Aleksejev: «Mul polnud dopingut vaja.»

Tallinnasse saabus Aleksejev, kahekordne olümpiavõitja ning 80 maailmarekordi omanik, et viibida aukülalisena Taltsi 60. sünnipäeval.

Paar tundi hiljem istus Venemaa tõstelegend Park hotelli numbritoas ja andis ülikonna triikida. «Vaadake, et ära ei kõrveta, Moskvas kuumutati üle,» hoiatas ta teenindajat ning heitis intervjuuks voodisse pikali. «Olen pikast sõidust väsinud.»

Aleksejev veedab pensionipäevi kaevurilinnas Šahtõs, Moskvast 1000 km kaugusel. «Nüüd maksab Putin olümpiavõitjatele pensioni 500 dollarit kuus. Selles mõttes on elu paremaks läinud. Elan kesklinnas oma majas, seal on aed, garaa˛is seisab UAZ-mikrobuss. Moskvasse ei kipu.»

Alustasin ka hilja. Tulin võrkpallist otse tõstmise raskekaalu. Vajasin aega, et kaalu ja jõudu koguda, kogemusi omandada.

Mulle tegi populaarsus pigem kahju. Olnuks kui alasti rahvahulga keskel. Olen tagasihoidlik inimene, tahaks sõprade ringis või kodus rahulikult aega veeta. Sest suures rahvasummas on erinevaid inimesi: on tarku, kuid ka rumalaid, ülbeid ja joodikuid. Ei lastud elada.

Mis puutub Münchenisse, siis tookord maksti esmakordselt kulla eest 3000 rubla, millest 30% sai sportlane valuutas. See oligi meie doping. Aga steroidid polnud doping, sest need olid lubatud.

Mina pole midagi proovinud. Hea näide on 1976. aasta Montreali olümpia, mille eel steroidid keelati. Kõigi meie koondislaste tulemused langesid. Vaid mina püstitasin fantastilise maailmarekordi, tõukasin 255 kilo. Ajakirjanikud küsisid minult: miks teised ei suutnud? Vastasin: nüüd näete, mille najal keegi seni elas.

Tegelikult tarvitati ja tarvitatakse dopingut ka teistel spordialadel. Kuid paljud oskavad kasutamist varjata, aineid õigel ajal organismist välja viia. Kuid on teine põhjus: enam ei püstitata nii sageli rekordeid. Vaevalt et keegi kunagi ületab minu saavutust – 80 maailmarekordit. Ei küündita ka Jaan Taltsi 43 maailmarekordini.

Süüdi on bulgaarlased, kes igal pool robustselt vahele jäid. Olen kogu aeg pooldanud kaht varianti: las kõik söövad kõike või tehakse kontroll lausa mahalaskmiseni rangeks. See tähendab, et tuleks eluks ajaks diskvalifitseerida. Ise arvan nii: kõik tarvitavad dopingut, aga vahelejäämine korraldatakse valikuliselt.

Polnud vaja. Töötasin peaga, otsisin uusi meetodeid jõu arendamiseks. Sellega kaasnes ka tehnika parandamine. Võitnuksin veel Moskva olümpialgi 38aastaselt kulla, aga mind mürgitati. Pakuti midagi juua ja võtsin klaasi rumalalt vastu.

Olime suured sõbrad ja jääme selleks elu lõpuni. Mul on väga hea meel, et sain tulla tema 60. sünnipäevale, lükkasin muud toimetused kohe edasi. Koondise laagrites treenisime koos ning veetsime koos ka vaba aega. Meil olid ühised huvid.

Me ei mänginud ainult piljardit. Ka võrkpalli, tennist, malet. Me Taltsiga olimegi koondises kõige mitmekülgsemad, oskasime mitut ala. Ma ei leia mingit vastuolu, nagu tõstja ei võiks hästi piljardit mängida. Tugev käsi on ka tundlik.

Las võistlevad, peaasi, et ei töötaks prostituudina. Palju ilusaid neide tõstab kangi. Sümpaatsed tüdrukud, eriti raskekaalus.

Sellepärast, et treenerid ei oska enam tehnikat õpetada. Venemaa koondise tüüri juurde on ka pääsenud kahtlasi tüüpe. Pole teadmisi ega kogemusi. Kogu nende energia läheb sellele, kuidas keelatud aineid manustada. Minu teadmisi keegi ei vaja. Kuigi oskaksin neile selgitada, kuidas anaboolsete steroidideta suuri raskusi tõsta.

Iga rekord maksis 750 rubla. Kui samal võistlusel ületasin näiteks tõukamises kahel korral rekordi, maksti ühe eest. Ka võeti protsent maha olenevalt võistluse väärtusest. Täissumma sain kätte ainult tiitlivõistlustel püstitatud rekordi eest, üleliidulistel või spordiühingu jõuproovidel maksti vähem. Nii et suurt rikkust rekorditega kokku ei aja.

Kui võitmiseks vaja, nihutasin rekordit viie kilo võrra. Tihti räägitakse poole kilo juttu, aga see on tobedus. Kord oled paremas, kord halvemas vormis. Mõnikord tuli kogu tahtejõud mängu panna, et üldse rekordit tõsta.

Jah, mul oli raha hoiuarvel, on ka praegu. Kunagi võis selle eest osta kuus Volgat ja ühe ˇiguli, nüüd ainult kotitäie pirukaid. Rubla väärtuse langus võttis säästud.

Mina õppisin ainult kangi tõstma, mitte ostma-müüma. Iseloom ei lubanud. Ja kõik spordiga teenitud rahad läksid Jeltsini ja Gaidari taskusse. Või Hodorkovskile, Berezovskile, Potaninile. Võib-olla on minu raha Abramovitši kaudu nüüd Chelsea klubi seifis.

Mõtlesin, kui kutsuti, aga lükkasin järsult tagasi. Vastasin nii: «Kuni pole leiutatud pesupulbrit või seepi, mis peseks maha poliitilise mustuse, jään kõrvale.»

Pettunud või mitte, elan selles riigis. Midagi meeldib, aga enamik asju ei meeldi. Kes palju räägivad, need tavaliselt kohe kaovad. Aga meil leidub taolisi palju.

Lihtsalt ühel hetkel tehti kõik buldooseriga maatasa. Ka see, mis NSV Liidu ajal hea oli. Asemele ei pakutud midagi. Oleme kaotanud mitu põlvkonda, noortel pole millegagi tegelda. Minu armsas kodulinnas on kogu tööstus hävitatud. Ainult müüakse ja varastatakse kõike. Kuigi austatud president Putin räägib, et majandus areneb, on see bluff.

Kui sõitsin rongiga Moskvast Tallinna, nägin ešelone bensiinitsisternidega. Kui keegi lõikaks selle nööri läbi, mis saaks Eestist?

Jah, aga vene inimese taskud tollest kaubavahetusest ei täitu. Ainult rikkad saavad kasu. See ongi turumajandus. Saime sõnavabaduse, aga seda pole meile vajagi. Kui Prantsusmaal hävitas revolutsioon Bastille’ vangla, siis praegu nad kahetsevad seda. Meil lõhutakse kõik ära. Keda tahetakse mausoleumist välja tõsta, kelle pilt raamatust välja rebida. Kohe uus hümn ja uus lipp. Järjepidevus peaks ikka püsima. Väljendan venelaste enamiku arvamust. Olid ju hullemad ajad. Elasime sakslaste pealetungi üle, elame ka demokraadid üle.

Aga Eestit pean sõbralikuks riigiks. Ma poleks Tallinna tulnudki, kui mul oleks midagi Eesti vastu.

Vassili Aleksejev tõi Jaan Taltsile Venemaalt kingituseks kaasa viina Russki Bogatõr, mille sildil ilutseb tõstelegendi pilt. Enda auks välja lastud vägijooki pole Aleksejev mekkinudki.

«Ma ei joo viina,» teatas Aleksejev. «Sportlasena pidin jooma, sest tookord peeti seda üheks taastusvahendiks. Aga viin pole mulle kunagi maitsenud.»

Nii ei tea Aleksejev isegi, palju temanimeline viin maksab. «Mulle on räägitud, et pidi kõigile meeldima. Ehk saab Eestis ka seda viina müüa,» lootis Aleksejev, kes iga ostetud pudeli pealt teenib ühe rubla ehk Eesti rahas 45 senti.

7. jaanuar 1942

155-160 kilo

185 cm

olümpiavõitja (1972 ja 1976), maailmameister (1970-1977), Euroopa meister (1970-1975, 1977-1978), püstitanud 80 maailmarekordit.

Isiklikud rekordid surumine 236,5 kg, rebimine 187,5 kg, tõukamine 256 kg, kolmevõistlus 645 kg, kahevõistlus 445 kg.