Sport: Värsked spordiuudised Eestist ja välismaalt
7. veebruar 2002, 00:00

Jelena Välbe uus elu - poliitika, teine laps...

“Suitsuga tuleb pausi pidada - juunis sünnitan,” räägib läinud aastakümne suusavalitsejanna Jelena Välbe SL Õhtulehe intervjuus. Ta ütleb tänast poliitikuelu täiel rinnal nautivat ega tunne karmidest treeningutest ja kuulsusepaistes säramisest vähimatki puudust.

“Njagemist!” lõpetab Jelena kohtumisele eelneva telefonikõne. Muu jutt kulgeb vene keeles. “Muidugi võin endast rääkida, küll tööpäevast aega näpistan. Tulge aga kohale!”

Jõuan Moskva kõrgete peade rajooni Hiinalinna. Seal teenib Leena Moskva oblasti kuberneri nõunikuna elatist. Uhke amet, kabinet suisa suure isamaa juhi Vladimir Putini naabermajas. Endine suusaleedi ei salga: ta on tunginud poliitikasse.

* * *

Teil täitub neljas aasta suure spordita. Millega vahepeal tegelnud olete?

Kaheks aastaks pöördusin tagasi Magadani, pidasin seal kauplust. Siis tulin jälle Moskvasse tagasi, praegu töötan Moskva oblasti kuberneri nõunikuna organisatsioonilistes küsimustes. Sporditöö välistasin kohe.

Seega: olete alustanud poliitikukarjääri?

Ei saa salata, olen otsapidi poliitikas. Aga poliitikukarjäärist küll rääkida ei saa. Ma ei püri kuhugi, olen praeguse ametiga rahul.

Kas sportimisigatsust pole tekkinud?

Mitte kordagi. Teadsin täpselt, et loobun Nagano olümpia järel. Loobusingi. Olin sammuks igati valmis. Seega pole midagi kahetseda ega taga nutta.

Kas suure Moskva tänavatel endist kuulsust tuntakse?

Mõni ikka tunneb ära, kuid õnneks vähem kui aastate eest. Ma pole iial tahtnud sel moel tähelepanu keskmesse sattuda. Ei meeldi, kui tänaval sosistatakse: “Näe, Välbe läheb!” Kui võistluse lõppedes autogrammi küsiti, vaat see meeldis.

Ajakirjanikud ka enam ei tüüta?

Vahel harva helistavad. Meediaga kujunes mul tänu ajakirjanikust sõbrannale kindel suhe. Sain aru, et nad teevad kõigest oma tööd. Paljud kuulsused pirtsutavad ja põhjendavad intervjuust keeldumist ajapuudusega. Tegelikult leiab alati aega.

Kui kerge või raske oli uue eluga harjuda?

Teate, mis oli kõige keerulisem? See, et varem tehti sulle kõik ette-taha ära, sinu asi oli ainult suusatada. Tavainimese argiellu sattudes tundsin end hundina, kes oli metsast minema aetud. Raske oli, aga stressi otseti ei tekkinud.

Täna on teistpidi - enam ei kujuta ette, et peaksin hommikul jooksma või nädalateks laagrisse minema. Praegu tundub, et tegin suusatamisega lõpparve mitte neli, vaid nelikümmend aastat tagasi.

Olete öelnud, et otsus Nagano järel loobuda langes ammu enne olümpiat. Olümpia ebaõnnestus. Kas tõesti ei tekkinud kiusatust ümber mõelda?

Ei, olin end ammendanud. Kõik oli siis väga halvasti, aga püsisin ometi tipus. Teatekulla Naganost siiski sain - teenitult, mu roll ei piirdunud pelgalt jalutamisega.

Aga ikkagi - kuivõrd individuaalse olümpiakullata jäämine häirima jäi?

Tõesõna, unustasin selle kiiresti. Piisas ühest suusaringist järgmisel hommikul - nutsin üksinda metsas, õhtuks oli suurem valu läinud ja elu läks edasi.

Tean täpselt, et mind armastanud inimeste toetust säravaima medalita jäämine ei kahandanud. Olen huvitav inimene - kurvastan kergesti, võin nutma puhkeda. Aga samas oskan ebameeldivusi unustada.

Mis lubas teil üheksa aastat absoluutses tipus püsida?

50 protsenti kinkis Jumal. Teise 50 protsenti moodustasid tugevad treeningud. Harjutasin alates 11. eluaastast ühe treeneri käe all. Kohanesin kõrgete nõudmiste ja koormustega.

Millist mõju avaldas Venemaa naiskonna halastamatu sisekonkurents?

Iial ei võinud lõõgastuda. Iga treening oli võrdväärne võistlusega, nii päevast päeva. Kuidas Venemaa naiste koondis täna harjutab, puudub mul igasugune ettekujutus. Ausalt öeldes ei huvita ka, mul ükspuha.

Kuidas vaatasite Larissa Lazutinale, kes tavatses suurest koondiseringist lahus harjutada?

Proovisin üksvahe ise ka üksipäini treenida. Inimesed on erinevad - mis tuleb kasuks ühele, ei sobi teisele. Ega Lazutina praegu Julija Tšepalovaga samade põhimõtete järgi tööta. Larissal on vägev vundament all, Julija alles ehitab põhja. Siit tuleneb Julija suurem ebastabiilsus.

Trondheimi MMil võitsite viis ajaloolist kuldmedalit. Tähistas veebruar 1997 elu parimat vormi?

Kindlasti. Lendasin rajal, mind kannustas võimas tahtmine.

Kas Naganos ei tahtnud?

Naganos tahtsin lihtsalt üles-ande täita, Trondheimis soovisin lennata. Need on kaks väga erinevat asja.

Nelja hõbedaga piirdunud Stefania Belmondo tõdes pärast Trondheimi: tippvormis Välbe on võitmatu.

Mõistan Stefit, seisin ise Albertville’is neli korda pronksikohal. Sain aru, kui kitsas on üks pjedestaal. Mõni sportlane oleks üliõnnelik, kui ühelt olümpialt või MMilt neli hõbedat või pronksi tooks.

Rääkisite Albertville’ist. Meediale ütlesite järjekordse pronksi järel vabanduseks, et suusad ei libisenud. Mis toimus tegelikult?

Suusad ei mänginud tegelikult üldse mingit rolli. Tegelikult maadlesin isiklike, täpsemalt perekondlike probleemidega.

Teid tundvad inimesed on rääkinud ja kirjutanud, et Leena olnud seal hoopis teine inimene. Kui palju Urmas Välbest lahkuminek räsis?

Mul polnud kerge. Aga mis mind täpselt vaevas, ei rääkinud ma siis ega ole valmis rääkima ka praegu.

Ometi võitsite neli medalit. Kas pole seda rasket hingeseisu arvestades liiga palju?

Kolm päeva enne olümpia algust edestasin kontrollstardil koondisekaaslasi väga kindlalt. Aga siis ilmus üks inimene, ja kõik muutus. Punkt. Rohkem ma ei räägi.

Üleüldse elan põhimõtte järgi, et unustan halva ja mõtlen heale. Näiteks ei meenuta ma enam, kuidas teatud vestlused mulle mõjusid või kuidas ma võistluseelsel ööl linnas jalutamas käisin. Mäletan hoopis, kuidas teised vene tüdrukud mulle luuletusi kirjutasid.

Kui tõsiselt tegeldi teile Eesti kodakondsuse ajamisega?

Abielu ajal Urmasega oli jah selline mõte. Urmas esindas Dünamot, mina kolisin ka Dünamosse. Mu mees oli eestlane, ma võinuks Nõukogude Liidu lagunedes automaatselt topeltkodakondsuse saada. Kuigi me ei ela enam ammu koos, vormistasime lahutuse ametlikult alles paar aastat tagasi. Aga siis jäi asi sinnapaika.

Trondheimis üllatasite teatega, et tähistate võitu Hennessy konjakiga. Suitsusõber olete ka.

Kes mind vähegi tundis, teadis, et armastan õlut ja Hennessyd. Enne võistlust võtsin ikka pitsi - ei, mitte et surra, vaid et enesetunnet kosutada.

Suitsu sportlasepäevil küll ei tõmmanud. See oli välistatud. Aga jah, kui karjäär lõppes, hakkasin otsekohe suitsetama. Praegu pean pausi.

Miks küll?

On sellised asjaolud. Last ootan, juunis peaksin sünnitama.

Kas Franz saab õe või venna?

Veel ei tea. Mina tahan teist poega, tema ootab ka pigem venda. Franz teeb nalja: “Tegelikult mul ükspuha, õde või vend, saaks kellelegi vastu pead anda.”

Millised on suhted Urmasega?

Varem kohtusime sagedamini, nüüd pole ma kaks aastat Eestis käinud. Nägime mullusel Lahti MMil, nüüd näeme Salt Lake Citys. Meil on laps ja päris suhtlemata me ei saa - telefonitsi räägime päris tihti. Meie vanemad käivad samuti läbi.

Kas Salt Lake Citysse reisite turistina?

Ei. Minust saab teie kolleeg - Ostankino telekanal kutsus mu kommentaatoriks. Nõustusin, ei mõelnud sekunditki. Enese rahakott kulukat sõitu ei võimaldanuks. Lahti ja Ramsau MMidel käisin turistina.

Kumb rõõmustas rohkem, kas lapse ilmaletoomine või MMi kuldmedal?

Mis te nüüd...

Ma tõesti ei tea, pole kummagi vägiteoga hakkama saanud...

Muidugi sünnitamine. Ükski medal ei saa lapsest armsam olla. Medali paned kappi seisma, last ju ei pane! Franziga toimus kõik nii kiiresti, mul polnud mingit valu. Juba kümme päeva hiljem olin tagasi suuskadel. Sünnitada on palju kergem kui last kasvatada!

Võib-olla olete liiga palju kuldmedaleid võitnud?

Liiga palju pole kunagi. Mäletan, kui Vladimir Smirnov Lahti MMil esimese kulla saanuna peolauas - muide, Hennessy oli ka! - rehmas: ahh, teine võit pole kindlasti nii huvitav! Aga mina olin just oma teise esikoha teeninud. Mõtlesin viivu ja ütlesin Volodjale: tead, mulle tõi teine küll uue rõõmu. Nii oli edaspidigi, ka kümnes võit viis tuju lakke. Kõik kullad on mulle võrdselt kallid.

Franz on juba 14, aastate eest räägiti temast kui suusaandest.

Ei-ei, sportlast temast küll ei saa. Vähemalt suusatajat mitte, võib-olla hoopis maletaja. Saagu temast või lihtne töömees, ta jääb mulle kõige kallimaks!

Teate, me oleme Franziga nii erinevad - mina olen venelannale omaselt temperamentne, tema eestlase moodi rahulik. Franz mõtleb kümme korda ja alles siis teeb. Ta ei astu ainsatki liigset sammu.

Kui elavalt täna suusamaailmas toimuvast huvitute?

Kui teave minuni jõuab, silmi ega kõrvu ei sulge. Aga kannatamatult uusi uudiseid ei oota.

Kas mõni naissuusataja ületab kunagi teie rekordi, 45 MK-etapivõitu?

Miks ka mitte? Võistlusi on tänapäeval palju rohkem, lisandunud on sprint.

“Medaliproov näitab, kas Kristina on puhas.”

Kui SL Õhtuleht paari nädala eest Moskvas Jelena Välbega elust ja inimestest vestles, polnud kära Kristina Šmiguni positiivse A-dopinguproovi ümber veel lahvatanud.

“Venemaa koondis harjutas sageli Šmigunidega kõrvuti - nemad nägid, mida meie teeme, ja meie nägime, mida nemad teevad,” ütles Välbe siis. “Õhtuti lõõgastus Anatoli Šmigun Venemaa treenerite seltsis. Ma ei tea, kas keegi harjutas või harjutab venelannadest tugevamini, aga usun, et Kristina talub enam-vähem sama suuri koormusi. Juba aastate eest nägin, et ta tahab võita ja on eesmärgi saavutamise nimel nõus kõvasti vaeva nägema.”

“Õed võitlevad omavahel ja minu meelest ei tule see Katrinile kasuks. Paratamatult võrdleb kumbki end teisega - kes tugevamat taga ajab, sellel on raskem.”

Oodanud ära B-proovi tulemuse, rääkisime Välbega uuesti. “Ma ei teadnudki, mida mõelda. Eeldasin, et tegu on veaga, ja õnneks oligi,” kostis minevikutäht. “Kristina on veel noor, kurvema lahenduse korral olnuks tal kindlasti väga raske suurde sporti tagasi pöörduda. Kindlasti elas ta nüüdki palju läbi, kuid samas: ta teadis, et on puhas. Tal polnud mõtet põdeda.”

Kas usute, et Kristina on puhas?

“Loodan, et ta tõuseb Salt Lake Citys pjedestaalile. Siis võetakse talt uus dopinguproov - eks see näita.”

Kristinast lähemalt tunneb Välbe Andrus Veerpalu. “Ma ei kutsu teda Andruseks, vaid Andrjušaks. Andrjuša on oma poiss - suhtlesime elavalt, teadsin mõndagi tema isiklikust elust, näiteks õe raskest autoõnnetusest. Minu endine mees töötab praegugi Andrjuša hoolderühmas,” rääkis Leena.

Ta meenutab, millise südamerõõmuga Veerpalu MM-kullale vahetult kaasa elas. “Tema duellis Frode Estiliga olid kõik peale norralaste Andrjuša poolt. Aga juhtub ta Salt Lake Citys samamoodi heitlema Aleksei Prokuroroviga, hoian pöialt Prokurorovile,” hoiatas Välbe.

“Kuigi Andrjuša on Kristinast tagasihoidlikum, on temaga kergem suhelda. Mina Kristinale ligi ei pääsenud. Aga võib-olla peabki tippsportlane olema kui siil, kes teistel ennast puudutada ei lase.”

Jegorova pole dopingupatu eest andeks saanud

“Kas Ljubov Jegorova pääses olümpianaiskonda?” küsib Jelena Välbe. Pääses jah. “Ta saab liiga palju privileege. Mina võtnuks kellegi noorema - no olgem ausad, Ljuba ei saavuta ju enam midagi! Aga hea küll, ega ta seal sõitma niikuinii pääse.”

Välbe ütleb keerutamata välja: “Pärast Trondheimis 1997 juhtunut ei saa ma Jegorovat enam tõsiselt võtta. Ma pole talle andestanud.” Teadupärast põrus Jegorova dopingukontrollis ja Välbe esines teiste Venemaa naissuusatajate nimel avaliku vabandusega.

“Mind ei huvitanud, mis pilguga ta mind vaatab. Me ei suhelnud. Kui praegu kohtume, tervitame. Ei enamat.”

Välbe arvates pole enam võimalik dopingukuradiga võidelda: “Ammu tulnuks igasugused preparaadid keelata, nüüd on hilja. Sport peaks seisnema inimvõimete lae otsimises, mitte eri riikide farmakoloogide võitluses. Las teadurid ja meedikud selgitavad oma olümpiavõitja, tehku katseid rottide ja koertega!”