Levadia uus peatreener Maksõm Kalõnõtšenko, kelle sõnumid ei kipu mängijatele kohale jõudma.

Foto: Martin Ahven
Rasmus Voolaid 18. september 2022 18:58

Nüüd on vist küll Eesti meister selgunud, sest FC Kuressaare tegi klubi ajalugu ja alistas esmakordselt ausas võitluses FCI Levadia 3 : 2. Levadia leerist tuleb aga aina murelikumaid noote ja tundub, et meeskond ning klubi valitud uus suund ei käi veel ühte jalga.

Tõele au andes on Levadia ka korra varem võidupunktid Kuressaarele loovutanud, aga seda läbi tehnilise kaotuse. See juhtus 2011. aasta juulikuus, kui Levadia saatis platsile Albert Taari, kes tegelikult poleks veel tohtinud mängida. Toona kasutas Taar talle punase kaardi eest määratud kolmemängulise võistluskeelu kenasti ära, aga klubil jäi tähelepanuta, et kogunenud kollaste kaartide tõttu oleks ta pidanud ühe matši veel vahele jätma. Nii kirjutatigi Kuressaarele tabelisse juurde kolm punkti ja seisuks määrati - : 0.

Seekord pandi Levadia aga ausas võitluses platsil selili – juba 43. minutiks oli Sten Reinkort Kuressaare kahe väravaga ette viinud ning teise poolaja alguses lõi Märten Pajunurm penaltist 3 : 0. Siis ärkas tasapisi ka Levadia, aga väravad tulid ainult standardolukordadest – esmalt lõi Zakaria Beglarišvili karistuslöögist ühe tagasi ja 90+1. tuli teine sama mehe penaltist. Enamaks aga jõudu ei jagunud.

„Meile räägiti enne mängu, kuidas täna on olemas variant teha ajalugu. Eelmisel aastal tegime Kaljuga, nüüd siis Levadiaga,“ rääkis Kuressaare ründelegend Sander Laht. „Meie häälestatus oli väga hea. Meil on hea enesekindlus, rekordarv punkte, oleme hästi mänginud ja midagi kaotada ei ole. Tunneme ise ka, et suudame kõigiga mängida. Isegi, kui meil on palju mehi puudu, siis suudame jõud ühendada ja eelmise aasta meistri vastu 3 : 0 juhtima minna ja lõpuks võõrsil võita.“

Kalnõtšenko vs Levadia meeskond

Levadia jaoks oli tegemist uue peatreeneri Maksõm Kalõnõtšenko debüüdiga. Kui pool hooaega juhendasid Levadiat Marko Šavic ja Vladimir Vassiljev, siis vahepeal tüüris kaks kuud meeskonda Ivan Stojkovic, aga minema kupatati ka tema. President Viktor Levada on klubis tegemas suuremaid ümberkorraldusi, sest nii spordidirektor Tarmo Kingi kui meeskonna jaoks oli viimane treenerivahetus suur üllatus. Stojkovici minemasaatmisega lahkusid klubist abitreener Nikola Mitic ja füüsilise ettevalmistuse treener Uroš Nikolic. Serbia ajastu sai lõpu ning algas Ukraina oma. Kalõnõtšenko pole ainus Ukraina täiendus, sest kuulda on olnud, kuidas Kingi ja Levada vahele on toodud klubisse veel üks ukrainlane ning lähinädalatel on tulemas veel lisa. Siis on oodata ka klubi ametlikku teadet.

Kuluaarides on olnud kuulda, kuidas kogu meeskond on seda meelt, et treenerivahetus oli väär. Juba enne mängu liikusid jutud, et treeningutel valitseb segadus ja arusaamatus. Kui Serbia ajastul olid treenerid ja mängijad ühe asja eest väljas, siis praegu on tekkinud justkui kaks leeri.

Ka kapten Brent Lepistu ei hoidnud end ajakirjanike ees tagasi, aga ridade vahelt võis välja lugeda, et asjad on veelgi halvemini kui ta sõnadega väljendas. „Varasemaga võrreldes oli kõik teistmoodi. Praegu on klubis muutuste ajad ja uus suund. Eks näha ole, kuhu asi liigub,“ alustas ta.

Levadia kapten Brent Lepistu (parempoolne rohelises särgis) Kuressaarega võitlemas.

Foto: Martin Ahven

„Kui ma ausalt ütlen, siis ei saa ma ise ka kõigest päris täpselt aru. Meeskond ei saa veel päris täpselt aru, mida me taktikaliselt mängime. Tuleb aega anda ja eks siis näeb. Treeningutel saavad vene poisid vene keelest aru ja tõlkimise abil jõuab info ka teisteni. Nagu tänane tulemus näitab, siis võib-olla kõik kõigile kohale ei jõua.

Kolm treenerit aastas on natuke palju ja seda kõigi klubide jaoks. Stojkovicile väga palju aega ei antud. Kui sa oled uus peatreener, siis paari nädala või kuuga ei ole kõiki detaile võimalik paika saada. Stojkovic hakkas just pusletükke vaikselt paika saama, aga ju juhtkond tundis, et on vaja mingit muutust…“ oli Lepistu nõutu.

Ja siis võis tulla ehk isegi kõige kõnekam lause, millest saab tahtmise korral välja lugeda, et mängijad ja Kalõnõtšenko pole ühel lainel: „Kõige olulisem on see, et vennad, kes on riietusruumis, hoiaksid ühte ja elaksime selle hooajalõpu üle. Praegu ei ole kerge ja energia on nagu ta on, aga tähtis on klubi logo respektida ja hooaeg adekvaatselt lõpuni mängida.“

Ühtlasi kinnitas Lepistu, et tiitli peale tänavu enam ei mängita. Tänane tulemus tähendab, et Flora on meistritiitlist kolme võidu kaugusel ja vahe Levadiaga kärises selle nädalavahetusega juba 13 punkti peale. „Kui me nii Kuressaarele kaotame, siis tiitli peale me sel aastal ei mängi. Aga kõik me oleme professionaalid ja see klubi läheb ikka kõiki mänge võitma. Eesmärk on meil lõpetada hooaeg pea püsti ja võita suured mängud. Loodetavasti suudame ehitada vundamendi järgmiseks aastaks.“

Kalõnõtšenko: probleemid olid ja probleemid on jäänud

Maksõm Kalõnõtšenko: „Valmistusime raskeks mänguks ja teadsime, et Kuressaare on tugev, aga tulemus on selline nagu ta on. Probleemid olid ja probleemid on ka jäänud – laseme vastastel liiga palju lööke teha. On, mille kallal tööd teha. Esimese poolajaga ei saa üldse rahul olla, aga üldine pilt annab lootust, et läheb paremaks. Viimased 20-25 minutit annavad lootust.“

Nüüd annab Kalõnõtšenko mängijatele kolm vaba päeva. „Kui tulemus välja arvata, siis läks nädal hästi. Pärast väikest puhkust töö jätkub ja teeme ka sõpruskohtumise Riia Audaga (Läti kõrgliiga viies – R. V.). Siis ootab juba ettevalmistus järgmiseks mänguks. Kaugemale ette ei taha ma veel vaadata, võtame mäng-mängult.“

Kuigi Kalõnõtšenko jaoks on suurim probleem kaitsetöö, siis ei vaata ta ainult selle liini otsa, vaid parandada tuleb just meeskondlikku kaitset. „See on küll ainult üks probleemidest, aga piisavalt tõsine. Me laseme endale liiga palju peale lüüa ja tuleb arusaamatuid väravaid. Tuleb mäng üle vaadata ja seda analüüsida.“