«Sport täitis kogu hinge.»

Kolm olümpiakulda järjest – 1976 Montrealis, 1980 Moskvas ja 1984 Los Angeleses – märgivad hiiglasekasvu (201 cm) Karppineni õnnestunud karjääri. «Igal sportlasel tuleb ette õnnestumisi ja ebaõnnestumisi, kuid minul kaalub hea halva üles. Ainult Souli olümpia pettumus närib senini hinge,» meenutas Karppinen, kes kahe nädala pärast tähistab 50. sünnipäeva.

Karppinen sarnaneb kaasmaalasest jooksjale Lasse Virenile, kes samuti nelja aasta tagant tippvormi tõusis. Vaheaastatel peetud MM-võistlustel on Karppinen teeninud vaid kaks kulda. «Ükski sportlane ei saa kogu aeg olla sajaprotsendiliselt vormis. Olümpia-aastatel puudusin rohkem töölt, jäin kevaditi kauemaks laagrisse ja keskendusin võistlusteks tõsisemalt,» põhjendas soomlane.

Kolm kulda käes, läks tollal 35aastane Karppinen Souli olümpiale veel üht medalit püüdma, kuid lõpetas 7. kohaga ehk B-finaali võiduga meie Jüri Jaansoni ees. Kui Karppinen andis Soome televisioonile intervjuud, voolasid silmist pisarad.

«Sama aasta suvel kaotasin Luzernis rivaalidele napilt, ehkki vorm jättis soovida. Ma polnud kullasoosik, aga medali võinuks napsata. Kuid mäestikulaager läks aia taha. Kui jõudsin Souli, hakkas tervis jupsima. Sõit oli täielik katastroof – sõudmise ajal tekkis tunne nagu sisikond rappuks,» põhjendas Karppinen pettumusvalu.

Karjääri magusaima võidu saavutas Karppinen 1976 Montrealis, kus ta lõpumeetritel möödus suurfavoriidiks peetud sakslasest Peter-Michael Kolbest. «Ausalt öeldes oli esimene võit isegi kergem, sest püsisin varjus. Kahel järgmisel olümpial ootas Soome minult kulda ning selline olukord pani pinged peale,» rääkis Karppinen.

Sõudjate kohta räägitakse, et nende pulss tõuseb lakke ja kurnatus hakkab niivõrd rõhuma, et lõpus vajutakse «musta auku» ning jõutakse üle finišiliini inertsi mõjul. Mees enam ei näe, mis tema ümber toimub.

Karppinen niisugust äralangemist ei tunnista. «Kehaline väsimus võib sind tabada, aga pea tuleb lõpuni selgena hoida,» rõhutas kolmekordne olümpiavõitja. «Tõsi, taktika peab toimima algusest peale, ei saa jätta lootust ainult lõpuspurdile. Ja muidugi võid endale kavaldamist lubada ainult siis, kui oled enda võimetes ja tehnilistes oskustes täiesti kindel.»

Karppinen asetas aerud seina najale 39aastasena, pärast 10. kohta Barcelona olümpial. «Võib-olla venitasin liiga kaua,» jäi Karppinen mõtlema. «Algul pidin lõpetama Souli olümpia järel, kuid ei soovinud nii masendava etteastega karjäärile punkti panna. Ise arvan, et lahkuda tuleks siis, kui hakkad kodus lüüa saama. Ent mina jäingi Soomes võitmatuks.»

Tavaellu sukeldumine põhjustas Karppinenile raskusi – ta ei leidnud kohe tööd. «Õpitud ameti poolest võinuksin saada tuletõrjeülemaks või bussifirma suhtekorraldajaks. Kuid Soomes valitses majanduskriis ja töökohti nappis. Läksin hoopis kursustele ja õppisin massööriks, et rajada erafirma,» meenutas ta.

Karppinen kulutas kõvasti aega, et uuel alal kanda kinnitada ja kliente leida. «Tuntud loomeinimestele on Soomes kehtestatud süsteem, kus riik toetab neid pärast töö lõppemist. Olümpiavõitja pole paraku majanduslikult kindlustatud, ta peab endale ise koha elus leidma,» nentis Karppinen.

Eelmisel suvel sattus Karppinen südame rütmihäirete tõttu haiglasse. «Rääkisin just Tallinnas tohter Peeter Mardnaga, kes ütles, et selline haigus esineb vastupidavusalade sportlastel pärast loobumist sageli. Õnneks oli tegemist healoomulise veaga, mis elule ohtu ei kujuta,» tundis Karppinen paranemisest rõõmu.

Ühepaadi sõudja kohta võib arvata, et ehk on tegemist sõnaahtra inimese või egoistiga.

«Tingimata ei pea olema enesekeskne,» selgitas Pertti Karppinen. «Kuid sa pead nautima üksiolemist ja oskama ennast sundida tööle. Seltskonnalõvi võiks tõesti meeskondlikku ala eelistada. Nüüd, kus mul tuleb rohkem olla tööl ja pere keskel, sõidan aeg-ajalt suvilasse ja olen seal täiesti üksi. Vaikuses keset metsa.»

Karppineni peres kasvab kaks last, 19aastane poeg ja 15aastane tütar. Isa eeskujul tegelevad mõlemad sõudmisega: «Tütar on andekas, aga ma ei julge talle seda öelda. Sõudmine on naiste jaoks väga raske ala, ei tahaks vägisi peale suruda. Las ta teeb ise lõpliku valiku.»

Kolm hooaega sõitis Karppinen ka venna Reimaga kahepaadil, nad said 1981. aasta MMil hõbemedali. «Paadiklassi vahetuse tingis tõsiasi, et sakslased tõid turule liikuvate tullidega ühepaadi, kus iste seisis paigal. Kuid enne Los Angelese olümpiat selline paat keelati, siis tulin ühelisele tagasi.»

: 17. veebruaril 1953

: sporditegemise ajal tuletõrjeülem, hiljem massöör

: abikaasa ja kaks last (19aastane poeg, 15aastane tütar)

Saavutused: sõudmise ühepaadi olümpiavõitja (1976, 1980 ja 1984) ning maailmameister (1979, 1985), MM-hõbe (1977, 1986), MM-pronks (1987), kahepaadi MM-hõbe (1981), 18kordne Soome meister, Soome parim sportlane (1979, 1980).