FC Flora pidas värava puhtana ja juubeldas

Kadrioru staadion ei tundnud taolist publiku tungi sestpeale, kui Eesti koondise mängud Lillekülla koliti. Eile lookles veel avavile kõlades väravate taga pikk saba, viimased huvilised pääsesid areenile pool tundi hiljem. Tribüünil istus hulk tähtsaid ninasid, ühtekokku jälgis hooaja otsustavat duelli sõjajärgsete meistrivõistluste rekordarv, 3200 pealtvaatajat.

Florast möödumiseks võitu vajanud Levadia ründas - iseäranis teisel poolajal - maruliselt, aga Martin Kaalma puuri lukk jäi suletuks. 0:0 tähendas Florale võitu, Levadiale kaotust.

Pijpers üllatas Flora suurima väravaküti Tor Henning Hamre pingilejätmise ja Aleksandr Kuliku platsilesaatmisega ning põhjendas hiljem otsust “taktikalise käiguga”.

Esimesel poolajal “kinkis” Kaalma kaaslastele paar ärevat hetke. 16. minutil pillas ta Konstantin Nahki kauglöögi - puhas õnn, et pall üle otsajoone veeres. Flora ohtlike olukordade loomiseni ei jõudnud, kerge ehmatuse põhjustas Teet Allase ootamatu pomm, mis vihises küljevõrku.

Puhkepausilt tulles vahetas Levadia käiku, Flora kaitseliin vajus aina sügavamale. Valdavalt venekeelne publik ergutas ja väljakuperemehed surusid, aga ei enamat. Nüüd päästis Kaalma mitmel korral Flora, jättes järjepanu pika ninaga Vitali Leitani, Mati Pari ja Maksim Rõtškovi.

Levadia ehk parim võimalus tekkis 85. minutil. Segadus Flora kaitseliinis lubas Argo Arbeiteri karistusalas lahedale löögipositsioonile, ent vanameistri püüdlus palli Kaalma jalge vahelt sihile saata ei toonud tulu.

“Eeldasingi Levadia üha võimsamat survet,” ütles Pijpers. “Vastane võis riskida, midagi kaotada tal ju polnud.”

Kaitsja Andrei Stepanov andis treenerist mõneti erineva selgituse: “Teisel poolajal jäime selgelt liiga passiivseks. Kavatsesime rohkem palli hoida, aga ei tulnud välja. Levadia pressis meid nii jõuliselt oma kasti. Raske oli.”

“Elu raskeim mäng ja elu magusaim võit! Nojah, ehk koondisega Horvaatias oli sama raske ja võib-olla Hollandi võit maitsenuks sama hästi. Aga kindlasti mitte paremini, “ hindas Stepanov. “Mullust tiitlit ei saa praegusega võrreldagi, need on nagu kaks erinevat asja. Loomulikult on tänavune magusam - kes ei tahaks nii haarava võitluse järel võita?”

“Minu noored närvid pidasid vastu!” lõi Stepanovi kõrval häid õhuduelle võitnud Raio Piiroja rinna kummi. “Treeneri plaan nägi ette, et me ei lähe välja kaitsetaktikaga, vaid püüame ikka oma mängu mängida. Aga ega sinna ole parata - teadmine, et 0:0 toob meistritiitli, jäi kogu ajaks meelde mõlkuma. Me ei võtnud riske, olime passiivsem pool.”

Kaitseliinile kui tervikule hinnet otsides vangutas Piiroja pead: “Eks me lasime neil ikka rohkem väravale lüüa kui oleks tohtinud. Neil olid suured jõud ees ka, ja vahepeal läks meestesumm nii tihedaks, et palli polnud paistagi.”

Kaalma säras uduses õhtuhakus kui kevadpäike - puur ikkagi puhas ja tiitel taskus. “Tõesti ei mäleta, et pinge oleks Eesti meistrivõistluste mängu ajal iial nii suur olnud. Tegelikult oli närv juba tükk aega enne kohtumist sees.”

Kaalma analüüsis: “Esimesel poolajal tegin nii palli püüdmisel kui ka väljajooksudel paar tõsist viga libeduse ja närvilisuse tõttu. Aga teisel poolajal, kui vastaste surve eriti tugevaks muutus ja platsil korraks ka löömaks läks, olin palju kindlam! Sellepärast jään täna enesega rahule!”

Flora ründaja Aleksandr Kulik sai kaaslastelt tavalisest vähem abi, sest meeskond ei tohtinud riskida: “Treener andis mulle ülesande palli võimalikult kaua hoida ja vastaseid surve all hoida. Teadsin, et jään paljudes olukordades üksi, ehkki mingit ülesannet mängida väravateta viigile meile ei antud.”

“Kui saavutasime rahuldava tulemuse, järelikult tegutsesime hästi. Olime esikoha ära teeninud. Mulle tõi teine tiitel esimesest palju rohkem rõõmu. Esiteks, tänavu sain mängida Floras terve hooaja, teiseks, võit tuli pingelises heitluses,” lisas Kulik.

Treener Arno Pijpers ühines hoolealuste rõõmuga ja pühkis mälust nukrad minevikupildid. “Kunagi mängijana kaotasin pingelise lõpuga ühe tiitli, otsustav värav löödi viimasel minutil,” meenutas Pijpers aastaid tagasi Hollandis juhtunut. “Küllap saate nüüd aru, millest täna lõpu lähenedes mõtlesin. Aga nüüd on painaja igaveseks unustatud ja asendunud teadmisega, et võitsime parimal võimalikul viisil.”

Lugu lõppes kahe kaklusega. Esmalt välkusid väljakul mängijate, lõpuvile kõlades mõne tribüünil turvameestele kallale tikkunud hullunud pealtvaataja rusikad.

Murule rahu sobitama läinud Levadia treener Pasi Rautiainen teenis punase kaardi, mässumeelsed fännid korrakaitsjate füüsilise märkuse. “Jooksin platsile, et veel hullemat ära hoida,” selgitas Rautiainen, ehkki ta teadis, et treener ei tohi murul toimuvasse sekkuda.

“Üsna loomulik, et lööming tekkis. Kaalul oli liiga palju, pinged liiga suured,” arvas Levadia kapten Sergei Hohlov-Simson. “Mänguilu ja palju väravaid ei tasunud täna oodata. Võimalusi suutsime tekitada küll, aga kokkuvõttes tegutsesid Kaalma ja Flora kaitsjad väga kindlalt.”

Kahe teise kohaga lõppenud hooaja kuulutas Hohlov-Simson ebaõnnestunuks: “Eestis saab rahul olla vaid siis, kui midagi võidad. Teine koht pole justkui midagi. Vahet pole, mitme punktiga võitjast maha jääd.”

Rautiainen jäi rahule: “Ilus mäng, mehed võitlesid hästi. Sisuliselt Eesti koondise vastu suutsime hästi kombineerida ja sööta. Vaid värava löömine ei õnnestunud.” Hoolealustest tõstis ta esile Kuliku kinni võtnud Andrei Kalimullinit ning eesliinis palju tööd teinud Vladimir Tšelnokovi ja Leitanit.