KAHJU! Tartu rattatalent Madis Mihkels jäi MMil esimesena medalita

Vihmasadu ning kiire rajaprofiil tähendasid seda, et 169,8 km pikkust võidusõitu ilmestasid rohked rünnakud ja äraminekukatsed. Viimasel ringil enne otsustavat ronimist Mount Pleasenti mäe otsa kihutasid ülejäänutelt eest Kasahstani rattur Jevgeni Fjodorov ja tšehh Mathias Vacek.

Nad said 20liikmelise jälitajate grupiga parimal juhul sisse 18sekundilise vahe, kuid lõpuks sulas see nagu kevadine lumi. Ent päästev finišijoon saabus siiski enne kui jälitajad ning kulla saatuse otsustasid ikkagi Fjodorov ja Vacek. Kibedamat lõpujalga näitas WorldTouri tiimi Astana Qazaqstan esindav Fjodorov, kes edestas Vacekit ühe sekundiga ja võitis kulla.

Võitjast kolm sekundit hiljem jõudis pärale suur grupp ning selle ees pidasid vihase duelli pronksmedali nimel norrakas Søren Wærenskjold ja Mihkels. Kui mullusel MMil õnnestus eestlasel lõpuspurdiga pronks edale napsata, siis sedakorda jäi ta Austraalias temposõidu U23 maailmameistriks kroonitud Wærenskjoldi järel esimesena poodiumilt välja. Eesti ratturitest olid stardis ka Joonas Kurits ja Rait Ärm, kuid nemad finišisse ei jõudnud.

„Uskusin, et võin võita, kuid kangeid rivaale jagus,“ rääkis võidumees Fjodorov pärast sõitu. „Olin heas vormis, sest sõitsin Astana Qazagstaniga Vueltal. Austraaliasse tulin eesmärgiga anda endast parim.“

Ta kirjeldas otsustavat äraminekut: „Proovisin rünnata enne lõppu, sest teadsin, et ronimine on minu jaoks raske. Ma pole tõeline ronija, kuid teadsin, et kui jõuan mäe otsa, võin finišispurdiga võita. Proovisin mitu korda rünnata ja kui pääsesime kahekesi enne tõusu teistelt eest ära, teadsin, et võime hakkama saada. Ma pole sprinterina kiire ega aeglane, kuid otsustavaks said minu värskemad jalad. See oli minu viimane võimalus võita U23 tiitel ja olen tõesti väga õnnelik!“

Madis Mihkel kommenteeris võistlust Eesti jalgratturite liidule järgmiselt: „Sõit oli algusest peale väga aktiivne, tõusul pandi peaaegu iga ring maksimaalselt, mis oligi minu jaoks kaheldav, et kas jaksan või mitte. Õnneks olid super jalad ja kestsin ilusti ära. Lõpus sprintis umbes 15meheline grupp kolmanda koha peale, kus kahjuks jäin esilagu karpi, ning sain enda sprinti alustada alles sada meetrit enne joont. Olen natuke pettund, kuna medal oli lähedal, kuid samas ka õnnelik hea esituse üle," lisas Mihkels.

Varajastel hommikutundidel sõideti Wollongongis ka meesjuunioride grupisõit, kus eestlastest pälvis Frank Aron Ragilo kaheksanda koha.

Maailmameistriks tuli sakslane Emil Herzog ajaga kolm tundi 11 minutit ja 7 sekundit, teise koha teenis portugallane Antonio Morgado. Järgnes grupp, mis kaotas neile 55 sekundiga ning pronksile sprintis end belglane Vlad van Mechelen, Ragilo ületas finišijoone samas grupis kaheksandana. Romet Pajur finišeeris kaheksaringilisel võistlusel 15. kohal, kaotades võitjale 2.48. Aaron Aus ja Lauri Tamm jätsid sõidu pooleli.

"Algul läks päris kaua aega, et end käima saada ning umbes kolmandal ringil oli juba päris hea olla. Romet sõitis üsna alguses eest ära ja seega ei pidanud mina tööd tegema. Umbes 50 kilomeetrit enne lõppu saime kuuekesi peagrupil eest ära ning teised töötasid meid Rometi grupile üsna lähedale. Siiski saadi meid peagrupist enne kätte kui ette jõudsime, ning siis proovisin vaid tugevate ronijatega järsul tõusul ära püsida,“ pajatas Ragilo võidussõidu järel. „Viimasel ringil jäin kahe ameeriklasega natuke maha, kuid kuna üks nendest on klubitasemel minu tiimikaaslane, siis leppisime kokku, et töötame lõpuni nii kõvasti kui saame. Kuna eesolev grupp passis, siis saime nad täpselt kilomeeter enne lõppu kätte. Lõpusprindi ajaks polnud olemine raske, kuid püsti tõustes tekkisid krambid.“