ARVUSTUS | Kas 20 aastat vana karakter tuleks maha matta? „Gungrave: G.O.R.E“ on mäng, kus isegi kirstust tuleb pauku

Videomängurite vastuvõtt oli kesine, kuid tuntud kunstnike Nightow ja Fujishima ülimalt stiilne ja originaalne karakter andis piisavalt särtsu, et teha järg ning terve anime hooaeg. 2004 ilmunud jätk „Gungrave: Overdose“ kannatas samasuguse kriitika all nagu esimene teos: narratiiv on olematu ja korduv levelite disain ei suuda oma žanris piisavalt tähelepanu krabada. Tundus, et ülevoolavalt stiilse relvakangelase Grave'i seiklused on otsas ja osa ajaloost.

2018. aastal ilmus äkitselt „Gungrave VR“, mille tootsid kaks Korea stuudiot Iggymob ja Blueside. Red Entertainment valvsa pilgu all valminud lugu pidi olema proloog hiljem valmivale täispikale „Gungrave: G.O.R.E“ nimelisele seiklusele. Mingil põhjusel juba aasta hiljem tuli virtuaalreaalsuses järg nimega „Gungrave VR U.N“, mis pani paljud pead kratsima küsimusega: „Miks?“. Mõlemad VR versioonid on umbes pooletunnised kohmakad ja lohakad „mängud“, mis ei ole kuidagi parendanud seeria põhiprobleeme. Muresid hoopis lisandus ja VR versioonis ei ole põhikangelast näha ka, seega seeria tundus olevat surnud. Aeg oma hauda naasta, Grave. Kirst on ju nagunii kogu aeg kaasas ja ketiga umber kaela.

Vanad vead uues kuues

Red Entertainment ja Iggymob ei andnud alla. Selle aasta novembri lõpus ilmus „Gungrave. G.O.R.E“, mis tähistab ka frantsiisi 20. juubelit. Kogu see pikk ajalugu on siin kirjas selle tõttu, et enamus noored mängurid isegi ei tea, et Gungrave ei ole ainult üks mäng. Kontekst aitab veidi seletada uue ja verivärske mängu plusse ja miinuseid. Antikangelane Grave on endiselt 100% stiilne, taustamuusika paneb pea õõtsuma ja kuulide ballett ning lõputu rida vastaseid kulgevad naudingu ja frustratsiooni piirimail. Meeldib, et mäng viis mind ajas tagasi. Olin uuesti 15aastane, valmis iga uut mängu avastama – hea või halb. Ei meeldi, et olengi täpselt see sama 15aastane, sest mitte midagi ei ole muutunud. Vähemalt mitte oluliselt ja silmapaistvalt. Samad mured, 20 aastat hiljem.

Narratiivist pole siin kahjuks mõtet rääkida – ma ei tea, millest see lugu on. Alla kümnetunnise mänguaja ja umbes 30 levelit hiljem oskan ainult öelda, et „lahe oli“. Ilusad vaheklipid ja osavalt animeeritud võitlusstseenid, emotsionaalsed häälnäitlejad ja dramaatilised lavastuslikud elemendid on olemas. Isegi dialoogid eksisteerivad, kuid kuna Grave ei räägi midagi, siis suures plaanis võtame seda kui žanripuhast tulistamist. Ja tulistamist on siin tõesti palju.

Väsinud sõrmed ja katkenud kannatus

Gun-fu kategooriasse minev tulistamine on lõputu ja ainukene fookus. Iga mängulement eksisteerib vaid selleks, et nimitegelane saaks võimalikult palju päästikule vajutada. Kõige esimesena väsibki just mängija päästikusõrm, veidi hiljem katkeb ka kannatus. 

Tänaseks on kolmandas isikus tulistamise standardid veidi muutunud, seega uuemate mängijate jaoks on esimesed muljed kindlasti positiivsed. Iga mängutase on kitsas koridor, mis on täidetud erinevates suurustes vastastega. Nad tulevad igast suunast. Grave'i aitab näiteks automaatne sihtimine (kui oled piisavalt lähedal), võitmatu sukeldumine (põiklemine) ja palju uhkeid eriti värvilisi trikke. Lisaks on Death Hook kirstukonks, millega vastaseid enda juurde tõmmata või nende juurde lennata. Teine mainimist väärt trikk on Storm Barrage, millega saab tulistada 360 kraadi ulatuses, kuid seda on võimalik teha vaid siis, kui 50 lasku on järjest õnnestunud (50+ Combo). 

Kaootiline, lärmakas ja plahvatusi täis mängupilt on lõbus. Üldiselt on tegemist väärtustatud ajaga, kus iga tegevus annab midagi. Raisatud liigutusi ei ole. Iga leveli lõpus on statistika ja hinne, et kui hästi asjad välja kukkusid. Sellest tulenevalt on võimalik Grave'i tugevamaks teha. Lahti lukustada uusi trikke või olemasolevaid paremaks teha. Näiteks Grave'i elupunkte saab juurde võtta või hoopis teda kaitsvat kilpi tugevamaks teha. Valikuid on palju ning ühe mängukorraga neid kõiki kindlasti lahti lukustada ei ole võimalik. Probleemid hakkavad ilmnema kusagil 4-5 levelit peale algust, sest kõik lõbus saab kiiresti otsa.

Pidevalt uuenev levelite disain ja mitme bossiga võitlused kaovad ära. Jäävad alles lõputult korduvad kitsad koridorid, kus liikumine muutub automaatseks. Eriti hulluks läheb kui Iggymob proovib teha midagi uut. Esimene selline moment on rongis toimuv level, mis on veel kitsam kui tavaliselt. Frustratsioon kulmineerub, kui rongist liigutakse katusele ja mängu fookus läheb tulistamiselt jooksmise ja täpsushüppamise peale. Ilmneb, et kui püss enam ei paugu, siin mängul pole mitte midagi pakkuda. Jube aeglaselt liikuv Grave ei suuda normaalselt hüpata ja suurimaks vaenlaseks muutub halb kaamera. Jube kogemus. 

Mitte old-school, vaid aegunud

„Korduv“ on negatiivse kriitika võtmesõna. Lisaks levelite, vastaste ja trikkide disainile on korduv ka Grave'i põhipartneri taustadialoog. Mia-nimeline partner on meie hääl kõrvas ja veidi piinlik on kuulda, et „Vastased tulevad“, kui oled viimased viis minutit laipade keskel. Kiiresti selgub, et Mia oskab ainult 3-4 erinevat lauset, seega mõistlik valik on see hääl menüüst kinni panna. Graafiliselt on see mäng samuti 20 aastat vana. Jah, polügonide arv on suurem, kuid ausalt öeldes vana Playstation 2 kandiline pilt toimis isegi paremini. Tänase põlvkonna konkurentsis on tegemist pigem visuaalselt nõrgema mänguga. Kurvaks teeb ka fakt, et kogu see relvavägivald on põhimõtteliselt ilma vereta. Plärtsumist on küll kuulda, kuid vastased lihtsalt haihtuvad nagu lootused nautida mõnda head Gungrave'i videomängu.

Graafilised viperused kõrvale jättes jääb veel alles raskusaste. Keskmise oskustaseme kohta on „Gungrave: G.O.R.E“ üpris väljakutsuv, seega tuleb olla valmis pidevaks põrumiseks. Veider on see, et bossid levelite lõpus on äärmiselt kerged võrreldes leveli endaga. Nendeni jõudmine on niivõrd suur töö, et boss ise on minimaalne pingutus. Ehk siis aegunud disain, mis proovib ennast peita „old-school“ määratluse taha. Hea muusika saatel olla tüdinenud, frustreeritud ja pettunud ei ole minu arusaamise kohaselt lõbus. Usun, et see on maksimaalne võimalik piir, kuhu hea karakteridisain saab halba mänguseeriat kanda. Oleks aeg see kirst maha matta, betooni valada ja edasi liikuda. 

Hinne: 4/10