Jaanson: «Olen ikka liiga vana, raisk!»
Inetult kõlab, aga Jaanson mõtleb raipe all meest, kes on täit tunnustust väärt. Ta avaldabki Olaf Tuftele selle tunnustuse ja Tufte särab.
Väärt atleeti tasub võita.
Jaanson annab esmaintervjuu ja taarub paadi juurde tagasi. Vajub istuma. Lükkab jalad vette. Autasustamiseni jääb kümme minutit – vaevalt ajataju kaotanud Jaanson sellest aru saab.
Olaf Tufte näitab Norra ajakirjanikele paika, kus istub 15 aasta parim ühepaadisõudja, lõpetab lõigatult intervjuu ja läheb Jaansoni juurde. Istub, lükkab kah jalad vette. Paneb käe Jaanson õlale. Ei ütle midagi.
Jaanson tõstab vaevaliselt pea ja naeratab.
Tuftel pole kiiret.
Jaansonil kah mitte.
Nad istuvad sedasi, võitja käsi hõbedamehe õlal. Jaanson saab jõudu ja jaksab – vahepeal poleks seda uskunud! – Tufte kõrval medalisillale sõuda.
Jaanson: «Jäin stardis maha, aga algus pidigi ratsionaalne olema. 300 meetrit ei vaadanud teisi üldse, otsisin vaid oma rütmi.»
Chalupa: «Kui stardi kaotan, saan alati tappa. Läksin ette teadmisega, et ju ma kukun. Aga hõbedaid on mul palju. Olnuks tuult rohkem, saanuks ma võimaluse.»
Jaanson: «Teadsin, et Chalupal läheb raskeks, oi kui raskeks.»
Tufte: «Chalupa spurti nähes lõin kõhklema, aga otsustasin jätkata oma tempos.»
Jaanson: «700 meetri kohal mõistsin, et mul on võimalus võita. Rütm oli hea, 35-36 tõmmet minutis.»
Tufte: «Jüri oli teisel viiesajal nii vägev, et lõin kõhklema. Aga nägin, et ta ei pääse minema. Tundsin, et on minu päev ja minu sõit.»
Jaanson: «Kõik oli kontrolli all, tõstsin tempot. Esimene kilomeeter oli korras!»
Chalupa: «Pärast raju algust kaotasin keha ja hinge.»
Jaanson: «Ma ei unustanud, et Tufte on lõpus kuradi kõva.»
Tufte: «Armastan raskeid olukordi.»
(Tufte isa on talumees ja poeg käivat abiks. Valivat kõige raskemad tööd ja piiluvat muskli kasvu. «Nojah, nagu sõudmisega lõpetan, tahan isalt talu üle võtta.»)
Jaanson: «Veel 500 meetrit enne finiit uskusin, et võin võita. Aga lihased olid juba läbi. Kannatada, kannatada, kannatada, kuigi kullalootust enam polnud. Kaine peaga on selge, et mul, vanal mehel, pole särtsu hullule spurdile vastata. Vanasti läksin ise nii...»
Üllatuspronks Janakiev: «Teadsin, et kolm meest on teistest kõvemad. Mõistsin, et medalit tahtes tuleb ühele neist ära panna. Ja saingi Chalupast jagu! Ettevaatlikust algusest tõusis tulu.»
Viiendaks vajunud Chalupa: «Kuradi bulgaarlane! Alati, kui teda võidan, saan medali, ja kui ei võida, jäävad tühjad pihud.»
Jaanson: «Enamat siin täna saada polnud, tegin parima.»
Tufte: «Oligi minu päev!»
Jaanson: «Vaevlesin viimased 500 meetrit, aga pilt oli ees. Teadsin juba enne starti, et kui kuumus ei tapa, tapab see õudne niiskus. Kuumus ja põiktuul polegi nii hullud.»
Autasustamisel lükkab Jaanson loorberipärja kuklasse, sest higi tilgub silma. Langetab pea. Tõstab pea. Ehk mõtleb, kui kaunilt võiks Norra hümni asemel kõlada Eesti oma.
Hümni lõppedes teeb Jaanson Janakievile ettepaneku: tõstame Tufte üles! Janakiev, omadega veel hullemini läbi kui Jaanson, toetub korraks Tuftele, aga võtab vedu.
Nad jaksavad! Ja naeratavad rahulolevalt.
«Ärge küsige keerulisi küsimusi!» palub Jaanson. «Mul on kolm soovi: dui alla, jäätist, magama.»
Ja veel Jaanson: «Magama, muide, lähen täna õhtul rahulikult. Sest tegin kõik, mis minust sõltub.»
Rahulikult magama Jaanson muidugi ei lähe. Tuleviku kohta lubab vastata hilissügisel. «Aerusid ma praegu pooleks ei löö! Paati kah mitte. Ma ei saakski paati lõhkuda, sest see pole minu oma.»
«Olen oma olümpiamedalisse kogu aeg uskunud. Miks muidu ma sõudnuks?»
«Näitasin endale ja teistele, et kui enam kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.»
«Kui ma enne finaali ka ei tahtnud mõelda, et olen favoriit, siis teatasid sellest kõik kas või telefonisõnumitega. Mulle pandi kohustus täita teiste inimeste lootusi.»
«Reede oli närviline, aga neljapäev palju parem – mängisime treener Igor Grinkoga piljardit. Seevastu ööl vastu reedet magasin kehvasti, aga laupäeva eel magasin kui nott. Ärkasin korraks kell kolm; kartsin, et kell on juba 5.40, nagu ärataja panin. Kui selgus, et on sügav öö, jäin uuesti rahulikult magama.»
«Kell kolm ärgates ei läinud ma vett laskma, kuigi siin, kui päeval oled tilguti all ja jood palju, tavaliselt öö jooksul korra ikka käid. Tänane öö oli erand.»
«Magan õhukonditsioneeri sisse lülitamata, sest võimalik kurgukrõbin poleks meeldiv. Õnneks olen USAs treenides palavusega harjunud.»
«Ha-haa-haa! Et mis ma auhinnarahaga peale hakkan (EOK vahendusel 800 000, otse valitsuselt 400 000 – G.P.)? Panen vanaduspäevadeks kõrvale.»
«Päev enne finaali mõtlesin, et saaks Jüri ükskõik millise medali. Pärast tänast esimest kilomeetrit on mul tunne, nagu käinuks keegi mu taskut kullast paljaks varastamas.»
«Kokku muidugi kihvt, et medal tuli. Kui Jüri juulis haigeks jäi ja me pidime treeninguid ja alpimaja kasutamist kärpima, kartsin hullemat. Kuld, ometi, jäi selle haiguse taha.»
«Kui Jüri oli 18, ma teadsin, et ta saab olümpiamedali. Uskumatu, et ta saab selle 38aastaselt!»
«Eelsõitu vaadates uskusin, et Jüri võidab kulla – sest tal on kõigist parem sõudetehnika. (Iseloomult, ütleb Nilsen, on Jaanson võimatu vend.) Finaalis selgus, et Tufte on siiski palju noorem.»
«Viimasel ajal, kui Nilsen tööplaanid saatis, täitis Jüri neist selle osa, mida vajalikuks pidas. Grinkod usaldab ta nagu Jumalat.»
«Leppisime Jüriga kokku, et ta jätkab.»
Kui vahepeal maha kantud mees oleks kulla saanud, tulnuks koolmeistritelt küsida, kuidas hinne «kuus» välja panna.
Õigupoolest olid needki sellid medalivõimelised, aga natuke jäi puudu. Ehk oli süüdi pisuke ebaklapp treener Sergei Glukoga.
Noored sõudjad saavad «nelja» – paljukest meil siis üheksandaid kohti! – avansiks. A-finaal jäi kahe sekundisajandiku kaugusele.
Kommentaarid (0)