Esimene brasiillane Eesti jalgpalliliigas: mul olid isiklik tõlk ja ihukaitsja!

Artikkel ilmus veebruarikuu Jalkas.

FC Tevalte 1993/94. hooaeg oli tormiline ja skandaalne: hoolimata sellest, et Vladimir Kolbassenko juhendamisel oldi 1994. aasta kevadel lähedal tiitlivõidule, sai klubi kohtunike (kohati isegi füüsilise!) mõjutamise eest disklahvi ja jäi seega meistritiitlist ilma. Selle loo jutustamine väärib eraldi peatükki, ent ajalukku läks Tevalte juba sama hooaja esimeses pooles – 11. septembril 1993 debüteeris mängus Tallinna Sadama vastu kaks Brasiilia mängijat Alberto Romualdo ja Milton. Nendest said esimesed brasiillased Eesti vutiliigas.

Väga suurt jälge kaks meest Eesti jalgpalli jätta ei suutnud, kuid ühe asja poolest on Milton siiski tähelepanuväärne: ta lõi kaasa viies liigamängus ja ühes karikamängus. Ründajana jäi ta kuuest mängust viies kuivale, kuid selles ühes mängus, kus ta skoori tegi, sahistas ta 10 : 1 võidumängus Tartu Merkuuri võrku lausa seitse korda! See on ilmselt saavutus, mida ei tehta mitte kunagi järele: saada jalg valgeks vaid ühes Premium liiga mängus, aga selles lausa seitse korda!

Praeguseks 53aastane Milton meenutab Jalkaga vesteldes põgusat Eestis veedetud perioodi meeleldi ja hea sõnaga. Enne Tevaltesse siirdumist Soomes Tampere Ilveses pallinud Milton meenutab, et Tevalte esindaja käis teda Soomes meelitamas, kuid esmalt pelgas ta äsja taasiseseisvunud Eestisse kolida. „Algul ei tahtnud ma üldse minna. Kartsin keelebarjääri ja ka rassismi. Sõlmisime sellegipoolest lepingu ning mind võeti Eestis väga hästi vastu,“ kiidab Milton. „Samas oli mul nii keele kui külma ilmaga keeruline harjuda.“

Tasub märkida, et 1993. aasta oktoobrikuus olid Tallinnas vaid üksikud miinuskraadidega ööd. Tõelist talve võlumaad Milton Eestis ei kohanudki!

Eestlase aastapalk iga värava eest!

Brasiilia pallivõluri elu oli Eestis aga nagu kuninga kassil. Peale selle, et Tevalte korraldas talle isikliku tõlgi ja isikliku ihukaitsja(!), maksti talle toonases mõistes lausa astronoomilist palka. Kui põhipalga küsis Milton lepingut sõlmides igaks juhuks juba Soomes olles ette, siis iga värava eest lubas Tevalte toonane omanik Sergei Belov mehele 1000 dollarit. Isegi praegu oleks see väga viisakas väravaboonus, kuid hea lugeja, mõtle korra sellele, et see kõik toimus 30 aastat tagasi, värskelt taasiseseisvunud ja piltlikult öeldes puruvaeses Eestis, kus 1000 dollarit oli keskmise inimese… aastapalk! Kujutage nüüd ette, et praegu maksaks mõni Eesti jalgpalliklubi oma leegionärile iga värava eest 20 000 eurot…

„Klubi omanikul tundus tol ajal raha olevat,“ muigab Milton. „1000 dollarit värava eest ei olnud mul aga lepingus sees, see oli suusõnaline kokkulepe.“

Eriti vinget palgapäeva Merkuuri vastu löödud seitsme värava eest Milton siiski ei saanud – ta mäletab, et Belov maksis talle selle etüüdi eest välja kas kolme või nelja värava raha, kuid mitte rohkem. Sealjuures läks ta tolles mängus treeneri palvel platsile läbi valu seljavigastust trotsides!

Eesti ajakirjandus tegi maatasa, klubi pakkus uut lepingut

Eesti ajakirjandus oli seitsme värava mehe suhtes aga küllaltki kriitiline. FC Florale Kadrioru staadionil paar nädalat varem kaotatud karikamängu järel tehti teda suisa maha: Andrus Nilk põrutas näiteks Eesti Ekspressis, et Miltoni tegevus olevat olnud omaette ooper. „Söötu saades ta palli väravale ei löönud, küll aga tõmbles kord nii õnnetult, et teenis rünnakul kollase kaardi. Kõige rohkem meenutas brasiillane oma oskustelt kunagist Kalevi korvpallurit Michael Tate’i, kes poole hooaja pealt ära saadeti. Suurima üllatuse valmistas mees auti välja visates: ta ei teadnud, et kannad peavad olema maas, ja sooritas viske kikivarvul. Küllap oli see tal elu esimene aut. Kui ta hiljem uuesti audi väljaviskele asus, tirisid kaaslased tal palli käest,“ kirjeldas Nilk.

Muide: mitte ükski jalgpallireegel ei keela audiviset sooritada kikivarvul, nii et ilmselt sai hiljuti meie seast lahkunud kirjatsura millestki lihtsalt valesti aru. Kesist esitust sai aga põhjendada seljavigastusega, mis Miltonit toona juba häiris.

Michael Tate’ist oli asi aga kaugel – sügishooaja lõppedes pakkus Tevalte Miltonile kaheaastast lepingupikendust, ent toona 24aastane ründaja seda lõpuks vastu ei võtnud. „Mul läks küll hästi, aga ma ei soovinud tagasi tulla. Mul oleks olnud vaja veel rohkem klubi töökorraldusega harjuda – treeningud erinesid väga sellest, millega olin harjunud. Näiteks pidime vaid kaks päeva enne mänge tegema pikki jooksutrenne,“ toob Milton välja. „See oli mängijate lõhkumine! Minu vigastusele mõjus see ka halvasti – olin mängudele jõudes juba väsinud. Samuti ei olnud meil positsioonispetsiifilisi treeninguid, kogu meeskond tegi ühte ja sama asja. Istusime klubi omanikuga aasta lõpus koos ja soovitasin talle veel kolme brasiillast ja kehalise ettevalmistuse treenerit, aga ta ei võtnud vedu.“

Üürike aeg Eestis toob Miltonile meelde veel mõned väga kehvad väljakud ja pikad bussis loksumised. Eestist lahkudes mängis ta mõnda aega veel Brasiilias, kuid sai jala valgeks veel ka näiteks Mehhikos ja Hondurases. Tänapäeval pole ta jalgpalli juurest päriseks kadunud – aastate jooksul tekkinud rohked tutvused aitavad tal armastatud mängu juures püsida. „Paljud klubid helistavad mulle, et ma neile mängijaid soovitaksin,“ selgitab Milton.