Sport: Värsked spordiuudised Eestist ja välismaalt

“Uhke mõelda, et vaat, mis mu Jens julgeb!” 

Gunnar Press, 11. märts 2004, 00:00
 
“Olen Kuopio tornist vaadanud, õudukas!” ütleb Aiki Aigro ärevalt, kui ta kutt Jens Salumäe Lahti suure hüppemäe poomile ronib. “Kardan natuke, aga usaldan teda, tean, et ta suudab.” Aiki vakatab, kui Jens laskuma hakkab, ja hingab sügavalt, kui suusad kindlalt nõlvale saavad.

“Kui su isa ja vend on hüpanud, ja kui isegi oled proovinud, harjud hüppamisele paratamatult rahulikult mõtlema,” ütleb Aiki suusastaadionil.

Tema isa Kalev Aigro oli Eesti parimaid kahevõistlejaid, vend Aiko noortekoondislane. Aiki ise hüppas spordiintri plikana Apteekrimäe kahest pisemast tornist (“Mulle ei meeldinud...”), lüües kaasa klassivendade kahevõistluses.

“Olen mõelnud, et kardan vist üht: et äkki Jens unustab klambrid lahti...” paljastab omaaegne suusalootus vakatamise põhjuse.

Peaasi, et Jens kahel jalal maanduks

Aiki on näinud, kuidas Jens Tehvandil hüppab, kuid välisvõistlusele elab kohapeal kaasa esmakordselt. Käib meeskonnavõistlus. Eelmisel päeval, veel Aiki eemalolekul, oli Jens haigena individuaalvõistlusel läbi põrunud.

Neiu möönab, et vaatamisehirmust keerukam on toime tulla kehvast esinemisest morni Jensuga, seda enam, et läbi talve suheldakse telefonitsi. “Kui teleka ees pöialt hoian ja näen, kuidas võistlus nurjub, siis on endalgi kahju. Jensu helistamiseks pean juba positiivsem olema. Eile ta siis helistas ega... rääkinud suurt midagi, ainult turtsus.”

“Mitmendaks Jens tuleb, pole mulle nii tähtis, peaasi, et ta kahel jalal maanduks ja kondid terveks jääks. Hingelise poole võtan siis enda kanda,” muigab Aiki. “Tajun telefonis, et suudan ta maha rahustada. Mis ma talle ütlen, jääb juba saladuseks.”

Lõppeva keeruka talve võtab ta kokku ühte lausesse: “Hea, et Jens Planica MMil 195 meetrit lendas, tema enesetundele oli seda väga vaja.”

Otsene kartus tuleb koleda tuulise ilmaga

“Ma pole Jensu kunagi kukkumas näinud. Kui näeks, võtaks see küllap tulevikus kõhedaks,” räägib piiga sooja saamiseks jalalt jalale tammudes.

“Otseti hüppeid vaadates kardan siis, kui on kole tuuline ilm. Nagu talve hakul seal Kuusamos, kus tuule käes aina kukuti ning Austria poiss Thomas Morgenstern kõvasti haiget sai. Nad poleks ju tohtinud hüpata, aga pandi! Ja nemad ise... on ju nii julged, et hüppavad ikka, kui just ära ei keelata.”

Aiki tunnistab, et Jensu julgus on tema silmis omaette väärtus: “Uhke mõelda, et vaat, mis mu Jens julgeb!”

“”Õhus on hirmus kaif,” seletab Jens.”

Talvel jõuab Jens mõni kuu koju vaid paariks päevaks. “Seda rohkem oskame nende päevade üle rõõmustada, ja seda rohkem ootame kuid, kui saame palju koos olla,” sõnab Aiki.

“Mul on tegelikult hea meel, et Jens saab tegelda sellega, mis talle meeldib. Mõistan Jensu ka siis, kui ta Eestis olles põeb, et hüpata ei saa, või kui ta minu juurest mäele hakkab kibelema.

Kui ta hüpata ei saa, käime vahel koos jooksmas. Lippame, ja tema kurdab, kuidas tahaks hüpata.”

Kui Jens veel kahevõistleja oli, polnud Aiki tema tüdruk. “Aga ta on mulle palju rääkinud, kuidas ta rajal piinles. Ja mis seal rääkida, nägin ju isegi, et Jens ja suusatamine ei lähe kokku. Ta võib suusatada, kuid mitte võidu.

Aga hüpata... “Õhus on hirmus kaif,” seletab Jens, “tead, kuidas kõrvus tuhiseb...” Ma arvan, et Jens hüppab seni, kuni hästi hakkab minema, ja siis vähemalt niikaua, kuni hästi läheb.”

Jensu läheduses ei tohi kommi puudutada

Kui Jens Salumäest suusahüppaja sai, tuli tal niigi saledalt kehalt kaotada vähemalt seitse kilo. Sestap pole haruldane, kui ta isegi söögilauast püsti tõuseb ja kaalu peal ära käib.

“Nojah, eriti hooaja kestes puudutab Jensu saleduskuur mind lähedalt. Olen maiasmokk, aga tema silma all ei tohi kommi puudutada. Õnn veel, et ta kodus ikka tavalist toitu sööb, kuigi vähe. Laagrites nad peale supi ja natukese linnuliha vist muud ei söö.”

Aiki kirtsutab naerdes nina: “Mulle õigupoolest ei meeldi väga peenikesed poisid. Kui Jens särgi maha veab, on teda lausa kahju vaadata. Rahustan end, et ega ta eluks ajaks hüppama jää, loodan tuleviku peale.”

Parem, kui oma lapsed murdmaal püsiks

Hüpe tehtud, astub Jens pöidlahoidjate juurest läbi ja selgitab murelikult: “Ei ole palavikku, hoopis nõrkus on. Ninast jookseb aeg-ajalt rõvedalt verd.”

“Õudne ju, sa pead lund nina peale panema,” muretseb Aiki.

Jens lahkub noogutades.

Kui esimese ringi viimane hüppevoor algab, on Eesti esikaheksast välja langemise äärel. Aiki arutleb: “Tahan, et nad edasi saaks, aga... siis hüppab Jens ju veel kord. Haigena... Ei, parem, kui nad edasi ei saa. Las paraneb ära!”

Eesti ei saa edasi.

Suusahüppaja armsam tähendab unistavalt: “Mulle meeldiks, kui mu lapsed murdmaal püsivad. Poleks just parim vaadata, kuidas nad torni ronivad... Aga pead pole selle küsimusega mõtet vaevata, lapsed teevad ju just nii, nagu ise tahavad.”

Salumäe: “Seks on parem kui suusahüpped.”

Smilers laulab, et jalgpall on parem kui seks. Mis sa ütled, Jens Salumäe, kas suusahüpped on parem kui seks?

Ei, seks on parem kui suusahüpped. Jalgpallist, muide, on mõlemad minu meelest paremad.

1998. aasta lõpul ütlesid seitsmeteistkümnesena Õhtulehele: “Kui lendad 200 meetrit ära, saad säärase rahulduse, et naisterahvale pole tükk aega vaja mõeldagi.»

Nojaa, üks asi on lennumägi, see on ikka vägev värk küll. Jään siiski oma vastuse juurde. Eks ma ole vanemaks saanud ja väärtusi ümber hinnanud.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee