UUS SAADE | „TÕELISED VÕITJAD“ | Ligipääsetavus (para)spordile: kuidas saada lahti Nõukogude Liidu pärandist? (7)

Vestluses osalejad tõid välja, et ligipääsetavus on oluliselt laiem ja sügavam mõiste kui ratastooli kasutava inimese muretu juurdepääs autobussi, ametiasutusse või staadionile. „Tegelikult on puuded väga erinevaid ja tihti on nad sellised, mida me silmaga ei näe. Seetõttu on oluline, et puudega inimene pääseks ligi tema jaoks olulisele sisule ja infole. Kolmkümmend aastat tagasi tehti väga palju spordirajatisi, mis on tänapäeval läbinud mingisuguse rekonstruktsiooni, aga nad ei ole täielikult ligipääsetavad. See stigma on tegelikult kultuuriline ja tuleneb Nõukogude Liidu pärandist,“ leidis Puuram.

„Äärmiselt tore näide on Elva spordihoone, kus on väga palju erivajadustega inimestele mõeldud, näiteks madalal asuvad riidenagid ja jalanõude kapp ning loomulikult vajalikud suunaviidad. Avatud meel ja mõtlemine ongi oluline osa ligipääsetavusest. Seeläbi näitab spordirajatise omanik või haldaja, et ta on avatud ja võtab hea meelega uusi tulijaid vastu näidates, kus asuvad tualetid, duširuumid ja muu tarvilik. Samuti on oluline sihtgrupiga läbi rääkida ja leida parimad optimaalsed lahendused, mitte asuda kohe tellima spetsiaalseid dušitoole,“ selgitas Kollo.

„Samamoodi on oluline, et spordiürituste korraldajad, ka kohalikud omavalitsused, mõtleksid sellele, et kui puudega inimene tuleb staadionile, siis kuidas ta sinna pääseb ja saab teenusest või üritusest ikkagi täiemahuliselt osa. Jalgpallis on veel mõned kümnendid tagasi palju selliseid näiteid, kus ratastooli juurdepääs tähendab seda, et oled  väljaku ääres ratastooli kohal külma vihma ja tuule käes ega saa oma pere ja lähedastega koos mängu vaadata. See ei ole tegelikult päris see, mida me ligipääsetavuse osas silmas peame. Tänaseks on olukord märkimisväärselt paranenud, näiteks meie rahvusstaadion A. Le Coq Arena muutus väga hästi ligipääsetavaks tänu 2018. aastal toimunud UEFA Superkarikale,“ lisas Petersoo.

Hüva kuulamist!

***

Vestluse täispikk üleskirjutus kurtidele ja vaegkuuljatele

Signatuur, mahe muusika. Naishääl: Tõelised võitjad on need, kes nihutavad takistuste kaugemaid piire.

Indrek Petersoo: Tervist, head kuulajad, Eesti Paraolümpiakomitee podcast „Tõelised Võitjad“ alustab. Oleme eetris üks kord kuus Õhtulehe portaalis ja Õhtuleht ongi meie hea sõber, et see podcast nüüd ja edaspidi teieni jõuaks. Selles podcastis käsitleme erinevaid paraspordi ja puuetega inimeste sporti ja vajadusi puudutavaid teemasid ning vestleme huvitavate külalistega. Tänases avasaates on külas kaks kaunist daami ja kolmekesi üritame rääkida sellisest olulisest teemast nagu seda on ligipääsetavus. Aga saame kõigepealt tuttavaks ja võtame siis üksteise järel nendel teemadel sõna. Kõigepealt Kaia Kollo, Eesti Paraolümpiakomitee liikumisharrastuse juht. Tere tulemast!

Kaia Kollo: Tere.

Indrek Petersoo: Ole hea, Kaia, räägi natukene, kui kaua ja millisel moel oled Sina olnud parasporditemaatikaga seotud?

Kaia Kollo: Ma arvan, et olen paraspordiga olnud seotud kindlasti üle kümne aasta, kui mitte viisteist. Sattusin sinna noore füsioteraapia üliõpilasena vabatahtlikuna, kui ma esialgu aitasin parasportlasi nende välivõistlustel lihtsalt saatsin ja olin abiks seal, kus vaja, vahel oli ka Eesti võistlustel abiks kohtunikuna ja nii edasi ja nii edasi. See valdkond inspireeris mind väga, et enam sinna taastusravisse nagu väga ei …. ei otsinudki ideed, et ise olen eluaeg sporti teinud ja siis panin need kaks asja kokku ja nii see teekond algas.

Indrek Petersoo: Väga tore! Ja meie teine külaline on Mari Puuram, Eesti Puuetega Inimeste Koja nõunik. Tere tulemast, Mari!

Mari Puuram: Ja tere.

Indrek Petersoo: Milline on olnud Sinu teekond puuetega inimeste tegemisi puudutavates valdkondades?

Mari Puuram: Minu võib-olla kõige suuremaks huviks on alati olnud teine inimene ja see, kuidas inimene oma keskkonnas toimetab ja seda väga põnev jälgida ja noh, ma ütleks siis läbi elu on olnud võimalust erinevaid inimesi erinevates olukordades jälgida. Ja sattusin siis riigiteaduste magistriõppesse ja sealtkaudu Eesti puuetega inimeste kotta ja ligipääsetavus kui selline, et see on nüüd valdkond, kus saab ennast pidevalt täiendada. Aga mis on selline iseloomulik ja naturaalne ja õige, et selline õiglustunne on nagu alati sees olnud, et ma näen, kui vajalik ligipääsetavus on ja mitte ainult puuetega inimestele, vaid ka, vaid ka kõikidele teistele, sest teised sihtrühmad on, on ka seal ja on seal eakad lapsed ja täiskasvanud puuetega inimesed, kes moodustavad tegelikult Eesti ühiskonnas väga suure osa ja võib-olla siin ongi see potentsiaal, mida ligipääsetavus siis aitab parandada.

Indrek Petersoo: Jaa, väga tore! Minu nimi on Indrek Petersoo, olen Eesti Paralümpiakomitee kommunikatsioonijuht, aga väga toredaid kokkupuuteid paraspordi ja spordikogukonnaga on olnud siin paarikümne aasta vältel. Praeguses ametis olen olnud natukene vähem kui ühe aasta. Aga läheme teema juurde, mida me peame silmas, kui räägime ligipääsetavusest. No võib ju mõelda, et ligipääsetavus tähendab seda, et liikumispuudega ratastooli kasutav inimene pääseb igale poole hästi ligi, olgu see siis autobuss, olgu see siis staadion või kaubanduskeskus või mõni ametiasutus. Iseenesest ei ole see muidugi vale, aga tegelikult see termin on palju-palju laiem.

Mari Puuram: Ja ligipääsetavust vaadatakse. Kui infole ja kommunikatsioonile siis füüsilisele keskkonnale ja sellele sisule, mis seal on või pakutakse?

Kaia Kollo: Ja ja tihtilugu arvataksegi just, et, et oh, et meil on kaldtee, et noh, meil on korras. Iseenesest jah, nagu sa Indrek ütled, et see ei ole ju vale. Et aga noh, ma arvan, et see tuleb ka sellisest teadmatusest ja üldse mitte sellest, et keegi ei tahaks seda ligipääsetavuse pakkuda, aga lihtsalt et nagu tihti me siin kõik ju oma selles igapäevatunnelist toimetame. Jaa, jaa. Ma ei mõtlegi selle peale, aga teinekord on, et keegi võib-olla juhib tähelepanu, et näed, et aga nii saaks ka, on ju parendada oma oma teenust oma oma siis hooned, infrat, kõike seda iganes. Et mina arvan, et selline areng, arendamine on see võtmesõna selle juures.

Indrek Petersoo: Kui me vaatame tagasi kolmkümmend aastat, Eesti Vabariik on taasiseseisvunud olnud laias laastus nii kaua, siis loomulikult selle mitmekümne aastaga on ligipääsetavuse osas olukord märkimisväärselt paranenud, aga noh, samas on minna ka veel väga pikk tee.

Kaia Kollo: Ja et et kolmkümmend aastat tagasi ma mõtlen, ma olin sihuke nooremapoolne tütarlaps ja mina nagu ei mäletagi eriti sellist sellist väljenditki ligipääsetavus ja, ja teema, et et aga noh, puudega inimene peaks kuskile pääsema, võib puudega inimene või, või erivajadusega inimene oli. Kuidagi ma ei mõelnudki selles selles valdkonnas, et näiteks oli puudega inimene ratastoolis inimene kõik, et ma ei osanudki mõelda, et tema peab ka kuskile saama.

Mari Puuram: Tegelikult on ühed puudeid on väga erinevaid, tihti on nad sellised, mida me silmaga ei näe. Me võime selles mõttes nagu mõelda, et puudega inimene peab pääsema. Aga et kas ta pääseb nagu sellele sisule ja infole ligi, et kolmkümmend aastat tagasi tehti väga palju neid spordirajatisi, eks ole, mis tänapäeval on läbinud mingisuguse rekonstruktsiooni, aga, aga nad ei ole nagu täielikult ligipääsetavad, et see on nagu ja, ja selle puude nagu stigma pärand on tegelikult kultuuriline ja siis tuleb ka tuleb ka sellisest Nõukogude Liidu pärandist, eks ole, et, et seda meie, Eesti Puuetega Inimeste Koja variraport väga ilusti kohe esimese lausena välja toob ja ligipääsetavus on jah, selles mõttes, et keegi nüüd sellele nagu nime pannud on ju. Et see ongi see, mis, mis on justkui meede või vahend, et kõik inimesed ja puudega inimesed saaksid ühiskonnaelus osaleda. Aga mis selle nagu noh, mis selle taust on, on see, et Eesti 2012. aastal ratifitseeris ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mis tegelikult loob ka õigusliku aluse sellele, et kõikidel inimestel ühiskonnas on juurdepääs ligipääs teabele ja teenustele, toodetele, infole ja nii edasi, et siin nüüd 2025 jõustub ka toodete teenuste ligipääsetavuse seadus, mis aitab osasid tooteid ja teenuseid tehniliselt ligipäästavamaks muuta.

Kaia Kollo: Ja et kui ma nüüd mõtlengi, et need kolmkümmend aastat tagasi rajati ka erinevaid spordirajatisi, kultuurirajatisi, mis iganes, et ja siis, kui, kui puudega inimesed sinna ma tahan öelda, sattusid tõesti siis siis ma ei tea, tõstetigi nad mööda neid treppe üles ja nii oligi, et keegi ei osanudki mõelda. Et lahendaks selle asja kuidagi teisiti.

Mari Puuram: Treppidest tõstmine on ka tänapäeval üsna moes. Olen kuulnud ja näinud, et tegelikult see ei taga sellist väärikat ja iseseisvat toimetulekut. Et sellepärast see konventsioon ongi oluline, et ta põhineb sellisel printsiibil nagu universaalne või kaasav disain. Ja see põhimõtteliselt siis tähendab seda, et eos on see siis disainitud see hoone või, või see teenus või see veebilehekülg on sellisel moel üles ehitatud, et ta on kõikidele kasutatav. Ja kuna me elame vananevas ühiskonnas ehk siis meil on aina enam eakaid inimesi, siis ka nende jaoks on ligipääsetavus oluline. Et, et ja need tooted ja teenused oleksid mitme meele kaudu näiteks tarvitavad, et meil on tekstiline kuju kõnele tekstiline alternatiiv, näiteks kuulmislangusega inimesed ütleme siin kuuskümmend pluss on ju, et neid on Eestis juba noh, diagnoosimata küll, aga ütleme siin WHO andmetel viis protsenti elanikkonnast ehk siis Eesti mõistes tegelikult kakssada tuhat inimest. Ja kui me jätame need subtiitrid panemata, siis me automaatselt takistame kellelgi osaleda, et selles mõttes see on hästi hea tava, et me leiame selle võimaluse. Et me teeme oma teabe või selle info või selle sisu. Panime selle sellisele moodusesse või sellisel kujul esitame, et teda on mitme meele kaudu võimalik tarbida.

Kaia Kollo: Ja no mina olen sattunud ka olukordadesse, kus tundub, kui ma esialgu seletan, et võiks olla rohkem ligipääsetavad, see tundub üsna suur selline valu ja vaev, et, et palun mõelge ka ligipääsetavuse peale. Et me peame hakkama nüüd ehitamas seda ja seda, et see tundub hästi suur lisatöö.

Indrek Petersoo: See maksab, see maksab.

Kaia Kollo: Nojah, ilmselt küll, et me peame kohe hakkama nüüd invalifte ehitama, et väga tihti on see arvamus ja ma ei süüdista absoluutselt kedagi, et ongi, ongi selline tunne, et noh, ma ei tea ju sellest midagi, aga samas tuues niisugune nagu väga noh, selline talupoja näide, et ma olen kohanud maapiirkondades noh, tõesti on leidlikud. Ma ei tea, staadioni haldajad, kõik, kes iganes, täiesti tavaline puidust kaldtee ja juba on asi lahendatud. Ma ei ütle, et me peame kõik sinna suunas liikuma, aga lihtsalt, et peas on see asi teinekord heas mõttes kinni, et mõtlema, et kuidas, kuidas ratastool või selline kõndimis liikumispuudega inimene saaks, sealt, on ju, või et keegi abistaks. Vaegnägijatele paneme sildi üles. Kellelegi, kes võib-olla ei kuule, viidad, mis aitavad igaüht. Et viidastik, et oleks paremini paremini lahendatud, kõik sellised tegelikult üsna lihtsad asjad, mis võtavad võib-olla jah, natukene aega, aga on väga tänuväärt.

Indrek Petersoo: Ja samamoodi on oluline, et spordiürituste korraldajad, ka kohalikud omavalitsused, mõtleksid sellele, et kui puudega inimene tuleb staadionile, kuidas ta sinna pääseb, et ta saaks ka sellest teenusest või üritusest ikkagi täiemahuliselt osa. Jalgpallis on veel mõned kümnendid tagasi olnud päris palju selliseid näiteid, kui ratastooli juurdepääs tähendab seda, et sa oled seal väljaku ääres kuskil ratastooli kohal, külma vihma ja tuule käes ja ei saa oma pere ja lähedastega koos seda mängu vaadata, et, et see ei ole tegelikult päris see, mida me ligipääsetavuse osas silmas peame. Tänaseks loomulikult on olukord juba palju-palju paranenud ja, ja see on ka väga tore, aga sa tõid siin välja juba mõningaid huvitavaid näiteid, aga kui me vaatame üldist pilti, siis kui ligipääsetav ligipääsetavad on Eesti spordirajatised ja miks mitte ka võime tuua häid näiteid mõningatest teistest valdkondadest?

Kaia Kollo: Ma ei ole käinud läbi ju kõik Eesti spordirajatisi, aga toon esimese näite. Äärmiselt tore on Elva spordihoone, kus kindlasti jah, kõik, kõik ei ole lahendatud viimse detailini ligipääsetavuse osas, aga just mul on väga hea meel endise Elva valla spordijuhi Madis Šumanoviga suhtlemise üle, et et me rääkisime sellel teemal, et puudega inimesed on huvitatud tulemast spordihoonesse ja seal sportlikult aega veetma. Siis just need lahendused, mis, tekkisid ning kergesti kuidagi, et et tekkis riidenagi madal sinna ukse kõrvale jalanõudekapp sinna käepärast, et need mõtted just, mis, võimaldasid puudega inimesel nii lihtsasti tulla sinna ja avatud meel ja mõtlemine oli nagu see, mis, ma nagu tooksin välja just just selle Elva spordihoone juures. Jah, iseenesestmõistetavad muidugi oli ka oli ka lift ja olid viidastikud ja et nad pääsesid reaalset ka ligi. Aga just see avatud mõtlemine, et, see on ka ju minu meelest üks osa sellest ligipääsetavusest, et kui sa oled avatud, sa võtad vastu. Et tulge, me suuname teid, me aitame teid. Me näitame, kuskohas on tualetid, kus on duširuumid. Minu meelest isegi nad lahendasid duširuumi niimoodi ära, et, seal on käepärases käepäraselt võtta erinevat erinevat siis vahendid ja asjad, et kui ei ole mingit, ma ei tea, spetsiaalseid dušitoole ja invavahendeid. Täiesti tavalised plastiktoolid, sobivad või pingid lihtsalt on vaja selle sihtgrupiga läbi rääkida, mida nad vajavad ja kuidas me saaksime seda lahendada. Mina näen seda, et selles mõttes jah, selle Elva näite tõin siin praegu küll.

Mari Puuram: Hea, et Kaia siin tõi kaasamise välja selle, et, küsin nende inimeste käest, kellele sa lahendusi lood. Ehk siis noh, põhimõttelist kasutaja testimine, sihtgrupiga põrgatamine. Aga üks asi veel tuli siit välja, on see kodulehel info olemine ja kättesaadavus, et praegu on siis niimoodi, et avaliku sektori veebilehed peavad vastama WCAG 2.0 nõuetele. Mis siis tähendab seda, et veebileht on üles ehitatud nii, et ka nägemispuudega inimene saab seda sealt info kätte. Ja see ei ole nüüd nagu selles mõttes kõik veebilehed ei ole ligipääsetavad ju väga paljudega on endiselt probleeme, aga näiteks on võimalik luua selline lahendus oma kodulehele, kus on, mis on siis ligipääsetavuse teatis kuhu alla saab koondada ka info võimalustest, mis on kohapeal, näiteks kirjelduskaardi. Et näiteks võib sinna luua sellise kirjelduse parklast kohalejõudmise, et kas parkimiskohad on hoone juures, väljaku läheduses, palju neid on, mitu meetrit on sealt tribüüni, kas seal on invatualett, kus asub. Kindlasti tasub seda ka ürituse korraldajal läbi mõelda, kuhu te selle siis paneb, on ju, ja näiteks kui mõelda selle peale, et mõni puudega inimene liigub saatjaga koos ehk siis kaks inimest peab mahtuma ka sinna tualetti, et siis kokkuvõttes on mõistlikum isegi luua neid kõigile ligipääsetavad tualette teha kasvõi neid vähem, aga sellised, et sinna saavadki kõik, et ja, mis puudutab jälle seda kodulehte uuesti, siis, et sinna võib ka panna üles. Nagu ma ütlesin, need samad võimalused, mis seal rajatises või juba on ja, ka need, mida seal ei ole.

Indrek Petersoo: Jah, sa tõid välja ühe väga olulise küsimuse temaatika: kasutaja teekond, alates siis üritusest ürituse kohta info saamisest kuni selle hetkeni, kui see üritus toimub või puudega inimene staadionilt lahkub. Tegelikult selle peale ja tihti inimesed ei mõtle: sain teada, ostsin pileti, läksin staadionile, oli tore, elasin kaasa, läksin koju, aga kui nüüd erivajadusega inimene kõike seda teeb, siis tema jaoks on iga detail sõna otseses mõttes kulla hinnaga.

Kaia Kollo: Ja mina olen sellega selles mõttes, et, ma arvan, et see, see detail on kulla hinnaga puudega inimesele, aga, mina arvan, et see on kõikidele ülioluline, sest minu jaoks on nagu ääretult hea lugeda, kui ma näiteks kui minu laps läheb kuskile, treening toimub uues kohas, ma võtan selle spordirajatise kodulehe lahti. Ma näen seal, millised bussid sinna lähevad, milline peatus seal on, kuidas, kuidas see teekond sinna on, ehk siis kaasame siin kohe on ju lapsed on teemaks, eks, et mul on nii hea lugeda seda, et ahah, ligipääsetavus, selge mina saan sealt sõidavad sinna sinna need ühistranspordivõimalused kuidas see on lahendatud. Et noh, et, see ligipääsetavus on. Ma mina selekteerin sealt jälle on ju enda jaoks olulise, et minul seda, seda puudega inimese erivajadust puudutavat infot vaja nii palju ei lähe, puudega inimene jälle saab sealt oma info, et see ligipääsetavus tegelikult nüüd nii-öelda on selline koondav mõista, et mina arvan ka, et just see info jagamine on hästi oluline ja ma olen öelnud ka just noh, kuna ma töötan spordivaldkonna spordirajatiste haldajatele või spordiinimestele, et ka see info on äärmiselt tänuväärne, kui see üritus suur spordisündmus võistlusrajatis ei ole ligipääsetav, kirjutage julgesti, et noh, et meil ei ole invatualeti, see on nii oluline info, et inimene siis teab, sest muidu ta tuleb kohale ja avastab, et ta ei saa tualetti minna, järgmised kaks-kolm tundi on spordivõistlus. Tegelikult see sündmus jätab äärmiselt kurva tunda, et pärast noh, ma ei saanud vetsu.

Indrek Petersoo: Tegelikult ligipääsetavus ongi selline valdkond, noh natuke nagu Tallinna linn, et ei saagi ju tegelikult mitte kunagi valmis: alati saab paremini, alati saab midagi teha täiuslikumalt, aga oluline on saada aru, mida on võimalik teha lühiajaliselt, mida on vajalik teha natuke pikemas perspektiivis ja pidevalt üritada parandada seda pakutavat teenust. Ja lisaks ma olen sinuga täiesti nõus, et kui mõni organisatsioon toob oma kodulehel väga detailselt välja ligipääsetavus puudutava informatsiooni, siis see suurendab väga oluliselt ka selle organisatsiooni enda usaldusväärsust ja poolehoidu selle organisatsiooni suhtes.

Mari Puuram: Nii et ma olen sellega täiesti nõus, et võib enda ligipääsetavusega lasta kaardistada või, või lasta siis kasvõi meie koja kaudu tellida neljast, puude grupist koosneva ekspertrühma, kes tuleb ja kaardistamine kitsaskohad ära. Et seda on täiesti võimalik teha, aga kasutaja teekonna juurde tagasi tulles, siis seal on oluline ka see, et kust see inimene saab enda pileti, et kas ta saab selle samast kohast, kus teised inimesed saavad, et näiteks teatriürituste puhul on hetkel on puudujääk selles, et puudega inimene saab, näeb küll seda ratastooli kohta, aga ta ei saa seda piletit päriselt sealt osta, ei saa seda broneerida, ei saa seda sealt piletikeskkonnast piletimüügikeskkonnast siis osta nagu teised inimesed. Et see, see on kindlasti, mida tasuks läbi mõelda või läbi rääkida siis selle piletikeskkonna omanikuga, et kuidas me saame teha nii, et mul ratastool oli kohe, et siin ja seal ja kolmandas kohas, et neid saab päriselt siis ka ette broneerida, ette osta.

Indrek Petersoo: Kas ratastoolikohad peaksid olema tasuta?

Mari Puuram: No meil on selline hea tava, et saatja pilet on kas siis tasuta või mingi sümboolse summa eest, et see inimene, kes läheb nüüd selle puudega inimesega kaasa, ta ei lähe sinna lustima ja nagu ta saab küll show'st osa, aga ta teeb seal tööd. Et näiteks kui on nägemispuudega inimese saatja, siis tal võib olla kaasas kirjeldustõlk, kes tegelikult seda sündmust kirjeldab. Ja pluss siis juhatab seda inimeste erinevatesse kohtadesse, kuhu vaja minna ja ta hoiab nagu kogu aeg silma peal, et ta on selles mõttes vastutav isik. Ja kui on näiteks intellektipuudega inimesega saatja kaasas, siis samamoodi, et ta tegelikult teeb päris palju tööd selle inimese enda eest ära ja see saatja pilet ei ole justkui veel päris heaks tavaks kujunenud, aga ta võiks olla, et see on selline hea asi, mida kindlasti tuleb siis ka mainida enda kodulehel või seal piletit ostes. Et meil on saatjapilet sellise soodustusega või täiesti tasuta.

Indrek Petersoo: Jah, see on väga õige tähelepanek. Näiteks ma tean, et Inglismaa ja Saksamaa jalgpallis on see diskussioon olnud päris pikk ja mitmed ratastoolis fännid on avaldanud ise soovi, et me tahame kindlasti osta pileti ja saatjale, kas see pilet on soodne või päris ilma, see on selge. Aga seda kolmel põhjusel. Esiteks me tahame olla nagu kõik teised fännid. Teiseks me tahame ju ka oma klubi aidata selle läbi, et me ostame pileti ja panustame klubi heasse käekäiku ja kolmandaks, ostes pileti, võib nõuda ka paremat teenust. Tasuta asjade puhul, nõuete puhul alati on täpselt nii, nagu ta on, et ega siis tasuta hobuse suhu ei vaadata.

Mari Puuram: Ja siin on nüüd see vastupidine loogika ka, et kui ma ei saa ligipääsetavad teenust, siis tegelikult ma ei taha maksta täishinda. Et nii on.

Indrek Petersoo: Aga mida veel saaksid klubid selle heaks ära teha, et see üritus, et juurdepääs üritusele, kõik see info edastamine oleks oleks võimalikult heal tasemel, missuguseid häid praktikaid saate veel välja tuua?

Mari Puuram: Sündmuste kohta ligipääsetavuse info tuleb selles mõttes läbi mõelda, et kui me oleme kaasanud sündmusele näiteks kirjeldustõlgi, siis kirjeldustõlkeinfo peaks olema seal sündmuse info hulgas samuti näiteks tekst, mis välja läheb, või see PDF-fail või Wordi fail või mis iganes selle sündmusega kaasa läheb, et see peab olema ekraanilugejaga loetav ehk siis ta peab ise olema ka ligipääsetav. Näiteks kui on suur embleem või logo või pilt keset keset infot või seda infohulka, siis sellele peab olema ka loodud alternatiivne tekst ja seal peab olema siis kirjeldatud, mis seal logo või pildi peal on. Et see on ka nii-öelda huvi tekitamiseks ja see on väga hea žest, et näidata, et me oleme selle peale mõelnud, et me oleme selle sihtrühma vajaduste peale mõelnud ja kaasame neid.

Indrek Petersoo: Kaia, võib-olla see on rohkem sinu valdkonna küsimus, aga kui palju Eesti spordiürituste korraldajad, rahvaspordiürituste korraldajad ja erinevad alaliidud mõtlevad ja keskenduvad ligipääsetavuse temaatikale pakkuda ka siis erivajadustega spordisõpradele võimalust osaleda koos teistega lihtsalt siis oma spetsiifikat arvestades?

Kaia Kollo: Ma saan siin avaldada iseenda arvamust, et mul ei ole siin võimalik kõikide Eesti spordiorganisatsioonide eest sõna võtta. Aga minu isiklik selline tunne ja kui ma olen vestelnud erinevate spordisündmuste korraldajatega võistluste korraldajatega on selline tegelikult on spordirahvas ja äärmiselt äärmiselt avatud seltskondlik sotsiaalne. Tegelikult on väga äge kamp, eks ole, inimesi, kes sporti teevad, eest veavad, korraldavad ja mina näen seda, et tegelikult, keegi ei ole või noh, mitte keegi, et sageli ei mõelda sellele. Aga samas ollakse avatud ja muidugi tulge loomulikult, tulge, et noh, et selles mõttes ei ole midagi, et noh, et ma ei tea, et me ei saa või ei ole siukest nagu keerulist, nagu, et ma ei tea, pigem ikka mitte on ju noh, nihukest asja ma ei ole nagu kohanud. Mis on muidugi võib-olla see, et, et tihtilugu ongi see, et see avatud meel on olemas, lihtsalt võib-olla tõesti sealt edasi järgmine samm on see, et siis tulevad need võib-olla mõned detailid, et noh, et tule, tule lihtsalt, et siis ongi see, et, aga et noh, et kahjuks ta ei saagi ligi on ju, et siis me peame hakkama natukene parendama neid, neid ligi, pääsmatuid kohti. Et, selles mõttes ma ei saa öelda, et ei olda valmis või et ei taheta erivajadusega ja puudega inimesi oma spordisündmustele. Aga lihtsalt ongi see, et see teadlikkus on, võib-olla meil vajab natukene parandamist. Et mida saaks teha esimeste sammudena, et erivajadusega puudega inimesel oleks parem, mugavam tulla ühtpidi vaatama ja kaasa elama, teistpidi, osalema ise. Et need on nüüd kaks erinevat asja, et kas, kas puudega inimene tahab tulla kaasa elama, fänniks võita tahab ka ise osaleda, näiteks rahvaspordiüritusel, osaleda treeningus. Et need on nagu kaks erinevat asja, et tegelikult spordirahvas on avatud ja ka lihtsalt on vaja natukene panna kaasa mõtlema ja lahendusi otsima ja leidma.

Mari Puuram: Mina soovitan alustada ühest asjast, et mõelda kasvõi näiteks ühe puudegrupi peale, et me tahame siia nägemispuudega inimesi ja me neil on need ja need lahendused ja mõelda need läbi põrgatada sihtrühmaga ja siis minnagi nii-öelda proovida seeläbi laivis ja siis küsida tagasisidet, kuidas oli, mis veel puudu jäi selles mõttes nagu parandada, eks ole, või edasi minna sealt.

Kaia Kollo: Ja just, et et mitte karta seda, et leidkegi kui, kui sa ei leia, küsige, abi, leidke sihtgrupist keegi inimene, kasvõi kohalikus omavalitsuses ju ikka sotsiaalosakond või, väiksemas kogukonnas. Leidke see sihtgrupp, inimene, kes ongi kas siis liikumis-kuulmis-nägemis- või intellektipuudega ja, rääkige, et mis võiks olla, kuidas võiks olla tegelikult nendele inimestele väga meeldib nõu anda olla, olla kaasatud, et teinekord võib saada päris päris head nõu, et kuidas teha paremaks.

Mari Puuram: Siin natukene võib-olla suunaksin võtma ühendust maakondliku kojaga, kellel on võib-olla juba need inimesed, kellel on kogemused seda nõu anda olemas ja miks mitte, see sihtgrupp võib tõesti olla laiem, et sul on tegelikult tasuks teha, kui me kohandustest räägime, siis tasuks kohandusi teha kõikidele puuetele ühe korraga, on ju, et mõeldakse läbi näiteks kui tehakse füüsilist kohandust, siis mõeldakse läbi. Kuidas saavad lapsevanemad ratastooli inimesed käimisraamiga, ja siis minna sealt näiteks noh, nii edasi, et ka teeninduse poole vaadata, et kas meie inimesed oskavad suhelda. Kas meil on treenerid, kes saavad vastu võtta puudega inimesi, millal me neile seda pakume, kas on eraldi, kas see on koos, tegelikult loomulikult võiks olla koos kõik asjad võiksid olla siis kaasavad, eks ole, meil ongi väga erinevad inimesed oodatud ja seda, noh, mulle tundub, et seda saab alustada nagu väikeste sammudega. Just nagu sa ütlesid, et puude, puudespetsiifiliste teadmistega inimesed tulevad sinna kohale, aitavad selle teekonna läbi mõtestada, tood võib-olla kitsaskohad välja, siis arutatakse läbi, mida me saame teha, milleks meil on raha on ju? Kahjuks praegu ma tean, et riigi rahastust ei ole selles mõttes, et kõik ligipääsetavusega seotud projekti teemad on projektipõhised, et see on väga suur probleem. Et siinkohal võiks mõelda ka spordi arengukava, dokumenti, ligipääsetavuse põhimõtete sissetoomist, et tuleks valdkonda rahastus. Et see muutuks nagu selles mõttes heaks tavaks ja spordi osaks. Ja võib-olla on siin üks küsimus veel selline nagu kuvand või selline spordikommunikatsioon, et tegelikult, kui me räägime spordist, siis me näeme alati seda täieliku, täies füüsises, hästi hea kehaehitusega, sellist keskmisest paremat, sellist sportlikku inimest. Aga kui me räägime kaasamisest, siis tegelikult see kuvand ju ka ise, et siin on spordiliidud, on ka eraldi, et meil on puudega inimeste spordiliidud ja nii-öelda tavainimesed, see justkui nagu toodab seda stigmat juurde, et see puuetega inimeste grupp on väike, aga tegelikult on puuetega inimesi väga palju. Ja üks kolmandik elanikkonnast on puuetega inimeste lähedased, et tegelikult me tahame minna ka perega välja kuskile. Me tahame, et kõikidel meie pereliikmetel oleks sarnane kogemus, hea kogemus, et nad saaksid tulla kaasa, saaksid osa, et mis siis, et neil on mingi erivajadus.

Kaia Kollo: Mina väga lahe Mari, selles on praegu välja, tõi see see nii-öelda see peredega ja eakate laste ühesõnaga kõikidega koos sportimine, et reklaamin siin üliäge aasta on alanud liikumisaasta, on see see aasta ja just liikumisaasta siis temaatikaks ja eesmärgiks ongi mitte ainult võistlemine võistlussport, vaid et just see liikumine hashtag, hakkame liigutama ja hakkame liikuma, et just, et kuidas kaasata neid, kes siiani ei ole nii-öelda liikuma saanud, et ükskõik kes on ju, et just nagu jätkuks sellele, et, et mõeldakse nüüd rohkem selle peale. Et, et kes ei ole veel, kes ei ole veel välja tulnud, et noh, et liikuda perega peredega teha koos lihtsalt seda liikumisharrastust, et parandada iseenda tervist ja olla füüsiliselt aktiivsem just. Ja veel, mul käis läbi pea see et Eesti terviserajad ja kergliiklusteed et just nende võrgustiku arendamine on ka selliseks eesmärgiks, et need oleks siis üksteisega hästi ühendatud, et inimesed saaksid seal liikuda. Loomulikult kell Lõuna-Eestis on see kuppelmaastik, see on ju keeruline ja seda nüüd ei muuda, on ju kõikidele ühtemoodi ligipääsetavaks aga lihtsalt, et kergliiklusteed on ääretult toredad, toredad asjad, kus, kus inimesed saavad liikuda ja saavad liikuda vankritega, raamidega, toolidega. Kõik kõikidele on tegelikult see kergliiklusteed ääretult ääretult head. Head asjad.

Mari Puuram: Võib-olla millest puudu on, on need ligipääsetavuse spetsiifilised juhendid, eks ole, et meil on näiteks ligipääsetava sündmuse korraldamiseks juhend täiesti olemas. Sülvi Sarapuu on kirjeldustõlke maaletooja, et tema on selle eesti keelest, koos oma tütrega kohandanud või tähendab soome keelest eesti keelde tõlkinud ja see on täiesti, seal on kõik sündmuse osad lahti võetud, et mida, millele on vaja mõelda, et tegelikult sealt saavad šnitti võtta kontserdikorraldajad. Minu arust kultuurikorraldajad sobivad sinna, spordikorraldajad, miks mitte. Aga neid võiks olla siis veel, eks ole, et mis on need konkreetsed sammud, mida inimesed või asutused saaksid ettevõtted muuta enda asutuse või organisatsioon või teenus või toode ligipääsetavaks muutmiseks.

Kaia Kollo: Tegelikult ongi, et ma ei, ma ei lööksin eraldi, eks ole, et see nüüd on muusik või kontserdijuhend, on nüüd selle juhend on spordijuhend. Tegelikult sündmus on sündmus suures plaanis on muidugi detailid on seal. Aga lihtsalt ma julgustan kasutama seda, seda juhendit.

Mari Puuram: See juhend on olemas ka Eesti Puuetega Inimeste Koja kodulehel on see ka ligipääsetavuse rubriigi all. Et meil on seal ka teisi sündmuste või auditite või koolitustega seotud infot.

Indrek Petersoo: Aga kes on veel tublimad ligipääsetavuse valdkonna eestkõnelejad Eestis, keda tasuks, keda meil tasuks siinkohal välja tuua, kiita?

Mari Puuram: Meie kogemusest, EPIKoja kogemusest Piret Aus. Meil on Viipekeeletõlkide OÜ, Viipekeele Selts, kindlasti, siis võib-olla ka Tallinna Tehnikaülikooli naiskoor, kellega koos on korraldatud üks ligipääsetav kontsert ja kes näeb, et ligipääsetavus võiks olla nende kontserdite üks osa. Et millises mahus ja kui tihti või kui palju seda, see on arutusel, aga seal kindlasti midagi toimub juba. Ja ma arvan, et muuseumid on need, kes tahavad olla ligipääsetavad sellepärast, et muuseumis tahavad ka kõik käia. Mõned eraettevõtted on päris head ligipääsetavuse näitajad, et just selle disaini või hoone sellise ütleme sellise füüsilise keskkonna mõttes, et kasutatakse pealt lahtiseid, prügikast. Kraanikausid on alt tühjad, on piisavalt ruumi ehk siis põhimõtteliselt määrus nr 28 nõuded on täidetud pluss kontrastne inventar ja seinad, uksed. Et kõik see on oluline.

Indrek Petersoo: Kindlasti veel ligipääsetavuse rakkerühm.

Mari Puuram: Rakkerühma dokument on minu töö üks aluseid ja et see on Eestis väga oluline ligipääsetavuse dokument, et seal on kõik valdkonnad kaardistatud, seal on probleemid välja toodud ja ka lahendused pakutud, et põhimõtteliselt on vaja võtta see dokument ja ajada natuke näpuga järge ja sealt saab väga-väga palju asju juba juba tehtud.

Kaia Kollo: Ja mina lisan ka, et tihtilugu need dokumendid ja nõuded ja kõik, need on niisugused hirmutavad, mida võib-olla näiteks kui väiksemate piirkondade spordi või üldse kultuurisündmuste inimesed natukene pelgavad, et noh, et nüüd tulevad mingid nõuded, mingid dokumentidesse kaevumine, et tegelikult võib-olla tasub ikkagi natukene üle käia silmaga, et ja leida sealt need kohad just et mida me saame teha, on ju, et noh, et kõiki asju korraga hakata muutma lihtsalt see ongi nagu võimatu ja keegi ei nõuagi ja keegi eeldagi seda, aga lihtsalt alustada alustada kuskilt, et see on nagu mina näen, et selle, selles on juba nagu suur väga-väga suur samm.

Mari Puuram: Mis selle dokumendi puhul on hea, on see, et ta on kergesti loetav ja ta on punktide kaupa, siis on nii need probleemkohad kui ka soovitused, et on hästi lihtne lugemine. Et kui sa vaatad kultuuri, siis seal on neli A4 ja sul on terve valdkond laua peal ees spordi puhul sama ja turism oli seal ja nii edasi, et end kõiges kõik, keda huvitab, et selles mõttes ligipääsetavus on valdkondadeülene, et kuigi üsna tihti nagu seostatakse seda sotsiaalvaldkonnaga, aga noh, näiteks sporditeemad on kõik Kultuuriministeeriumi all ja transport on hoopis teine valdkond, aga ligipääsetavus transpordis on sama oluline, kui ta on kultuuris.

Indrek Petersoo: Ma tooksin spordivaldkonnast välja veel kaks head näidet, nüüd on muidugi palju rohkem, aga endale sellised hingelähedasemad, Eesti Jalgpalli Liit on pööranud väga palju ligipääsetavusele tähelepanu ja A. Le Coq Arena. Meie rahvusstaadion on muutunud siin aastatega väga hästi ligipääsetavusega, muidugi seal oli ka üks oluline sündmus. Aastal kaks tuhat kaheksateist toimus Eestis UEFA Super Cup'i finaal ja loomulikult see tõstis standardeid ja tänu sellele ka staadion väga-väga palju ligipääsetavaks muutus, see on positiivne ja meil on paralümpiakomitees selline tore uus liige nagu Eesti Triatloni Liit, kes ka väga palju pöörab tähelepanu just sellele, et triatlonivõistlused muutuksid üha rohkem ligipääsetavaks ja ka erinevate erivajadustega sportlased saaksid seal kaasa teha. Aga omalt poolt pakume ka nüüd ühte praktilist seminari kõikidele huvilistele eelkõige just spordiklubidele, spordialaliitudele, et saada häid näiteid, kuidas pöörata rohkem tähelepanu ligipääsetavusele, kuidas rohkem erivajadusega inimesi oma ürituste juurde tulla. Nimelt siis sõbrapäeval, 14. veebruaril korraldame Nõmme gümnaasiumi spordihoones, spordi ligipääsetavuse seminari. Kaia, räägime sellest natukene lähemalt, oleme seda asja siin päris suurelt ette võtmas ja Saksamaalt koolitaja kohale toomas.

Kaia Kollo: Ja koolitaja tuleb Saksamaalt, tema nimi on Johan Kemmer. Ja tema on nüüd Indrek, sina tead täpsemalt, kus, mis kogemusega ta olid.

Indrek Petersoo: Ta on töötanud selles organisatsioonis pikalt nagu CAFE, mis on siis jalgpalli ligipääsetavuse jalgpalli ligipääsetavusele puudub keskendunud organisatsioon on kogenud koolitaja ja näiteks Eesti Jalgpalli Liidule ja jalgpalliklubidele on ta sarnase koolituse siis internetikeskkonnas varem läbi viinud see saavutus väga hea tulemuse ja sai väga palju positiivset vastukaja ja Jocheni abil siis üritamegi eesti spordiklubidele organisatsioonidele pakkuda selliseid häid praktilisi näiteid, mida, mille olulisust te ennem mõlemad toonitasite, et kust võiks alustada, kuidas võiks koostada oma ligipääsetavuse plaani ja mida veel tähtsat võiks silmas pidada ja avasõnad ütlevad siis Eesti paralümpiakomitee president Monika Haukanõmm. Ja samamoodi tuleb avasõnu ütlema kultuuriminister Piret Hartman ja oma ligipääsetavuse alastest kogemustest tuleb rääkima parasportlane Matz Topkin.

Kaia Kollo: Just, ja ma arvan, et see päev on just hea selles mõttes, et me oleme siin läinud kõik väga-väga nii-öelda veebipõhiseks ja distantsilt toimetavaks, et aga näen, et tegelikult ikkagi hästi palju rohkem annab see, et kui need inimesed tulevad kokku, nad kohtuvad, saab silmast silma suhelda, saab küsida, kuidas, mismoodi õppida kellelegi parematest praktikatest kogemustest, et ma väga väga soovitan tulla. Ja tegelikult sa Indrek küsisid siin, et millised on sellised paremad näitajad ligipääsetavusest minu meelest. Tallinna Nõmme gümnaasiumi spordihoone, no mina muidugi ei ole ka ligipääsetavuse spetsialist, aga ma ei näe küll seal puudusi praegu, et tulge külastama ja väga-väga tore hoonet.

Mari Puuram: Ma ei tea, kuidas nende inva ujumistõstukitega on, et neid võiks kindlasti rohkem olla.

Kaia Kollo: No gümnaasiumis ei ole ujulat, et selles mõttes, et head ujumistõstukitega on, kusjuures nüüd, kui sa tõid selle välja, et ujumistõstukitega jälle, et noh, meil on ju olemas Eesti puuetega inimeste ujumisliit, kes oskab kindlasti paremini kommenteerida seda tõstukite teemat, aga ma olen kohanud ka seda, et tihtilugu on see tõstuk võimaldatud. Aga ometi seda kuidagi ei kasutata või ta jääb nagu seisma, et, et võib-olla on, on murekoht seal jälle selles jadas, et äkki peab vaatama üldse selle, nagu ma ennem mainisin, teekond ujulasse, eks ole, et üks asi nagu, nagu superluks lahendatud, on ju, et tõstuk on ideaalne, aga võib-olla ta ei saa sealt esimesest astmest üles. Et see ligipääsetavus on minule minu nägemist mööda ka selline pikk-pikk jada on ju, et jah, võiks sellega üle vaadata, et aga need basseini tõstukid on väärtasjad ja tegelikult ju ka taastusravis on see selline ujumine ja veeteraapia väga-väga tähtsal kohal, aga tuleme tagasi selle sel seminari juurde, et meil on terve päev, on selli seminaripäev ja pärast siis õhtu pärastlõunal on kavas ka töötoad, kus päriselt praktilised proovida siis erinevaid puude liike puudutavat ligipääsetavuse küsimus. Küsimusi tekitavaid. Ma ei oskagi nüüd öelda mingisuguseid praktilisi.

Indrek Petersoo: Tegevusi täpselt, et kuidas on, kuidas reaalselt toimub pimeda inimese juhendamine või kuidas on ikkagi siis saatjana ratastooliga takistusrajal liikuda. Jah, üks asi on seda kõrvalt vaadata, teine asi on seda ise kogeda.

Kaia Kollo: Ja noh, muidugi proovida natukene sportida ka, et, et meil on seal mõned paraspordinüansid ka sees, et saab, saab aimduse, kuidas paras sport päriselt käib, et saavad inimesed proovida. Et tõotab tulla põnev päev.

Indrek Petersoo: Ja hästi oluline on, et kui näiteks sinna tuleb mõne spordiklubi esindaja, kes tunneb, et me ei ole nagu väga palju sellele ligipääsetavusele seni tähelepanu pööranud, et natukene, võib-olla piinlik seal teiste hulgas istuda, ei, vastupidi, võtkegi selles mõttes selline rahulik hoiak, et ei ole viga, kui ta seni ei ole seda valdkonda nii täpselt tundma õppinud või ei ole sellest midagi väga teinud, sellest ei ole midagi. Nüüd te saate rohkem teada ja katsuge tulevikus siis rohkem pingutada. Olge tublid, et ärge mingil juhul tundke pahasti ennast selle pärast, mis on jäänud tegemata vaid vaadake, mida te edaspidi saate ära teha, saades häid nõuandeid.

Kaia Kollo: Just, ja no ma lisan selle ka, et ma suhtlen päris paljuga erinevate koolide ja haridusasutustega ja sageli see mõte kumab läbi, et aga meil ei ole ühtegi erivajadusega või puudega õpilast koolis, et justkui nagu meid ei puuduta, samas on see selline üldhariv temaatika, et laiendama oma silmaringi. Ega see puudega inimene ei saagi sinna tulla, kui meil ei ole võimalusi, on ju, et see, see kuidagigi käib nõndaviisi niisugune tasakaalu kausina, et kui me ei loo võimalusi, siis ega keegi ei saagi tulla, eks ole, et noh kindlasti soovitan ikkagi tulla tutvuma, et isegi kui ei ole kokkupuudet ja esialgsed sellist suurt vajadust midagi muutma hakata, aga võib-olla me loome siis võimaluse kellelegi, kes saab tänu sellele palju õnnelikumaks ja ta saab tulla võib-olla kohalikule staadionile spordihoones terviserajale, parkida oma auto õigesse kohta või, või ta saab, ma ei tea, riputada oma oma riided mugavalt ja käia duši all, nii nagu nagu enamik inimesi on harjunud ja käia võib-olla spordisaalis sportimas.

Indrek Petersoo: Jah, väga hea! 14. veebruar, Nõmme Gümnaasiumi Spordihoone, terve päeva vältav seminar, spordi ligipääsetavuse seminar ja Eesti Paralümpiakomitee kodulehel on võimalik ennast sellele seminarile registreerida, kindlasti kasutage seda võimalust. Aga daamid, me oleme vestelnud päris pikalt, on aeg meie esimesele tõeliste võitjate podcasti episoodile joon alla tõmmata. Millised mõtted, millised järeldused võiksid meie tänasest vestlusest kõigile kuulajatele kõrvu jääda?

Mari Puuram: Et mina leian, et kõik inimesed võiksid aru saada, et ligipääsetavus on hästi oluline mõiste ja selle nimel saab teha erinevaid tegevusi, et tõsta kõikide ühiskonnagruppide osasaamist ühiskonna elust.

Kaia Kollo: Ja mina arvan, et ligipääsetavus võiks saada täiesti normaalseks mõisteks. Ligipääsetavus ongi tegelikult täiesti normaalne asi. Loomulikult me ei jõua, nagu Indrek, sa ütlesid, et nagu Tallinna linn, et ei saa kunagi valmis, on ju. Et alati me leiame kohti, mida saab parendada, teised, et mõelda alati selle peale ka, et näed, et saaksime siit natukene siit või sealt parandada, et see võiks muutuda selliseks normaalseks asjaks ja iseenesestmõistetavaks, et olla rohkem avatud ja ja toimetada selle koha pealt.

Indrek Petersoo: Täpselt! Ja omalt poolt kutsun üles ka kõiki kuulama ja lasta kaasa rääkida nendel kogukonna inimestele, ehk siis ei ole paremat nõuandjat kui inimene, kes ise kasutab ratastooli või on mõne erivajadusega ja nad on kindlasti väga hea meelega valmis kaasa rääkima.

Head kuulajad! Selline oli meie esimene episood Eesti Paralümpiakomitee uuest podcasti- sarjast „Tõelised Võitjad“. Stuudios olid täna Kaia Kollo, Mari Puuram ja Indrek Petersoo. Suur aitäh teile tulemast, ilusat päeva jätku ja uute kohtumisteni!

Mari Puuram: Aitäh!

Kaia Kollo: Aitäh!