Laps võiks teada sellist lauset: „Ütle ei, mine ära, räägi turvalisele täiskasvanule.“.
Foto: PixabayINTSESTI KOGENUD NAINE: „Süü ja häbi ei ole enam minu omad.“
Traumaatiliste lapsepõlvemälestuste eest aastateks välismaale pagenud naine naasis kodumaale. Ta otsustas toetuse ja abi saamiseks kirjutada Rita Holmile, kes juhib lapsepõlves läbielatud seksuaalvägivalla ohvrite tugigruppe. Sealt sai tervenemine alguse, kuid see võtab veel aastaid.
„Minu elu esimesed mälestused on samast ajast, kui minu mälestused väärkohtlemisest,“ räägib Virge (32). Ta arvab, et need mälestused on tal ajast, kui ta oli nelja-aastane ja lõppesid, kui ta sai umbes seitsmeseks. Tema kaitsmiseks on loos nimi muudetud.
„Väärkohtlejaks oli minu vanaisa,“ ütleb naine pärast esialgseid kõhklusi. Kuna laps veetis koolieelikuna sageli aega vanavanemate majas, sattus ta tahtmatult olukorda, kus oli nagu lõksus. Virge lapsepõlv möödus suures osas vanavanemate hoole all.
Tema esimesed mälestused on vastandlikud.