Hobune, kes andis nime võistlussarjale (3)

Klettenbergile on Palladium kaheksa aastaga sisse toonud 1,5 miljonit krooni, nende hulgas kaks autot – Citroen Xsara ja tunamulluse Palladium Cupi võidu eest Peugeot 206 kabrioleti. «Tookord aitasid autot võita ka teised hobused, ent Palladiumi osa oli kõige suurem,» rõhutas Klettenberg.

Šokolaadi pole, ent piimapakile Palladium jõudis. Tähistamaks tänavust Palladium Cupi sarja, lasi «Tere Piim» välja kilepakendi võistlusele nime andnud hobuse pildiga.

Palladiumi tuntus ei seisne ainult spordisaavutustes, ta on sugutäkuna andnud häid järglasi. «Raigo Kollom ostis kahe ja poole aastase Palladiumi Valgevenest. Vist järgmisel kevadel hakkas ta kohe paaritama. Palladiumi esimestest järglastest sai parimaks võistlushobuseks Topaas, kuid iseseisvusaja algul müüdi ju enamik loomi välismaale,» rääkis Klettenberg.

Ka Palladium seisis müügilehel. «Pöördusin Kruuda poole palvega, et ta ostaks hobuse ära. Juhtus aga nii, et mindi ostma Palladiumit, kuid koos temaga osteti veel sada hobust ja terve Niitvälja ratsabaas,» muigas Klettenberg. Algul oli omanikke kaks, hiljem jäi Peeter Raidile Niitvälja, Kruudale sporthobused.

Palladium leidis kodu Vana-Võidu tallis, mille lähistel elab Klettenberg. «Tall valitakse sportlase asukoha järgi, kuid kulud maksab hobuse omanik. Kruuda saab teatud protsendi auhinnarahadest,» selgitas Klettenberg.

Äsja läbis Klettenberg Milano MK-finaalis põhisõidu märal Novesta. Palladiumit kasutas ta madalamate takistustega võistlustel. «Praegu on Novesta kõrgetel takistustel parem, sest Palladiumil pole sellist hüppevõimsust,» põhjendas Klettenberg.

Tubli isa Palladium ei aimagi, et tal on üle 70 lapse. Kaks neist elavad samas Vana-Võidu tallis. «Hobustel pole perekonnaelu kui sellist. Talle on laste tegemine üks funktsioon,» rääkis Klettenberg, kes ka tänavu viis Palladiumi 20 km kaugusel asuvasse Heimtali farmi seemendama.

Palladium ei tunne ka oma laste emasid. «Reeglina ei lasta kalleid täkke otse mära selga, ta võib viga saada. Seemendamine käib nii, et täkk hüppab pukki ja pärast kogutakse sperma, millega võib kolm mära viljastada. Tõsi hooaja algul peab Palladium korra hüppama mära peale, enne ta pukki ei lähe,» selgitas Klettenberg.

Sugutäkuna väärtusetu sporthobune kastreeritakse - temast saab ruun. «Ruun on võistlustel rahulikum ja paremini juhitav,» põhjendas Klettenberg.

Oma tallis on Palladiumil siiski pruut – võistluskaaslane Novesta. «Kui nad tihti koos reisivad, siis armuvadki,» ütles Klettenberg. «Kuid Novestale pretendeerib ka teine täkk nimega Terror.»

Tallimees Kaja Kunimägi, kes võistlusreisidelgi Klettenbergi hobuseid hooldab, kirjeldas sõitu Milanosse: «Kõige hullem, kui Palladium, Terror ja Novesta reisivad kolmekesi. Õnneks on veoautos hobustel tühjad latrid vahel. Kui Palladium ja Terror oleksid kõrvuti, lõhuksid auto ära.»

Kunimägi lisas, et tallis pidid «peigmehed» kohe aru saama, kui ta läheb Novesta latri ust lahti tegema. «Pistavad lõugama, tahavad välja saada. Ah et kumba eelistab Novesta? Tema tahaks kõiki!»

Palladiumi iseloomust oskavat Kaja paremini rääkida, arvas Klettenberg.

«Ta on enesearmastaja, ei midagi muud. Peab ennast maailma nabaks,» ütles Kunimägi kohe välja Palladiumi tähtsaima loomujoone.

«Jah, oma tallis küll, aga suurtel võistlustel mitte,» lisas Klettenberg.

Hellitamine ei pidavat Palladiumile meeldima. «Ta pole selline kalli-kalli hobune, ei salli nunnutamist. Kui lähed teda tervitama, siis korra patsutad ja kõik,» ütles Kunimägi.

Sportlane teab pärast parkuuri läbimist, kui hästi ta esines, hobune saab tulemusest alles autasustamisel aru. «Palladiumi käitumises on päris suur vahe, kui ta marsib võitjana või hoopis teda edestanud rivaalide taga,» ütles Klettenberg.

Kunimägi: «Kui kogemata juhtub, et ta jääb paremate hulgast välja ning kuuleb tallist auhinnamarssi, siis tõstab pea boksist välja justkui öeldes: mina olen ju siin! Kuidas tseremoonia minuta saab toimuda?»

Rahvusvahelisel tasemel lubatakse takistussõidus võistelda kuni 18-aastastel hobustel, Palladiumil on nimetatud piirini veel kolm hooaega. «Väliselt ei paista tema vanus veel kusagilt,» leidis Klettenberg. «Tal on praegu viies noorus!» lisas Kunimägi õhinal. Klettenberg: «Tervise poolest võib Palladium jätkata. Kui talle meeldib võistelda, siis miks mitte.»

Eeloleval nädalavahetusel võistleb Palladium omanimelise karikasarja etapil Olustveres. Esmakordselt pärast MK-finaali järel väljateenitud puhkust.

Eesti üks edukamaid takistussõitjaid Gunnar Klettenberg tegi Palladiumiga tutvust 1996. aasta kevadel.

«Vana-Võidust mõne kilomeetri kaugusel elab Leemet Lõo, kes oli Palladiumi tollase omaniku Raigo Kollomi suur sõber. Ta tahtis üht mära Palladiumiga paaritada ja pakkus hobust mulle paariks nädalaks. Enne sõitis temaga Hanno Ellermann, kes aga kukkumisel õnnetult rangluu murdis. Sain võimaluse Palladiumiga treenida. Öeldi, et kui välja tuleb, võistle temaga MK-etapil,» meenutas Klettenberg.

Tulemuse suhtes olid kõik pessimistid, sest Palladium polnud end heast küljest näidanud. Kuid Klettenberg läbis parkuuri puhtalt ja tuli MK-etapil kolmandaks. Pärast õnnestunud sõitu läks Palladium Niitväljale tagasi, kuni Oliver Kruuda ta 1997. aastal ostis.

Palladiumiga on ratsutanud ka Klettenbergi pearivaal Rein Pill. Nii ajal, mil hobuse omanik oli Kollom, kui ka hiljem. «Pill pääses 1997. aastal MK-finaali ja küsis võistlusteks Palladiumit, sest üks tema põhihobustest müüdi veidi varem maha ja teine sai vigastada,» sõnas Klettenberg.

Olümpiale pole Eesti takistussõitjad veel pääsenud ega pääse tänavugi. «Et neid vajalikke punkte oleks üldse võimalik saada, peaks rohkem võistlema. Kuid see läheks väga kulukaks,» selgitas Klettenberg.

Teine asi on olümpiatasemel hobuse kasvatamine Eestis – peaaegu võimatu sündmus. «Maailma tuntumates hobusetallides arvutatakse nii, et 2000 mära kohta sünnib üks superhobune. Eestis kasvab umbes 200 varssa, kellest loodetakse hüppehobust. Teoreetiline võimalus on, aga üliväike,» leidis Klettenberg.

Aga kui tuleks Roman Abramovitši sugune ärihai, kes tahaks Eesti ratsutamise olümpiamedalini viia? «Siis ta peaks kõigepealt kalleid hobuseid ostma, näiteks Saksamaalt. Sportlased tuleks viia nende hobustega tippvõistlustele. Kuid kõiki ei lastagi peale, sul peab enne mingi nimi olema. Ja kui natuke nime teed, tuleb algul iga võistluse eest 5000 kuni 7000 eurot välja käia. Eks ratsutamine ole tõesti kinnise ringi ala,» arutles Klettenberg.