt on ja milline on treeningukeskkond, kus mängija toimetab.

Toon ühe näite, kus see hästi päevakorda tõusis: kui Frank Liivak Napolist Hispaania madalamasse liigasse siirdus, siis oli meil selle kohta võimalik küll InStatist videomaterjali leida, kuid tegelikku arusaama selle liiga tasemest me kätte ei saanud. Siis käiski teda seal esmalt vaatamas toonane U21 koondise treener Martin Reim ja hiljem veel A-koondisest Magnus Pehrsson ja Jesper Norberg, et oma silmaga näha, milline sealne tase päriselt on ja mis kõik taustal toimub. Seda pelgalt videopildi põhjal teada ei saa.

Mängu vaadates tuleb taseme hindamiseks vaadata erinevaid asju: esmalt mängu organiseeritust ja struktuuri ehk seda, kas sealne jalgpall on mõtestatud või lihtsalt midagi sumbuurset ja kaootilist. Järgmine on mängutempo – ja ma ei pea silmas üldse seda, et esimesest viimase minutini peab tempo olema üliintensiivne ja ülikiire, see võib ka varieeruda. Oluline on jälgida nendel suurema intensiivsusega hetkedel näiteks seda, kui palju on mängijal ruumi ja aega otsuseid vastu võtta ning kuidas mängija nende olukordadega toime tuleb.

Kui sinust saaks Eesti Jalgpalli Liidu president, siis mis oleks esimesed muudatused või tegevused? Mida teeksid teistmoodi? (Martin Pikk)

Minu puhul ei ole küll tegu presidendimaterjaliga – mul ei ole selleks vajalikke omadusi ega ambitsiooni. Aga kui sellele küsimusele kuidagi vastata, siis ütlen nii: kuna tunnen kõige paremini enda valdkonda ehk tehnilist osakonda, siis oleks see minu üheks südameasjaks ja seda saaks mingit moodi veel rohkem forsseeritud, et kvaliteet veel lühema ajaperioodi jooksul kõrgemale tõsta. Alaliidu president peab lisaks sooritusjalgpallile muidugi mõtlema veel harrastusjalgpallile, infrastruktuurile ja kõigele muule, aga mina, kes ma väga kitsa valdkonna eest vastutan, tean, kui oluline on selle roll suuremas jalgpalli ökosüsteemis. Egoistlikult forsseeriksin just selle arengut.

Töötasid mõnda aega Kasahstanis. Millised lood või juhtumised sellele ajale tagasi mõeldes esimesena meelde tulevad? (Oskar)

See on täiesti müstiline maa! Esimene asi, mis meelde tuleb, on see, kui ebausklikud nad on. Paar näidet.

Esiteks – alati kui sõitsime mängule, olid bussijuhil väga kindlad traditsioonid. Esimene neist oli see, et alati lükkas ta endale kätte väga uhked nahkkindad, ja enne liikuma hakkamist pidi ta laskma kolm korda signaali. Järgmine bussiga seotud reegel oli see, et kogu teekonna vältel ei tohtinud buss mitte kordagi sõita tagurpidikäiguga. Mitte kunagi!

Ühe korra, kui olime võõrsilmängul ja roolis ei olnud meie tavaline bussijuht, saime näha, kui tõsiselt sellesse reeglisse suhtuti. Hakkasime juba staadionile jõudma, kui mõnisada meetrit enne seda ei võtnud buss mingil põhjusel esimese korraga teravat kurvi välja. Oh seda reaktsiooni, kui ta selle peale tagurpidikäiku sisse hakkas panema… Juhi kõrval istunud tiimimänedžer sisuliselt hüppas käigukangi otsa, et tagurpidikäiku sisse ei saaks panna! Lõpuks jäigi buss seisma, kogu meeskond tuli välja, võtsime oma kompsud ja kõndisime viimased 300 meetrit staadionile jala. Muide – bussist pidi alati esimesena väljuma peatreener. Sellega seoses läks samuti alati omaette ooper lahti, sest Arno Pijpers pidi esimesena väljumiseks mööda pääsema bussijuhi kõrval lahtikäival istmel olnud mänedžerist.

Teine näide – see on lisaks ebausule ilmselt seotud ka usuga. Enne hooaja algust ohverdasime meeskonnaga lamba. Istusime oma treeninguväljakul koos imaamiga, kes viis läbi traditsioonilised laulud ja palved, mille kõik kaasa tegime. Kogu rituaal lõppes sellega, et sealsamas väljaku peal ohverdati lammas, mida me siis ka sama päeva õhtusöögil sõime. Istusime ümarates laudades, kusjuures igas lauas tohtis toitu tõsta vaid kõige kõrgemal positsioonil asuv inimene. Meie puhul tähendas see siis seda, et Arno pidi suurest kausist kõigile taldriku peale liha panema… paljaste kätega!

Kasahstani koondisega õnnestus mul aga osaleda kohtumises, millest pole mitte ühtegi ametlikku jälge jäänud – Küprosel laagris olles mängisime ühe mängu Põhja-Korea koondise vastu. Mäng peeti väljakul, mis oli sisuliselt ilma olmehooneta harjutusväljak. Pidime kuskil eemal riietuma ja bussiga kohale jõudes vaatasime üksteisele otsa, et kas oleme ikka õiges kohas. See oli kuskil metsatuka sees väga kinnises kohas. Mäletan täpselt, et mäng jäi 1 : 1 viiki, aga kui ühel hetkel enda jaoks guugeldasin, et mitu mängu mul Kasahstani abitreenerina kokku tuli, siis seda kohtumist ma üles ei leidnud! On küll olemas üks sellele eelnenud mäng ja kaks järgnenud mängu, mille Küprosel mängisime, aga kohtumist Põhja-Koreaga mitte. Võibolla pidigi see olema mingisugune kinniste uste taga toimuv mitteametlik kohtumine? Mäletan veel, et põhjakorealased olid juba mängu algusest peale väga väsinud olekuga, ilmselt oli neil parasjagu keeruline treeninglaager käimas.

CV
Janno Kivisild
Sündinud: 5.08.1977 Kohilas

Karjäär
1996–1998         noortetreener, FC Flora
1999–2002         abitreener, FC Flora
1999–2005         abitreener, Eesti A-koondis
2000                     peatreener, Eesti U18 koondis
2001–                  treenerite koolitaja, Eesti Jalgpalli Liit
2003                     peatreener, FC Valga
2004                     tehniline direktor, FC Flora
2005                     peatreener, FC Flora
2006                     abitreener, FC Astana
2006–2007         abitreener, Kasahstani A-koondis
2007–2008         tehniline direktor, FC Flora
2007–2019         abitreener, Eesti A-koondis
2009–2012         abitreener, FC Flora
2011–2013         noortetöö juht, Eesti Jalgpalli Liit
2013–                  tehniline direktor, Eesti Jalgpalli Liit

Saavutused
Eesti meister 2001, 2002, 2010, 2011 (FC Flora abitreenerina)
Eesti karikavõitja 2011 (FC Flora abitreenerina)
Eesti superkarikavõitja 2004 (FC Flora peatreenerina), 2002, 2011, 2012 (FC Flora abitreenerina)
Kasahstani meister 2006 (FC Astana abitreenerina)
231 ametlikku mängu Eesti A-koondise abitreenerina