VAR tuleb Eesti liigasse. Hannes Kaasik: istume väga uhke auto rooli, aga me ei tea isegi veel seda, kuidas tõmme on

Videokohtuniku printsiip ei ole Eesti kohtunikele päris võõras, kuid enamikule siiski täiesti uus. Kristo Tohveri brigaad on mõned VARiga mängud väljakul teinud, samamoodi on abikohtunikuna VARi kogenud Karolin Kaivoja, kuid mitte ükski eestlane pole seni olnud ametlikul mängul VARi-ruumis ise videokohtuniku rollis. Mõne kuuga koolitatakse aga välja ports Eesti kohtunikke, kes hakkavad plaani kohaselt juba uuest hooajast mängudel õigust mõistma.

Eesti teeb VARi pisut teistmoodi, kui oleme suurvõistlustel ja suurtes liigades harjunud – väiksema ressursi tingimustes on see paratamatu. Igat mängu filmitakse suurliigadega võrreldes vähemate kaameratega (miinimum on neli), mis tähendab vähem rakursse ja suurendab tõenäosust, et mõni olukord jääb isegi videos selgusetuks. Samuti on Eestis videokohtuniku ruumis vaid kaks inimest – videokohtunik (VAR) ja abivideokohtunik (AVAR). AVAR täidab Eestis muu hulgas ka seda rolli, mida suurtel mängudel kannab eraldi videooperaator või -tehnik, ehk tegeleb õigete kaameranurkade otsimise, korduste kerimise ja muu niisugusega. Samuti ei hakata Eestis vähemalt esialgu ekraanile joonistama virtuaalseid suluseisujooni.

Küsimustele vastavad kohtunike osakonna juhataja Hannes Kaasik (HK) ja kohtunike koolitusjuht Ain Alev (AA).

VARi kohandamist Premium liigaga hakati ette valmistama juba mitu aastat tagasi, ent kõrvalt vaadates oli kogu aeg tunne, et realistlikult võttes läheks selleks veel vaja mitut aastat. Kui suur üllatus see teile endale oli, et see projekt juba uuest aastast käivituda saab?

HK: Ettevalmistused käisid tõepoolest juba pisut kauem – 2018. aasta paiku hakkas tekkima tunne, et rahvusvahelisi mänge hakkasid rohkem saama need kohtunikud, kes tulid nendest riikidest, kus oli VAR juba juurutatud. Hakkasime siis alles pinnast kompama, samal ajal hakati mujal videokohtunikke üha rohkem kasutama. Olime niigi Euroopas viimase veerandi hulgas, kes VARi veel ei kasutanud, aga et rongi peale jõuda, hakkasime maad kuulama.

Projekti juhiks sai Kristo Tohver, kes hakkas uurima, mis see maksta võiks ja mis on meie jaoks kõige sobilikumad lahendused. Ta on praegu meie kohtunikest selle teemaga kõige rohkem kursis ja ka ise neid koolitusi UEFA toel läbi teinud.

Mitte kunagi ei ole tehtud sellist otsust, et videokohtunikku meile vaja ei ole, aga koroonapandeemia surus selle teema rahastuse puudumise tõttu mõneks ajaks kalevi alla. Mitu aastat ei olnud seda võimalik käima lükata, aga nüüd on seis natuke parem ja otsused on tehtud.

Selge, et üks suur küsimus on raha. Kas on aga veel takistusi või raskusi, mis tuli või tuleb ületada?

HK: Arutasime FIFAga, mis on reaalsed šansid, et kui nüüd sügisel otsuse tegime, siis jõuame VARi juba hooajal 2023 algusest juurutada. Kas juba esimesest mängust? Kui ei, siis kas poole hooaja pealt? Kui peale kolmandat ringi viimaseks üheksaks vooruks VARi mängu tooksime, looks see juba pisut ebavõrdse olukorra. Need kõik võimalused olid olemas, aga panime kokku intensiivse plaani, mille FIFA läbi vaatas ja mille kohta leidis, et see on teostatav.

Kuna meie lahendus on nii-öelda VAR Light, ilma eraldi videooperaatorita, siis leidsime, et graafikus püsimine on vähemalt paberi peal võimalik. Kõik peab muidugi väga hästi kulgema, et koolitused saaksid toimuda ja meil oleks tehnika olemas, aga kõik osapooled on kinnitanud oma valmisolekut ja võimekust, et oleksime juba uue hooaja esimeseks vooruks tehniliselt ja teoreetiliselt valmis.

Kasutasid terminit VAR Light. Mida see täpselt tähendab ja mille poolest erineb see kõige kõrgema taseme VARist? Mängu filmivaid kaameraid on vähem ja VARi-ruumis puudub eraldi videotehnik, aga kas erinevusi on veel?

HK: Kõige olulisem ongi inimressurss ja kaamerate arv.

AA: FIFA ütleb, et kui VARi võtta legoklotsidena, siis praegu on esimeseks klotsiks VAR ise, aga sellele saab veel lisada suluseisujooned ja väravajoonetehnoloogia. Kui kogu kompott kokku panna, saab tehnoloogia kõikide lisadega. Meil tuleb hetkel ainult see kõige esimene klots.

Tõid mängu väravajoonetehnoloogia. Seda meil Eestis veel pole – kas videokohtunikel on õigus vaadata ka seda, kas pall käis üle väravajoone või mitte?

AA: Kõik sellised asjad saab vaadata pildis üle – mis on sealt tuvastatavad. Samamoodi on suluseisuga – kui meil on kaader, mis näitab faktiliselt, et oli meetrine suluseis, siis saab VAR sekkuda. Sama põhimõte on väravajoone puhul – kui pall käis selgelt pool meetrit üle joone ja see on videost näha, siis on võimalik seda tuvastada. Kui joone pealt parasjagu videopilti pole ja selle põhjal ei ole võimalik midagi kindlalt öelda, jääb kehtima väljakukohtuniku otsus.

HK: Andes tõele au, siis meil on ka praegu videoanalüüsis päris palju selliseid olukordi läbi läinud, kus karistusala joonel olev kaamera pigem ei laseks VARil sekkuda.

AA: Soovimegi, et lisaks neljale küljejoone ääres olevale kaamerale saaksime ühe kaamera ka mõlema otsajoone taha.

HK: Võrreldes suluseisuolukordadega on aga nende olukordade hulk, kus on vaja selgeks teha, kas pall käis üle joone või mitte, täiesti marginaalne. Meie jaoks ei ole see hetkel nii suur probleem, et me ei saa sajaprotsendiliselt kindlaks teha, kas pall käis kaks sentimeetrit üle joone või mitte.

Väheste kaamerate tõttu jäävad ka muud olukorrad lahtiseks. Võtame või hiljutise Flora–Transi mängu lõpus olnud olukorra, kus Markus Poomi värav tühistati käega mängu tõttu, kusjuures Poom ütles, et tema käega palli ei puudutanud. Videopilt ei too ka selgust, sest kaamerad olid kõik ühe külje peal.

AA: Ma vaatasin selle olukorra järel isegi teisel pool väljakut olnud turvakaamera video üle! Esmaspäeval oli see ülevalt tribüünilt täpselt õigesse kohta suunatud, aga nädalavahetuse mängu ajal oli see suumitud hoopis Transi tehnilisse alasse. Muidugi on revers oluline, ideaalis tahaksime kümmet ja enamat kaamerat.

HK: Kuskilt peab see joon minema, hakkame praegu samm-sammult liikuma. Istume niigi praegu väga uhke auto rooli – me ei tea hetkel isegi veel seda, kuidas tõmme on. Päris Lamborghinisse või Ferrarisse ei olegi tarvis istuda.

Eestis osutus tehnika teenusepakkujatest valituks VOGO süsteem. Millised on selle eelised teiste pakkujate ees?

HK: Meil oli laual mitu pakkumist erinevate lahendustega. Kas teha igale staadionile püsiv VARi-lahendus? See oleks olnud utoopia ja langes kiiresti ära. Siis oli üks lahendus, mille jaoks oleks olnud vaja busse – see oli aga logistiliselt keeruline, kuna esiteks oleks see nõudnud rohkem kohtunikelt ning lisaks oleks see nõudnud vähemalt kolme bussi hankimist, mis oleks projekti hinna üles viinud.

Leidsime, et keskne lahendus, kus videokohtunikud toimetavad iga mängu puhul A. Le Coq Arenal spetsiaalses ruumis, on kõige optimaalsem. Praeguseks on kinnitatud, et pildi tootmine, kaabeldus ja 5G-võrk võimaldavad pilti Lillekülla edastada väga väikese viivitusega, sisuliselt reaalajas.

Novembri keskel alustatakse Eestis videokohtunike laiemapõhjalise väljakoolitamisega. Miks kestavad need kursused nii kaua – „õpilased“ on ju tippkohtunikud, kes reegleid niikuinii tunnevad?

AA: Protokoll ütleb ette, mis on vaja läbida. Ega meil ei saagi oma kava või plaani seal olla, sest FIFA protokoll paneb seal kindlad asjad ette.

HK: Mitte kellelgi meist ei ole kogemust seal ekraani taga istuda – seda peamegi simulatsioonide kaudu harjutama. Millised on need kohad, mis tuleb rünnaku ülesehitusel meelde jätta, ning juhul kui pall väravasse läheb, siis kiirelt üle vaadata? Millised on iga olukorra jaoks õiged kaameranurgad, mida esimesena vaadata? Kuna meil ei ole eraldi videotehnikut, mis tähendab, et kordusi ja erinevaid kaameranurki haldab abivideokohtunik ise, siis läheb kindlasti oma aeg ka selle süsteemi tundmaõppimisele.

Samuti tuleb harjutada seda, et VAR ja AVAR ei vaataks samal ajal kordusi, kui mäng käib ja uued olukorrad tekkida võivad. Selge see, et koolituse läbimise järel ei ole me meistrid, vaid saame sealt ainult baasteadmised, misjärel hakkame samm-sammult liikuma. Meilt ei tasu kohe oodata samasugust taset, nagu näitavad praegu videokohtunikud maailma juhtivates riikides, kus otsused võetakse väga kiiresti vastu. Oleme ennast ehk suutnud pisut harida sel teemal, milline võiks olla VARi sekkumise tase, aga mitte keegi meist pole ise seda mängus veel teha saanud.

AA: Kui teistpidi mõelda, siis 60 tundi tundub isegi vähe – alustame ju teooriast, siis vaatame videoid ja alles siis jõutakse reaalselt aparaatide taha seadmeid näppima. Eksam on taliturniir, kus kohtunikud saavad reaalsed mängud, mida teenindada.

HK: Võluvitsa ei olegi – praktika ja õpe käivad käsikäes. Kui tulevadki eksimused, siis peame sellest õppima. Statistiliselt võttes lähevad aga mängud kindlasti ausamaks.

Kuidas tehti valik, kes kohtunikest saadetakse koolitusele ja kes mitte? Koolitust alustab kokku 25 kohtunikku.

HK: Kõige lihtsam valik oli Kristo Tohver, kes on tegelikult selle koolituse juba läbinud. Kirjutasime kõikidele praegustele Premium liiga ja arengugrupi kohtunikele, et märku annaksid need, kes ei taha tulla. Ainsana polnud VARina tegutsemisest huvitatud Martti Pukk, mis on ka arusaadav, sest tema kirg on olla võimalikult kaua väljakul. Ta jõudis tippu kohtuniku kohta päris kõrges eas ning nooremaks ta ei jää, kuigi tema füüsis on endiselt tõelisel tipptasemel. Tänu sellele saime kaasata veel ühe inimese – Marko Liiva, kes teeb praegu läbi ainult videokohtuniku koolituse.

Oleksime kaasanud hea meelega veel inimesi, aga puhtalt õppe seisukohalt ei saa rohkem kui 12 VARi kaasata.

AA: Alustame ju kohe pärast esimese koolituse lõppemist järgmisega.

HK: Abikohtunikel on natuke lihtsam – kui sul ei ole VARi litsentsi, siis väljaku ääres abikohtunikuna on endiselt võimalik tegutseda, seal on vaja lihtsalt üksikuid baasteadmisi. Premium liiga abikohtunikele teemegi vaid ühe tutvustava loengu. Seal uurisime seda, kes tahaksid ka AVARina töötada, ja õnneks oli soovijaid palju. Me ei kaasanud sinna näiteks praegust Kristo Tohveri brigaadi (Silver Kõiv ja Sten Klaasen), kes tahavad niikuinii rohkem panustada väljakul ja on meil ka esimeses valikus. Karolin Kaivoja saab ka niikuinii hetkel UEFA ja FIFA projektidest osa ning talle me koormust juurde ei soovinud anda.

Kas hakkame Eestis nägema ka seda, et abikohtunikud jätavad lipu suluseisuolukordades alla ja lasevad mängul jätkuda? Välismaa liigades oleme sel hooajal näinud tendentsi, et abikohtunikud tõstavad lippu pisut julgemalt kui eelmistel hooaegadel.

HK: Sinna on jõutud läbi arengu. Kui me seda teed läheme, siis alguses hoiame asjad enda jaoks lihtsad ja saame seejärel hakata tasapisi neid kohendama. Mõistame, miks seda tehakse, aga meie jaoks on esialgu okei, kui abikohtunikud lasevad selgemaid suluseise edasi mängida, mitte et hakatakse piiripealsete olukordade peale kohe lippu tõstma.

Suluseisujooni Eestis joonistama ei hakata, mis tähendab, et ka videokohtunikud teevad suluseisuotsuseid stoppkaadrilt silma järgi. Jalgpallireeglitest võime lugeda, et kui ründaja ja kaitsja on ühel joonel, siis suluseisu ei ole. Kui lõhki hakatakse pilli nii-öelda varbaotsa- või kaenlakarva-suluseisudega ajama?

HK: Kui on pilt, mis veenab saalis 100 inimesest 95-t, et kasvõi viiesentimeetrine suluseis on tuvastatav, siis on see VARi hinnangul suluseis. Kui kaamerapilt on selline, et see ei veena, siis VAR ei sekku. Mida rohkem kaameraid ja mida parem tehnika, seda täpsemaks saame asja viia. Kui meil on väravajoonetehnoloogia, võib ka palli ühesentimeetrine väravajoone ületamine animatsiooni abil usaldusväärne olla. Karistusala joonega kohakuti olevast kaamerast tulev pilt ei veena samas olukorras aga ju mitte kedagi.

Kas TOP-rühma kohtunikke on VARi tuleku pärast uuest hooajast juba juurde ka vaja? Lihtne matemaatika ütleb, et iga Premium liiga mäng vajab nüüd varasemast kaht kohtunikku enam. Samas on VARi litsentsiga kohtunikke ju piiratud arv, mis tähendab, et neid ei saa asendada igaüks, isegi mitte TOP-rühmast?

HK: Seetõttu me uusi koolitusi ka nii kiiresti alustame, et valik oleks suurem. Esimeses faasis läheb lihtsalt osa kohtunike koormus suuremaks ning on ka võimalik, et oled ühel päeval VAR, teisel päeval kohtunik. Või esimeses mängus VAR ja õhtu poole teed esiliigamängu. Kombineerimist tuleb ja sellega oleme arvestanud.

Kas videokohtunikul on mõeldav ühes päevas ka mitu mängu teha? Kui õigesti mäletan, siis Premium liigas on ühel päeval mitu mängu tehtud – kui oli veel otsajoonetaguste lisakohtunike aeg ja mõni kohtunik sai ühel päeval olla nii lisakohtunik kui neljas kohtunik.

HK: Me ei tea veel, kui raske videokohtuniku töö on – füüsiliselt mitte nii väga, aga just keskendumise ja värskuse mõttes. Keeldu kui sellist ei ole, pigem saab ilmselt lähtuda individuaalselt. Sellist keeldu igatahes ei ole. Üldiselt on sellele veel vara vastata, aga näiteks ka UEFAs on loogika, et kui videokohtunikud sõidavad Meistrite liiga ja Euroopa liiga vooruks Nyoni kokku, siis võivad nad seal teha mitu mängu, küll mitte samal päeval.

RefPali videoanalüüsikeskkond on toiminud juba mõnda aega, nüüd tulevad veel videokohtunikud. Mis saab selle kõige juures kohtunike vaatlejatest? Milline hakkab olema nende roll, kui kõik suured otsused niikuinii video pealt üle vaadatakse ja analüüsitakse?

HK: Vaatlejad jäävad alles, täpselt nagu ka rahvusvahelisel tasandil. Telepilti jõuavad praegu kõik asjad, aga kohtunikel on vaja kogenud inimest, kellega kohe pärast mängu olukordi läbi arutada. Lisaks on palju asju, mida ei suuda ei RefPal ega VAR edasi anda. VAR on puhtalt tehniline tööriist, aga vaatleja on staadionil ja tema ülesanne on ka välja selgitada, miks mõni olukord kohtunikul kahe silma vahele jäi. Üha rohkem liigume selles suunas, et vaatleja on ka õpetaja.

Vaatleja hindab endiselt, kuidas kohtunikud hakkama saavad, ja paneb neile hinded, kusjuures see kehtib nüüd ka videokohtunike kohta – vaatleja peab hindama, kas sekkumine oli õige või kas mõnes olukorras oleks pidanud VAR sekkuma.

***

Mis on VAR ja mis on AVAR?

Videokohtunik ehk VAR (video assistent referee) suhtleb mängu ajal väljakul toimetava kohtunike brigaadiga ning on põhiline abiline, kes väljakukohtunikku video teel vajadusel aitab.

AVARil (assistant video assistant referee) ehk abivideokohtunikul on Eestis mitu ülesannet – tal tuleb jooksvalt tegeleda intsidentidest parimate korduste ekraanile saamisega. Kuna Eestis tegutsevad abivideokohtunikena tavapärased abikohtunikud, on nende ülesanne ka suluseisuolukordade hindamine.

Olulise printsiibina peab VAR või AVAR juhul, kui emb-kumb videokohtunikest kordust välja otsib või seda üle vaatab, palli mängus olemise ajal kindlasti kohtumise otsepilti jälgima, et tuvastada võimalikud järgmised rikkumised või küsitavad olukorrad.

***

Esimesed VARi koolitusel osalejad

Videokohtuniku (VAR) väljaõpe: Juri Frischer, Joonas Jaanovits, Jagnar Jakobson, Kevin Kaivoja, Andrei Karhu, Karl Koppel, Kristo Külljastinen, Kristjan-Eric Lääne, Rasmus Maalinn, Grigori Ošomkov, Tanel Üprus. Marko Liiva litsentseeritakse vaid videokohtunikuna, Martti Pukk vaid väljakukohtunikuna. Kristo Tohveril on litsents varasemast juba olemas.

Abivideokohtuniku (AVAR) väljaõpe: Risto Eelmaa, Aron Härsing, Erkko Liiv, Veiko Mõtsnik, Egerd Pajustik, Jaan Roos, Tauno Rämson, Sander Saga, Lauri Salei, Petteri Schultz, Riivo Stolts, Thor Vaas.