ARVUSTUS | Kuratlikult hea. „Diablo IV“ on rollimängude uus evolutsioon

Blizzardil on olnud 11 aastat aega suurepärase, kuid vastuolulise „Diablo III“ järje kujundamiseks. See mäng tõi frantsiisi uuele populaarsuse tasemele, kuigi see võõrandas mõningaid sügavahingelisi fänne. Hoolimata 28 hooaja jagu sisust ja pühendunud kogukonnast on „Diablo III“ algne väljalase kurikuulus. Sarnase katastroofi vältimiseks on „Diablo IV“ loobunud suuremast osast mängijaid ärritanud asjadest, samas kui enamik toimivast ja armastatud aspektidest on tagasi ja topelt rõhutatud. Tagasi kahjuks ei ole näiteks kaaslase süsteem, mida peaaegu kõik armastasid. „Diablo III“ karikatuursed elemendid on asendatud süngelt tumeda stiiliga, mis sageli meenutab pigem „Diablo II: Resurrected“ kui lõhestunud isiksusega „Diablo III-e“. Blizzard on siin loonud midagi nii kuratlikult head, et kui olite mures, siis enam ei ole põhjust. Activision Blizzard on täitnud lubaduse näidata, et milline peaks olema Diablo videomäng aastal 2023.

„Diablo IV“ pakub sügavalt rahuldustpakkuvat fantaasiat ja tegelase kasvatamist nullist võitmatuks. Tegelase muutmine kõrgelt spetsialiseeritud tapamasinaks tuleb nagu vaevata, sest edenemise süsteemid premeerivad mängu parimaid aspekte. Psühholoogiliselt täpselt ajastatud töö ja auhinna suhe tekitab sõltuvust, meenutades momente lapsepõlvest, kus ei jõudnud koolipäeva lõppu ära oodata. Olenemata sellest, et millist karakteri klassi viiest erinevast mängija eelistab, on mängitavuse sujus alati märkamatult veatu. Suurem rõhuasetus mängija manööverdamisvõimele ja loendamatu hulk vaenlaseid soodustavad oskuslikku mängu, mis toob kaasa lõbusad, mõtlikud ja kaootilised lahingusituatsioonid. Isegi korduvad momendid tunduvad uued ja värsked tänu sellele ülesehitusele. Tohutud ja pikad bosside lahingud on tihti vaevu hoomatavad ja napilt võitmise piiril, olles parimaks näideks mängu heast raskusastme tasakaalust.

Kogemuspunktide ja varustuse tasakaal

Mulle meeldib, et tugevamaks saamine ei sõltu nii palju oma taseme tõstmisest läbi lõputu jahipidamise ja tühja lahingu, vaid pigem sellest, et kuidas kohandan varustust maksimeerides oma mängustiili ja võimeid (meenutab veidi „Monster Hunter“ seeriat). Samuti meeldib regulaarselt muuta oskuspunktide jaotust, et proovida uusi võimeid ning nautida suurt kontrolli selle üle, kuidas minu tegelane kujuneb. Tihe, kuid kergesti jälgitav oskuste puu on paindlik ning see avab tee täiustatud Paragon Board'ile pärast taseme 50 saavutamist, pakkudes omakorda veel keerukamat ja nauditavamat isiklikku arengu vormi.

Varustusega katsetamine muutub kiiresti kinnisideeks, kuna on võimalik soovimatud rüüd asendada uutega. Vanad saab hävitada vajalikeks materjalideks lemmik varustuse parandamiseks või lisada pesasid statistikat suurendavatele kalliskividele. Head varustust leiab tegelikult päris tihti, kuid isegi kehv varustus tundub kasulik, kuna vähemalt saan tavalised räbalad muuta olulisteks materjalideks. Selliselt näiteks muutsin suurepärase relva selle lõplikusse vormi. Varustusega on saadud paika jällegi selline peaaegu ideaalne tasakaal, sest kui seda paremat kraami tuleks tihedamini, siis tõenäoliselt väga palju aega vanade asjade lammutamisele ei investeeriks. Ja selliselt jääks oluline aspekt mängust täiesti märkamata.

Diablo maailm on avatud ja suur

Kuigi Sanctuary (suur maailm Diablo mängudes) viie tohutu piirkonna avastamine on mõnikord tüütu pikaajalise sõidu ja pidevate rünnakute tõttu, on see avastamiseks suurepärane. Rohkem kui sada head kõrvalülesannet, millest mõned jutustavad huvitavaid mitmeosalisi lugusid. Kümnete statistikat tõstvate Lilithi altarite otsimine ja tohutute juhuslike koobaste uurimine on väärtuslik aeg, kuna need mõjutavad Renown'i. See efektiivne preemiasüsteem ergutab mängijaid rutiinsete ülesannete täitmisel nagu uute alade leidmine, kõrvaliste ülesannete täitmine ja teejuhtide (waypoints) avamine, andes mängijle täiendavaid oskuspunkte ja rohkem tervendusjooke (potions). Renown motiveeris mind läbima koopaid, mis ei paku Aspecte (klassile spetsiifilised võimsad esemed), või avastama kaardi vähe tähtsamaid kohti, mida võib-olla muidu oleksin ignoreerinud. Kindlused, mis on objektipõhised vaenlastest tulvil piirkonnad, on üks lemmikuid kõrvaltegevusi. Nende järsk ja unikaalne väljakutse esitas pidevat väljakutset ja oli hea viis oma oskuste taseme mõõtmiseks. Samuti oli auhinnaks midagi suurt nagu uus asula või missioon.

„Diablo IV“ maailm on täis erinevaid biotoope, mis on omavahel ühendatud. Laialdane avatud deemonitest mõjutatud maailm. Sanctuary on avatuma maailmaga kui varasemates osades. Peatükke ei raamistata enam väikese videoga näidates teekonda uude kohta. Selle asemel saab juba algusest peale peaaegu kõikjale liikuda ja seejärel kasutada kiirreisimise süsteemi avastatud kohtade vahel hüppamiseks. See jätab vabaduse kujundada oma tee ja täita missioone ning kõrvalmissioone oma äranägemise järgi. Lisaks saab ka ratsutada, mis on Diablo seeria jaoks esmakordne ja suurendab märkimisväärselt liikumise kiirust.

Sunnitud internetiühendus ei olegi halb idee?

„Diablo IV“ peamine omadus ja müügiargument on alati-internetis jagatud avatud maailm, mis tegelikult ei sega hetkest hetke mängimist nagu oleks võinud oodata. Mitu tehnilist testi on ilmselgelt vilja kandnud, kuna ma ei ole seni kogenud suuri ühenduse katkestusi. Üldiselt eelistan üksinda mängimist, kuid ma ei tundnud kordagi, et teiste olemasolu takistas mu seiklust ning aeg-ajalt, kui kohtasin mõnda teist inimese avatarit, tekkisid põnevad hetked iseäraliku jutustamise näol. Vahel hädas olles mõni lahke võõras isegi aitab. Kuigi olen rõõmus, et võin sellistele abistajatele viisakalt lehvitada enne edasiliikumist, on võõrastega gruppide moodustamine lihtne. Samuti on kerge ja kiire sõpruskondade kogumine, et rünnata koopaid üksusena, siiski eelistan teha asju üksinda.

„Diablo IV“ sõltuvus internetiühendusest on mõtlemise tasandil endiselt tülikas, kuna serveriprobleemid võivad takistada sisselogimist. Mis puutub ainult kosmeetilistesse mängus oleva poe esemetesse, siis kulud on suhteliselt kõrged täishinnaga väljalaske jaoks (näiteks 8 eurot väikese lisapaki eest), kuid mängusisene rohkus suurepäraselt välja nägevat varustust ei pane mind ihaldama raha kulutamist ägedatele rõivastele. Siiski on inimesi, kes seda mingil põhjusel teevad. „Diablo IV“ ei paku tasulise võidu mudelit ning hooajaline tasuline Battle Pass ei anna eelist neile, kes otsustavad oma rahast lahti öelda. Siiski pakub see mõningaid eksklusiivseid eeliseid ja auhindu pühendunud mängijatele. Igasugused mikrotegingud on endiselt halb maitse. Suve lõpus ilmuv esimene hooaeg määrab mängu tulevase suuna ning selle arengut jälgitakse tähelepanelikult.

Narratiiv on aasta mängu vääriline

Mind ei ole raske veenda lõbusat rollimängu mängima, kuid „Diablo IV“ tugev narratiiv on tõeline maiuspala. Lilithi vaenulik Sanctuary hõivamine ja sellele järgnevad häirivad sündmused on haaravad tänu heale kinematograafiale, mida näeb harva isomeetrilise videomängude puhul. Sünge düstoopia ei ole kunagi tundunud nii hea ja stiilipuhas kui siin. „Diablo IV“ maailm on masendav, kuid kütkestav. Elu on võitlus seal olevate elanike jaoks ning iga valikul on oma hind, üldiselt positiivseid variante nagu ei olegi. Erinevalt „Diablo III-st“ kasutatakse huumorit mõõdukalt, jäädes tihti sellise maitselageduse joone peale lausa. See tumedam toon kajastub kunstistiilis, loos ja veelgi peenemalt mängus, kus asjad ei ole nii väljakutsuvad ja ülepakutud.

Mängusisesed vahekaadrid annavad palju vajalikku sära näitlejatele ja karakteritele. Ma olin peaaegu sama huvitatud tegelaste kohta rohkem teada saamisest või järgmise suure süžee punkti nägemisest kui mõne avastamata koopa külastamisest. Paljud viited ja üllatuslikud külalised teevad Diablo veteranid rõõmsaks, kuid ka uued mängijad saavad loo omaks võtta ja nautida, kuna see ei sõltu varasemate osade teadmistest. Lisaks nakkatab lugu uue innustusega Diablo ajaloo vastu ning süžee, eriti selle lõpp, paneb mind kihelema, et kuhu kogu seltskond järgmisena liigub. Diablo tegelikult väärib head teleseriaali. Need, kes tulevad mängust „Diablo Immortal“, võivad seda narratiivi ja maailma veidi šokeerivaks pidada. See toimib igal juhul, sest selles on palju vana Diablot ning need, kes naudivad varasemate mängude pimedat ja morbiidset maailma, on rõõmsad selle tagasituleku üle.

See on „Diablo IV“ jaoks alles algus

Märkimisväärne lõppmäng pakub mitmeid põnevaid meelelahutuse variante, mis muudavad Sanctuary mängija lõbustuspargiks. Lisaks uute maailmatasemete (World Tier) avamisele, mis pakuvad nõudlikumaid väljakutseid ja suuremaid tasusid, meeldis mulle osaleda surnute sosinate (Whispers of the Dead) missioonides, mis pakuvad ainulaadseid hüvesid nende ajalise piirangu täitmise eest. Põrguplahvatuste (Helltides) avastamine, mis on korduvad tsoonid täis raskeid juba olemasolevate ohtude variante, on veel üks kindel mõõdupuu mängija oskustele. Õudusunenäo koopad (Nightmare Dungeons) ja PvP-sõjad (mängija mängija vastu) pakuvad muid lõbusaid pöördeid, moodustades muljetavaldava magustoidu, mis toidab soovi saada tugevamaks isegi pärast nii paljusid mängutunde.

„Diablo IV“ ahvatleb pideva võimu ja rikkuste lubadustega ning täidab need lubadused regulaarselt. Mul oli raske seda mängu käest panna, isegi pärast mitu korda uuesti alustamist ja ma tunnen elevust mõeldes, et kuidas ma järgmistel kuudel Lilithi plaane nurjan. Kuni selle ajani olen õnnelik, et saan jätkata Sanctuary aarete - ja deemonite elude - leevendamist selles kuradima muljetavaldavas videomängus. „Diablo IV“ saab tuge veel mitmeks aastaks ning see on suurepärane sissejuhatus saagale, mida loodan näha ka tulevikus.

Hinne: 9,5/10