Varasematel aastatel on Meistrite Liiga poolfinaalid pakkunud meile legendaarseid vastasseise, kus pöörased kaotusseisud väänduvad veel pöörastemateks tagasitulekuteks, kangelastest saavad patuoinad ja jalgpallieeposesse kirjutatakse uusi peatükke. Tänavuste poolfinaalide kõige säravam peatükk oli Manchester City pöörane ülekaal korduskohtumise esimesel poolajal. Kui City seda Istanbulis karikaga üle ei kulda, siis ei jää ilmselt ka see kauaks kellelegi meelde.

Mitu korda on Pep Guardiola legendaarse ülemõtlemise reha peale astunud ja hiigelsummasid magama pannud Manchester City ilma Euroopa karikata jätnud? Jätan selle lugemise kellelegi teisele, aga fakt on, et piisavalt palju. Eks ka kõige kangekaelsem geenius tunnistab enda vigu ja õpib neist.

Taas, finaalis on võimalik jälle üle mõelda, Haaland keskkaitsesse panna ja proovida Rodrit rünnakul, aga see pole tänase loo teema. Tänase loo teema on ikkagi kolmapäevane korduskohtumine, kus Manchester City näitas nii mäekõrgust ülekaalu, et tiitlikaitsja ja samuti hirmuäratavat ründeliini omav Real Madrid mängiti totaalselt üle. Reali plaan tundus olevat lihtne, kuid sellest polnud tehtud varukoopiat. Jalgpallis näeb väga tihti plaani, kus suurema meeskonna vastu sätitakse väiksem vastane üles plaaniga seista kaitses ja loota, et suur meeskond ei murra madalast kaitseblokist läbi ja muutub närviliseks. Siis lükkab väike meeskond umbes kümnekonnaks minutiks gaasi sisse ja üritab selle jooksul närvilist ja riskeerivat vastast karistada. See on töötanud, töötab ka edaspidi ja pidanuks töötama ka Carlo Ancelotti mustandipaberil.

Reaalsus osutus kahjuks Ancelottile trööstitumaks, sest kuigi survele peeti Thibault Courtoisi kangelastegude toel vastu, siis avapoolaja keskel karistas Bernardo Silva ikkagi ära. Ja siis veel korra. See võimaldas Man Cityl lõdvemalt võtta ja Realil polnudki enam varianti mängu tagasi tulla. Lihtne ja loogiline. Võib jääda taga nutma avamängu lõpus kasutamata jäänud võimalusi, Toni Kroosi lattilööki, kuid tasemevahe oli hetkel mäekõrgune. Tihtilugu heidetakse Inglismaa vutiklubidele ette, et kuidas nad saavad end parimateks pidada, kui Euroopas nad tihtilugu ei võida. Vastus oli eile näha, ka Euroopa parimad ei suudaks Inglismaal ilmselt väga pikalt esikuuiku koha pärast võidelda ja kui City pedaali põhja lükkab, siis pole neile Euroopas vastast.

Ennustustega läks sedakorda nii ja naa. Mängueelne riskipanus ehk 10 eurot Real Madridi tiitlivõidule läks muidugi vett vedama, aga koefitsiendiga 5,5 oli see nagunii muude riskide maandamise panus. Aia taha läks ka 20 eurot ja mõlemad meeskonnad skoorivad, sest Real Madrid jäi skoorimisest üllatavalt kaugele. Küll vedas välja Manchester City võidule pandud 10 eurot ja ka väravaarvule (üle 2,5) pandud kümnekas.

50 eurost jäi seekord alles 32,5 eurot.

Pidu sai läbi avamängus, korduskohtumises koristati juba tagajärgi

Jalgpallis võib rääkida tihtilugu „mis oleks küll“-lugusid. Mis oleks küll võinud saada, kui Viktor Kassai poleks nii kuri olnud? Või mis oleks küll võinud saada, kui Frank Lampardi värav oleks 2010. aasta Mmil ära loetud? Samamoodi võiks küsida, et mis oleks küll võinud saada, kui Milan oleks korduskohtumise avapoolajal enda kuldse võimaluse ära kasutanud ja Andre Onana poleks seda imetõrjega neutraliseerinud. Õnneks on multiversumi idee ainult enamasti mõttetute filmide fantaasia ja meie reaalsuses ei muutu nüüd enam midagi. Milan oli mannetu ja Inter sõitis kahe mängu peale vastased teerulliga laiaks.

Korduskohtumisele mindi ju Interi niigi üsna tugevas edus ja Milan otsustas võtta riski, et seekord kohe riskima ei minda. Risk ei õnnestunud, sest riskimata riskiti sellega, et Interil mingeid riske võtta vaja polnud. Mäng algas ettevaatlikult, Inter venitas tempot ja Milan võimaldas seda ka teha.

Kui oli vaja hakata ründama, siis selgus, et ega kellegagi väga rünnata ka pole, mehed ka üleüldse väsinud ja lõpuks lõi Lautaro Martinez Interi poolelt veel ühe. Seda poleks väga vajagi olnud, sest Milan oli selleks hetkeks juba täielikult alla andnud, kuid vähemalt tõi see kihlveomängus mõned eurod tagasi.

Kahjuks ülehindasin enda mänguloogika lugemist ja panus sellele, et Milan läheb rünnakule ja saab sellega vähemalt 5 nurgalööki, osutus seekord valeks. Milan sai küll kiirelt esimesed kaks nurgalööki, kuid kolmas nurgalöök tuli alles lisaminuteil. Kasvõi see näitab, kui kehv reaalselt Milan selles poolfinaalis oli. Või kui hea Inter oli, ei oskagi hetkel öelda. Pean tunnistama, et Interi osas olen ma selles kihlveomängus olnud kõige skeptilisem ja seetõttu ka kõige edutum. Vähemalt seekord parandasin veidi vigu ja panin 10 eurot nende võidule, kuid igaks juhuks proovisin turvalisemat panust, kus viik on variantidest välja kriipsutatud. Seega tõi see tagasi kõigest 14,9 eurot.

Küll töötas hästi skeptilisus Milani šansside suhtes ja 20 eurot panusele „Milan ei löö korduskohtumises väravat“ tõi tagasi 50 eurot ja 40 senti.

Seega 50 eurost -> 65,3 eurot.

Kokkuvõttes kandsin poolfinaalide korduskohtumistes paarieurost kahjut, kuid kokkuvõttes jään endiselt plusspoolele. Matemaatiliselt on see ebatõenäoline, seega patsutan end kiitvalt õlale. Finaalis näeme!

 Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!