Sport: Värsked spordiuudised Eestist ja välismaalt

«Ta oli saatusest suurem» 

Peep Pahv, Gunnar Press, 9. jaanuar 2003, 00:00
 
«Andres Skuin oli saatusest suurem,» ütles onkoloogiakeskuse doktor Tõnu Jõgi eile hommikul, mõni tund pärast Eesti võrkpallikoondise peatreeneri surma. Skuin lahkus pärast rasket haigust, jättes koondise ometi maha hiilgavas EM-seisus.

«Andres teadis, mis teda ootab, aga koduseid säästis,» rääkis abikaasa Aive, kes kahe lapsega leinama jäi. «Me polnud selleks valmis. Aimasin ju, mis juhtuda võib, aga täpsest diagnoosist keeldus Andres rääkimast. Ta oli kangelane viimse hetkeni...»

Pühapäev. Viimane mäng ja võit

Veel pühapäeval juhendas Skuin sünnilinnas Võrus Eesti meistriliiga kohtumises Audentese naiskonda. «Teda nähes ehmatasin – Andres oli surma nägu,» meenutas Skuini esimene treener Aksel Saal. «Seda, et ta on kaalust alla võtnud, märkasin juba detsembri alguses. Toona viskas ta nalja, et see ongi õige võistluskaal. Et asjad on nii hullud, ei osanud aimata. Aga ise ta vist teadis. Ja läks püstipäi lõpuni.»

Skuini hoolealused olid Võrus võidukad ja kindlustasid pääsu nelja tugevama hulka. «Ta ei suutnud enam väljaku ääres seista, ainult istus pingiotsal,» sõnas Audentese naiskonna kapten Marju Teras. «Nii möödusid ka viimased treeningud. Nägime, kuidas ta hääbus...»

Eile hommikul kogunesid Audentese naised treeninguks saali. Paigaldasid võrgu, istusid ringis maas ja süütasid treeneri mälestuseks küünla.

Skuin jäi võrkpalli juurde viimase hetkeni. Esmaspäeval sõitis ta Viljandisse, et vaadata Eesti juunioride koondise treeningmängu. Teisipäeva hommikul läks haiglasse.

«Teisipäeva õhtul helistas ta mitmetele sõpradele ja tuttavatele. Küllap tundis juba ette,» mõtiskles 1971. aastal Skuiniga ühes treeningurühmas alustanud Avo Keel.

«Ta teadis, et elu on lühike ning võttis sellest kõik mis võimalik. Alles nüüd tagantjärele mõistan märke, mis näitasid, et asjad olid halvad,» lisas Audenteses treenerina töötav Tõnu Õunapuu. «Ta sai kohe vihaseks, kui püüdsin haigusest rääkida. Hiljem selgus, et ta käis kogu suve ravil.»

«Päästa oli juba hilja, saatus oli määratud.»

«Kui Andres Skuini soolekasvaja avastati, oli see arenenud nii kaugele, et teda päästa oli juba hilja, saatus oli määratud,» rääkis Eesti Onkoloogiakeskuse doktor Tõnu Jõgi. «Jäi võimalus suruda raviga maha kasvaja aktiivsus, pikendada eluiga, säilitada töövõime – anda võimalus elada järelejäänud päevil aktiivset elu. Skuin võttis pakutud võimaluse vastu.»

Doktor Jõgi sõnul anti ravialusele haigusest ausat teavet. «Me ei saa öelda, kaua patsient veel elab, kuid ta peab seisundiga kursis olema kas või sellepärast, et ravi on kallis ja ta peab oskama kalkuleerida, palju võitu raha kulutamine võib tuua.»

«Tugev inimene võib teada haiguse tõsidust, kuid organismis tekib kaitsereaktsioon – inimene ei mõtle sellele, mis varsti paratamatult juhtub,» jätkas doktor Jõgi. «Skuin teadis, et plaanis on ravi jätkamine, ning ta jaksas loota, küllap ka õlekõrde uskuda, töötada nii, et tulemused ei kannatanud. Ta ei muutunud surma lähedusest nõrgemaks, suutis kartuse maha suruda. Andres Skuin oli saatusest suurem.»

Lõpp oli järsk, uskumatult järsk.

«Haigus kulges nii ideaalselt kui nii raske diagnoosi korral võimalik – kui sõna «ideaalne» muidugi sobib kasutada. Aga tõesti: Skuin pidas töös vastu ning lõpp oli kiire ja suhteliselt valutu,» selgitas doktor Jõgi. «Paremaks polnud arstid võimelised, selline sai olla ravi eesmärk.»

«Koondis võttis Andrest algul kui naistetreenerit, aga peagi võitis ta põhimõttekindlusega meeste austuse. Oskas teha kõva häält, õpetada professionaalset suhtumist, norida enda ja teiste kallal – seda kõike läbi hea huumorisoone ja Eesti võrkpalli nimel,» rääkis koondislane Argo Meresaar.

«Kui hommikul kuulsin, et Andres suri vähki, olin rabatud. Ta polnud sellest haigusest rääkinud – pigem olime naernud, kui ta pärast vahepealset söögipausi äkki topeltportsud võttis. Päris vapustuse sain, kui nägin treener Andrei Ojametsa, Andrese üht parimat sõpra, kalapüügikaaslast...»

«Detsembri lõpus arutasime kitsamas ringis Andrese toetamist. Teadsime, et ta käib ravil ning et see on kallis ravi,» rääkis Meresaarest enam teavet vallanud Avo Keel. «Võrkpalliliiga ja alaliit oleksid abistanud, ent enam ei jõudnud.»

Küsimusele, kes võiks peatreeneri posti üle võtta, vastas Argo Meresaar: «Ojamets oli praegu teine treener ja, ma arvan, küllap ta on vääriline sõbra tööd jätkama.»

«Tunnen, nagu oleksin endast pool kaotanud.»

«Tunnen, nagu oleksin endast pool kaotanud, Andres oli nagu vanem vend,» sõnas Andres Skuini sõber ja Eesti koondise abitreener Andrei Ojamets. «Teadsin, et ta on haige. Ent asja tõsidusest ei rääkinud ta mulle ega teistele sõpradele midagi. Praegu tunnen ennast süüdi, et ei saanud aidata. Oleks ta ainult varem rääkinud! Tänapäeva meditsiin on ju võimas, ehk oleks saanud teda siis aidata.»

Ojamets rääkis sõbraga viimati esmaspäeval. «Teadsin, et ta läheb järgmisel hommikul haiglasse. Lubasin laupäeval vaatama minna,» rääkis Ojamets pisaratega võideldes. «Eile õhtul oli ta helistanud, ent mul pole praegu mobiiltelefoni ning ta ei saanud mind kätte.»

Ojametsa hinnangul oli Skuin Eesti parim treener. «Tal oli hea analüüsivõime ning suur õppimissoov. Ma ei tea praegu meest, kes suudaks tema kohta täita,» mõtiskles ta. «Koondise abitreeneriks kutsus ka mind tema. Läksin kõhklematult, oleksin kõik ta kutsed vastu võtnud. Usaldasin Andrest.»

«Õppimissoov tegi temast hea treeneri.»

«Mängijana tippu tõusmiseks polnud Andresel eeldusi. Aga ta oli eeskujulik õpilane ning tänu õppimissoovile sai temast hea treener,» iseloomustas Skuini esimene juhendaja Aksel Saal. «Ta oli mitmekülgne. Poisikesena mängis hokit, oskas hästi laulda, ent võrkpalli ta armastas.»

Saali sõnul kohtusid nad tihti. «Ta oli üks nendest õpilastest, kes ei jäänud kunagi tulemata. Tähtpäevade puhul astus läbi ja rääkis oma tegemistest. Õpitut ei hoidnud ta kunagi enda teada,» meenutas Saal. «Seda, et temast sai treener, pidas minu süüks. Detsembris valiti ta Eesti parimaks võrkpallitreeneriks. Peoõhtul tõi ta mulle konjaki. Rääkisime pikalt - siis oli ta juba kõhnunud, ent jumekas.»

«Andres oli võrkpallifanaatik. Ta julges tulla spordigümnaasiumisse treeneriks ning oli seal lõpuni. Teda ei huvitanud raha ega elamistingimused. Ta tegi lihtsalt oma tööd,» rääkis omaaegne treeningukaaslane Avo Keel. «Tal oli tööst alati oma nägemus.»

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee