JUHTKIRI | See lugu Kolgata teest trenni võiks olla juhiseks igaühele, kelle uue aasta lubadus on vormi parandada (3)

Paraku tee selleni oli nii absurdsusi täis, et vajab mitmeid kordi lugemist. Õhtulehe reporteri Kadri Kuulpaki loo kangelasel tuli teel spordi juurde trotsida nii kitsarinnalisust kui ka kiusu. Kuidas teistmoodi kirjeldada tema kogemust, kus spordiklubi invasissepääs on vaid ilu ja võimalike kontrollide pärast. Seda rõõmustavam on tõik, et viimaks leidis ta koha, kus ei kardetud, et käimisraam klubi kalli vaiba rikub või erivajadusega, ent oma füsioterapeudilt trenniloa saanud mees äkki mõnele jõumasinale ohtlikuks osutub.

Liikumine ja sport on paljude erivajadustega inimeste jaoks eluliselt tähtsad, aidates hoida nii füüsilist kui ka vaimset tervist. See on tähtis osa taastusravist. Teine valus koht selles loos puudutabki rehabilitatsiooni, mis tegelikus elus võib tähendada lõputut võitlust, kus sama tähtsat rolli mängivad eelarvamused ja lihtsalt asukohast või abiliste nappusest tingitud piirangud. Sellega on kokku puutunud igas eas erivajadustega inimesed ja nende lähedased. Olukord on eriti nörritav, sest õigeaegse ja asise toega oleks meil märksa vähem abivajajaid ja rohkem ühiskonda oma panust andvaid inimesi.

See lugu Kolgata teest trenni võiks olla juhiseks igaühele, kelle uue aasta lubadus on vormi parandada. Paljud meist jäävad spordist kõrvale esimese kõõrdpilgu või vaevuse peale. Rahvatervise numbrid on kurvastavad, trenniharjumus on endiselt kehalise tunni traumade taga ja kinni saavutusspordis. Ka hoiak, et puuetega inimesed hoidku trennist kõrvale, on kahetsusväärselt sama suhtumise vili. Viimane aeg seda muuta. Liikumine peaks olema kättesaadav igaühele, kel vähegi huvi. Trennis näeme.