Väikesed sammud suurte unistuste teel – Eesti suusatajad Alaskal võtavad vastu põnevaid väljakutseid (1)

Jaanuaris Lake Placidis toimunud universiaadil lausa neli medalit võitnud Mariel Merlii Pulles on suurepärases hoos. Võistluste avapäeval naiste vabatehnikasprindis esimesena finišijoone ületanud sportlane üllatas ka iseennast.

„Esimene sprindipäev oli ootamatu, tundub siiani veidi uskumatu, et just mina selle lõpujoone esimesena ületasin,“ rõõmustab Pulles. Christopher Kalev jäi vahetult enne tähtsat mõõduvõttu haigeks ning rajale ei pääsenud.

FISi punkte jagatakse enamusel USAs toimuvatel suusavõistlusel. „Siin tuleb meil rinda pista sportlastega, kes on sõitnud koondistes nii MK-etappidel, toonud poodiumikohti noorte- ja juunioride maailmameistrivõistlustelt kui osalenud olümpial. Kiired ja väga pühendunud inimesed, kelle tuules püsides on head punktid ka meile päris reaalsed,“ usub Kalev.

Pullese sõnul on stardis tihti palju üllatajaid. „USA-s võisteldes ei tea kunagi, kuidas läheb. Kui Eestis ja Skandinaavias sa oma peamisi konkurente üldiselt tead, siis Ameerikas on poodiumitel pilt pigem kirju. Kui oma regiooni kiiremad tüdrukud on tuttavad, siis näiteks Lake Placidiski olid kohal suusatajad, kellest ma polnud kuulnudki.“

Leidsid lahenduse tippspordi ja õpingute ühendamiseks

Aastal 2019 immatrikuleeriti Pulles ja Kalev Alaska Fairbanksi ülikooli üliõpilasteks. Mariel valis erialaks ärijuhtimise ja Christopher pani end proovile geoloogia ja inseneriteaduseid ühendaval õppekaval. Mõlemad tõdevad, et Eesti tööturu jaoks on nad ilmselt kadunud, kuigi sinimustvalge lipu all plaanivad oma sünniriigi eest võistelda tippspordiaja lõpuni.

Christopher Kalev leiab, et USA-s on oma tuleviku kindlustamiseks väga head võimalused. Kogu õppekava on koostatud treeningute ümber, mis võimaldab nii tipptasemel sportida kui saada korralik haridus.

„Omal ajal oli Kaspar Kokk see mees, kes hoolitses, et saaks suuri tegusid teha ka kohe vahetult pärast sportlaskarjääri lõppu. Osad suusatajad läksid tagasi koolipinki, teised leidsid tööturult algatuseks midagi juhuslikku, sest eriala õppimine ja pühendunult sportimine polnud traditsioon.“

Norra suusataja Kläbo elu kõrvalt vaadates tundub, et mees ei tee ühtegi sammu spordis ebaõnnestumiseks. Ta on meeletult pühendunud ning mõnes mõttes elab justkui nii-öelda märtri elu - kogu teekond tippu on põhjalikult planeeritud. Finantsvõimalused ja teadus on selle taga muidugi ka, mitte ükski teine riik ei panusta murdmaasuusatamisse kui nemad.

„Eks see on ka norralaste edu saladus, samas nõuab selline elu teatud inimtüüpi, kellele need valikud sobivad. Võrreldes mõne teise alaga sa murdmaasuusa maailmas oma finantsvabadust ei saavuta, seega saabub lõpuks päev, mil tuleb endale leiva lauale teenimiseks midagi muud teha,“ tõdeb Kalev.

„Kuidas hoida noori spordi juures ka pärast gümnaasiumi lõppu, et meil oleks, kellele maailma tippvõistlustel kaasa elada? Sellele mõtlevad vist kõik Eesti treenerid ja ega head lahendust polegi. USA ülikoolid on üheks variandiks,“ mõtiskleb Kalev.

Hariduse omandamine USA-s on jõukohane

Pulles julgustab kõiki spordiga pühendunult tegelevaid noori seda võimalust vähemalt kaaluma. „Kui sul on spordis head tulemused, siis maksab ülikool sinu eest nii õppemaksu kui tagab nii majutuse kui toidu. Mina olen n-ö täisprogrammi peal ehk ise pean tasuma kindlustuse ja lennupiletite eest. Eriala sain endale valida, teha tuli vaid inglise keele tasemetest ning üldist vaimset võimekust näitav test, mingeid eraldi sisseastumiskatseid siin pole. Õppeedukus peab muidugi ka hea olema, aga sportlasena olen nagunii juba pingutama harjunud,“ ütleb Pulles.

Christopher Kalev leiab, et Eestis poleks ta inseneriteadusi isegi mitte kaalunud. „Matemaatika mulle küll sobis, kuid teismeeas jäid reaalained koolis veidi unarusse ning jäin maha. Kuna Eestis on ülikoolidesse pääsemine seotud eksamite edukusega, siis oleks see uks minu jaoks suletuks jäänud. Hetkel võin, käsi südamel, öelda, et mul on väga põnev, olen rahul ja õnnelik,“ rõõmustab Kalev.

Kuna suusatajad on nii-öelda ülikooli palgal, siis võistlusgraafiku paneb neile kokku kohalik treener. „Kas ma saan minna Eestit esindama näiteks Planicas toimuvale MMile või Tallinna MK-etapile ei sõltu ainult minu soovist,“ ütleb Pulles. „Kuna USAs on ka ülikoolide vahel tihe konkurents ning üksteisega võisteldakse ka teatud tiitlite nimel, siis tuleb siinsed võistlused esikohale seada. Samas loomulikult tahan ja olen valmis ka Eesti eest väljas olema, kui see minu graafikuga sobib, lõplik otsus sünnib koostöös treeneriga hiljem,“ lisab ta.

Tippvõistlused koduõuel motiveerivad noori pingutama

„Loodan, et noortele annab Tallinnas toimuv võistlus indu oma teed jätkata. Nii neile, kes võistlevad kui ka pealtvaatajatele. Tehniline tase, kiirus, igati mõõdetud ja kaalutud sooritus on igale silmapaarile väga lähedal. See on hoopis midagi muud, kui televiisorist vaadata. Sportlastele jätab kodupubliku ees sõitmine kustumatud emotsioonid kogu ülejäänud eluks, seega omadele tuleb kindlasti kaasa elama tulla,” soovitab Pulles.

Eemalt hoiavad mõlemad murdmaasuusatajad enim pöialt sel hooajal end edukalt näidanud Martin Himmale. „Isegi teiste riikide sportlased rõõmustavad, et üle pika aja on hea meel 30 parima seas näha riike, kes on vahepeal tagapool olnud,“ ütlevad nad nagu ühest suust. „Silma on jäänud ka õdede Kaasikute hea minek ja perekond Kivilid, aga nendele tuleb anda aega, sest poodiumikohti püüavad pigem 25-30aastased,“ lisab Pulles.

Kalev täpsustab: „Alvar Johannes Alevil tasub ka silma peal hoida, temast kuuleme me veel kindlasti.“

Teekond unistusteni algab väikestest sammudest

Kuigi plaane teevad mõlemad pigem hooajapõhiselt, siis kuskil kuklas on neil unistus olümpiamängudest. Pulles tunnistab, et ei sõnasta seda endale eesmärgina, mille suunas igapäevaselt tööd teha.

„Kirkaimad medalid on ilmselt kõikide sportlaste unistus, aga kõik algab siiski väikestest sammudest ning töö peab olema järjepidev. Eelistan nautida teekonda ja tähistada väiksemate eesmärkide täitumist,” ütleb ta.

Ka Kalev on temaga sama meelt: „Olümpiaunistus pole paberil kirjas, aga kui keha ja vaim vastu peavad, siis selles suunas on äge minna. Kui juba, siis ikka ambitsioonikalt.“