Viienda eestlasena maailma katusele pürgiv matkahunt: ma ei kavatse redeliga liustikupragu ületades sinna tubli turisti kombel pea ees sisse kukkuda (1)

Varem ekstreemspordiga tegelenud Karu andis mägedele sõrme 2004. aastal, kui tõusis ühe matkaseltskonnaga Austria kõrgeima mäe Grossglockneri (3798 m) tippu. Enne seda oli ta seljakott seljas mägedes rassimist pidanud üheks mõttetuks tegevuseks, kuid Grossglockneri järel vaimustas mägimatkamine- ja ronimine teda üha enam. Juba aasta hiljem, kui mehel oli võetud napilt 15 tippu, hakkas ta mängima oma peas mõttega, et miks mitte vallutada oma sajanda tipuna see kõige ihaldusväärseim, Džomolungma?

„Toona tundus, et see võiks olla projekt, mis realiseerub kümne aasta pärast, aega on ja võtan vaikselt,“ kerib Karu ajaratast tagasi. „Hakkasin siis muidugi rohkem ronima, kuid praegu võin kindlalt öelda, et 2015. aastal poleks ma Džomolungmaks olnud valmis ei vaimselt ega füüsiliselt. Ja vast oligi hea, et tol aastal kõige kiuste seda üritama ei läinud, sest 2015. a aprillis oli Nepalis suur maavärin ja Džomolungma baaslaager jäi laviini ette. See võinuks olla päris halb kogemus.“

Vaim on valmis

Asjaolu, et sajanda tipuna jäi Džomolungma võtmata, ei heidutanud Karu aga karvavõrdki ja ta jätkas usinalt madalamate tippude vallutamist. Aprilliks, kui tema ekspeditsioon Džomolungmale alguse saab, on tal kogemust juba ligi 430 tipu jagu. Neist rohkem kui 60 korral on ta tõusnud üle 5000- ja rohkem kui 30 korral üle 6000meetriste mägede tippu. Karu on veendunud, et nüüd on tema vaim küps, et maailma katusele, 8848 meetri kõrgusele tõusta.

„Üks asi on kõrgus – Džomolungma tehnilises mõttes võib-olla väga palju kogemusi ei nõua, aga see-eest nõuab ta väga palju kogemusi iseendaga,“ mõtiskleb Karu. „Sa pead iseennast väga hästi tundma, pead väga hästi tunnetama, millal teed mitu sammu, kui kiiresti, kui kõrgele, kui palju energiat kuskil kulutad. Mida kõrgemad mäed on, seda paremini peab iseendaga läbi saama. Seda tunnetust mul sajanda tipu peal kindlasti ei olnud.“

Suuremast vaimukindlusest annab aimu ka tõsiasi, et Džomolungmat pole Karu viimastel aegadel enam kuigi tihti unes näinud – kui oli mõte see teha sajanda tipuna, külastas maailma kõrgeim mägi mehe unenägusid väga sageli. Karu tunneb ka ise, et vaim on valmis ja rahulik: kui varem oli ta iga ekspeditsiooni eel väga närviline ja sahmis siia ja sinna, teadmata isegi, miks midagi tegi, siis nüüd sellega enam muret pole.

Siiski on üks asi, mis ei tee küll Karule otseselt muret, kui mis on tema enda jaoks Džomolungma-seiklusel kõige suuremaks küsimärgiks ja väljakutseks: kuidas peab organism sellistel kõrgustel vastu? Tema seni kõrgeimaks tipuks on 7129meetrine Baruntse mägi Nepalis ja rohkem 7000 + tippe tema kontol ei ole. Tõsi, ta on mitmel korral tõusnud napilt mõned meetrid alla 7000meertiste mägede tippudesse ja proovinud nii Lenini (7134 m) kui ka Khan Tengri (7010 m) mäetippe ronida, kuid mõlemal korral röövis tipuedu ilm.

„Ülevalpool on mul selgelt kogemusi vähe ja annan endale ka aru, et seal üleval tuleb minu jaoks väga selge õppimisprotsess – õppida tuleb enda kehast, enda kogemustest, tuleb vaadata, mida teevad teised ronijad,“ räägib Karu. „Enda kõrguserekordi nihutamine 1500 meetri võrra on väga suur väljakutse. Kahe kilomeetri pealt kolmele minna on suhteliselt lihtne, kolme pealt nelja peale natuke raskem, kuid pärast seitset läheb juba oluliselt keerulisemaks ja pärast kaheksat kordades keerulisemaks. See on mulle kõige raskem asi – mida lõpuks keha ütleb kõige selle peale seal üleval?“

Eestist Nepali poole stardib Karu 6. aprillil, kui läbi on saanud tema palgatöö Ski Classics suusamaratonide korraldustoimkonnas. Enne seda rassib ta aga igal võimalusel kas Alpides või Skandinaavia mägedes, kuhu ta seoses tööga satub, sest on selge: toonus peab olema võimalikult hea, sest saiavormi pealt ei tee ära ka madalamaid tippe, Džomolungmast rääkimata.

Karu sõnul on Džomolungma ronimiseks vajalik vorm võimalik saavutada ka Euroopas. Kõrgemaid tippe vallutas ta läinud sügisel Nepalis Manaslu matkal ja Tšiilis vulkaanide otsa ronides, Himaalajaks vajaliku vormi peenhäälestust saab teha aga kasvõi kodumaal, kui ta siia käima satub.

„Mul on plaanis teha pikki matku, et ka iseennast mugavustsoonist välja tuua. 20–30 kilomeetrit pole ilmselt see, mida oleks Džomolungmaks vaja, nii proovin teha ka pikki öiseid matku, ronida pikemaid ja raskemaid Alpide tippe, et kehale öelda: me ei matka ainult kella kümnest kaheni päiksega päevasel ajal, vaid me peame valmis olema ka tuisuks ja tormiks, paksuks lumeks ja nii edasi. Vormi ja vaimu saab väga hästi treenida ja seda ma viimastel kuudel ka teen,“ tutvustab Karu oma lähima tuleviku tegevuskava.

Teadlikult ja nautides Džomolungma tippu

Nepali jõudes liitub Karu ameeriklasest mägironija Daniel Lee Mazuri juhitava ekspeditsiooniga. Matkaseltskonda kuulub kümme inimest, keda on saatmas kümme kohalikku šerpat. Ekspeditsiooni esimene kuu kulub 5364 meetri kõrgusel olevasse baaslaagrisse matkamiseks ja aklimatiseerumiseks, mille käigus tõustakse üle 7000 meetri kõrgusele, ideaalis isegi kuni 7800 meetrini. Just aklimatiseerumine on Karu sõnul võtmekohaks: sa võid vaimult ja vormilt valmis olla, aga kui keha nende kõrgustega ära kohaneda ei suuda, siis on tippu jõudmine ülikeeruline.

Teine kuu kulub taastumisele ja vajadusel lisaaklimatiseerumisele ning siis muidugi sellele kõige olulisemale: tipuakna ootamisele. Karu on arvestanud, et kui esimese korraga õnneks ei lähe, tuleb vajadusel oodata ka teist tipuakent.

Mägedes matkamise puhul on Karu jaoks kõige olulisem kogu protsessi nautimine, alates ettevalmistusest kuni tippu jõudmiseni välja ning ka Džomolungmat soovib ta nautida nii palju kui võimalik. Just seetõttu langes ka tema liisk Mazuri tipugrupile.

„Tema filosoofia erineb sellest, mida uuem koolkond teeb. Uuema koolkonna märksõnadeks on rohkem raha, vähem kogemusi, kiirem tõus, rohkem hapnikku – kuid kui palju nad seda kõike lõpuks naudivad?“ arutleb Karu. „Ma tahan loomulikult ka tippu jõuda, kuid ma tahan ka ronida, laagreid külastada ja ületada Khumbu liustikud nii, et naudin ja kontrollin seda, mida teen. Ning ma ei taha ega kavatse redeliga liustikupragu ületades sinna tubli turisti kombel pea ees sisse kukkuda.

Tahan seal asju teha kontrollitult, turvaliselt, teadlikult ja nautides. Et kui ma lähen tipu suunas, siis tean, et need asjad, mida ma teen, on õiged, tehtud õiges kohas ja õigel ajal. See kõik on teadlik minek, mitte kellegi sabas sörkimine, kus keegi keerab hapnikuballooni lahti ja hüüab: nüüd, minu järel ja lähme! Mazuri filosoofia läheneb kogu protsessile teadlikumalt ja süvenenumalt.“

Kogenud mägimatkajana annab Karu endale aru, et isegi kui kõik näeb paberil välja ilus ja loogiline, siis koha peal võib juhtuda ikkagi asju, mis pole enda kontrolli all ja mis võivad kõik plaanitu uppi lükata. Nii on Džomolungma tipp tema jaoks küll suur eesmärk, kuid mitte kinnisidee, kuhu kõigest hoolimata jõuda tuleb, kui juba mäel kohal ollakse.

„See ülemine ots võib olla väga suur ja tõsine väljakutse,“ nendib Karu. „Me võime vaadata Džomolungmast filmi või lugeda kommentaare, et mis see siis ikka oli, käisin tipus ära ja tehtud. Neil on olnud superhea ilm ja kõik asjad on kokku langenud – kuid nende hääl, kes pole tippu jõudnud, ei kaja niimoodi. Paraku on lugusid, kus tippu ei jõutud, kordades rohkem kui neid, et käisin ära ja tegin päikeselise ilmaga 8000 meetri pealt pilti.“

Vaheldusrikkus on hoidnud naeratuse näol

Kuigi Džomolungma tippu jõudmine võiks alpinisti jaoks tähistada justkui olümpiavõitu, kust sõna otseses mõttes kõrgemale pole enam võimalik pürgida, siis Karu näeb maailma kõrgeimat tippu – kui tal õnnestub sinna jõuda – ühe toreda täitunud eesmärgina teiste seas. Tegutsedes ka matkajuhina Nipernaadi reisiklubis, on tal järgmiste aastate plaanid paika pandud ja ühtegi ülejäänud maailma 14st 8000 meetri mäest need plaanid (praeguse seisuga) ei sisalda.

Küll seab ta sihte, et kahe aasta pärast jõuda nii-öelda seitsme tipu klubisse, ehk olla nende alpinistide seas, kes on vallutanud seitsme kontinendi kõrgeimad mäed. Euroopa (Elbrus), Aafrika (Kilimanjaro) ja Põhja-Ameerika (Denali) on tal tehtud, Aasia ja Džomolungma järel ootavad järge Aconcagua (Lõuna-Ameerika), Kosciuszko (Austraalia) ja Vinson (Antarktis). Eestlastest kuuluvad praegu sellesse klubisse Alar Sikk ja Andras Kaasik.

„Mul on vedanud, sest tänu matkade juhtimisele on mul olnud endal võimalus valida matku ja ronimisi, mida teen,“ tõdeb linnast, kus kõrgeimad „tipud“ on Narva mägi ja Riia mägi pärit matkahunt. „Tänu sellele olen saanud neid valida väga erinevaid: midagi kõrgemat – midagi madalamat; midagi talvel – midagi suvel; midagi tehnilisemat – midagi vähemtehnilisemat; midagi suurema grupiga – midagi väiksema grupiga. See on andnud mulle seniste aastate jooksul väga mitmekesise pildi ja just see vaheldusrikkus on olnud see, mis on hoidnud vaimu värskena ja naeratuse näol. Mul on olnud kogu aeg huvitav, ja usun, et järgmised 400 tippu on sama huvitavad. Siiani olen küll sajakümnega kogu seda asja nautinud ja väga rahul, et omal ajal Austria mägedes matkakoti selga soostusin võtma.“

*****

Eestlased Džomolungma tipus

Alar Sikk, 2003. a 22. mai

Tanel Tuuleveski ja Andras Kaasik, 2011. a 16. mai

Krisli Melesk, 2021. a 23. mai