Aigi Viira, ajakirjanikEks see koer kiunu, kes kaigast saab. Nii tavatses öelda vanarahvas. Ent kõige ehtsam illustratsioon eredale ja erksale vanasõnale on Venemaa propagandasaated.
Mida kehvemalt käib Vene armee käsi rindel, seda kõvemat kisa teevad esipropagandistid Vladimir Solovjov ja Olga Skabejeva. Pahatihti on nad kogu Euroopa ja Ameerika ühendriikide peale nii pahased, et kui olnuks nende teha, langenuks ammu tuumapommid.
Nad on oma saadetes sõnaosavad, kirglikud ja õelad. Kohati koguni hirmutavad, nii et vaataja tahaks karjatada: „Kae õudu!“
Nii pole ka ime, et üksi Skabejeva kohta tavatseb kogenud politoloog Andrei Piontkovski malbelt muiates öelda: „See nõid!“ Tal on tuline õigus – sedasorti meelelaadiga tegelase esiemade sekka kuuluvad kindla peale Baba Jaga ja Surematu Kaštšei. Või keegi veel hullem vene folkloorist pärit kuju.
Need õudukasarnased propagandasaated on kõik YouTube’is otsevaadatavad. Hea, et on. Muidu läheks meelest, millises toonis ajupesu teispool idapiiri iga päev teostatakse. Liiatigi toob saate vaatamine kaasa tubli kokkuhoiu – see reibastab kärmemalt kui kaks kruusitäit tummist kohvi.
Eriti siis, kui propagandistid kiunuda-kisada-karjuda võtavad. Siis on selge, et ukrainlastel läheb rindel hästi ja venelastel viletsalt. Propagandarindel võidavad ukrainlased nagunii. Üksi ukrainlaste loodud sketšisari „Punker”, kus nende tippnäitlejad Putinit, Šoigut ja teisi sõjardeid parodeerivad, on oma vaimukuses rabav.
Erinevalt vene propagandameistritest, ei tõsta ukrainlased koletut kisa. Nad toimetavad omal moel. Rahulikult ja veenvalt.
Kommentaarid